TEATRISOOVITUS | Võrku püüdmise (v)iha

«Ma tahan, et te kõik püsti tõuseksite. Tõuske ja minge akende juurde. Pistke pea aknast välja ja kisage: ma olen kuradi vihane ja mulle aitab!» Ilmselt just see karje toob meelde filmi «Televõrk» («Network», 1976). Sama, Paddy Chayefsky stsenaariumi põhjal kirjutatud Lee Halli näitemängu lavastas nüüd Hendrik Toompere jr draamateatris. Lavastus on samuti toonase ajastu truu – alates mustvalgetest kaadritest, telestuudios veerevatest retrokaameratest kuni 1970ndate moe ning ohjeldamatu sigarettide pahvimiseni. Korraks haaratakse ka teatrikülastajad lavastusse – plaksutama, laineid tegema ja kaasa hüüdma.Uudisteankur, tõeruupor Howard Beale’i rollis ­Hendrik Toompere seenior saab peaosas mõistagi kogu tähelepanu, kuid oma liin on ajada ka teistel telekanali võtmetegelastel. Mingis mõttes tekitab lavastus kahetisi tundeid – miks mitte osutada illusioonide maailma illusoorsusele, publiku püüdmisele ja kõik-müügiks-­masinavärgile, paljastuste vajalikkusele. Ent raevupursked ja vihkamine – miks peaks just need rakendama muutuste soovi ette? Õnneks kõlab lõpus ka moraalike, et ühtki tõde ei maksa võtta kui ainuvõimalikku.