Legendaarne taimetark Aili Paju: inimene vajab maarohtude toetust

Silja Paavle, 6. november 2019

«Kasutagem taimede pakutud eeliseid julgemalt ja ärgem toppigem esimesel võimalusel põske sünteetikat, mille koostisest on meil palju vähem aimu kui taimede sisust,» lausub legendaarne taimetark Aili Paju.

Loodusravitseja Aili (81) loengute ja kirjutistega on aastakümnete jooksul üles kasvanud mitu põlvkonda ravimtaimi tundvaid ning hindavaid inimesi. Et Aili raamatud suhtuvad loodusesse haruldase tunnetusega, on mõni tema teos lettidelt bestselleritena kadunud. Näiteks 16 aasta eest esimest korda ilmunud raamat «Kui taimed räägiksid», mille täiendustega kordustrükk jõudis äsja taas raamatupoodidesse.
Selles jagab arstiks õppinud ja Tartu ülikooli professorina töötanud naine oma pika arstipraksise jooksul kogunenud tervisenõuandeid ning ravitarkusi, kuid praktiliste raviomaduste kõrval tutvustab ta ka taimede tundeelu ja reaktsioone.

Olümpiavõitjatele teed
See teema on Ailile olnud südamelähedane maast madalast. Kui ta viiesena lugema õppis, neelas ta ennekõike just loodusest kõnelevaid raamatuid. Arstiks saamise soovi avaldas tüdruk esimest korda kuueselt. Ravimtaimedega tegi põgusalt tutvust samal ajal, kui vanaema sabas jalutavale tirtsule siin-seal kasvavaid taimi nimepidi tutvustas.
Aili meenutab, et kuigi asus pärast ülikooli lõpetamist tööle sisehaiguste arstina, ei olnud tal ravimtaimedega lähedasi kokkupuuteid eriti olnud. Seda isegi vaatamata sagedastele suvistele maalkäikudele. «Vaid ema pakutud köömne- või piparmünditee jõin talvisel ajal alati ära,» sõnab ta.
Kui pärast doktorikraadi kaitsmist ilmnes, et Ailit välismaale end täiendama ei lubata, võttis ta ravimtaimed ja rahvameditsiini põhjalikumalt ette. Naine istus kuude viisi Eesti kirjandusmuuseumis ja ammutas sealt teadmisi.
Kui Aili kutsuti kord Kääriku laagrisse kunagise Nõukogude Liidu sportlaste arstiks, leidis noor tohter, et nood ei vaja külmetuse kõrvaldamiseks mitte tablette, vaid ravimteetõmmiseid. «Oi, kuidas tulevastele olümpiavõitjatele see ravivõte meeldis!» naeratab ta.
Muide, sporti on Aili isegi teinud. Tema nimel on olnud Eesti rekord odaviskes ja mitmel korral sai ta ühes Tartu ülikooli võrkpallinaiskonnaga Eesti meistritiitli. «Minu sportlik tegevus piirdus kahe-kolme treeninguga nädalas, heade tulemusteni jõudsin ma raske füüsilise töö järel, mida tegin teebrigaadis,» kommenteerib naine. Aili on rõõmus, et sport ei võtnud temalt tervist ega rõõmu võistlemisest. Tänapäeval tema meelest heade tulemusteni jõudmiseks ainult füüsilisest tööst ei piisa. «Kõige olulisemad on suur anne, meeletu tahtejõud ja ülitark treener,» kostab ta.

Taimedest sai vaid rääkida
1977. aastal mööda Eestit ringi sõitma asudes ja ravimtaimedest rääkides avastas Aili äkki, et rahvas tuleb lennult kaasa, kui neile vestluse käigus mõnd tõmmist või tinktuuri raviks pakkuda. Toona oligi ainus võimalus ravimtaimedest rääkida, kirjutada neist siis suurt ei tohtinud. «Sel ajal olid ravimtaimed ju keelatud. Ka mina pidin seetõttu nii vaenu kui ka tühje jutte välja kannatama. Aga heade ravitulemuste vastu ei saa keegi,» muheleb taimetark.
Ravimtaimed õnnestus Ailil liita tõenduspõhise ravigagi. Nimelt kutsus arstiteaduskonna dekaan professor Ernst Raudam Aili arstiteaduskonda tööle, et naine paneks Maarjamõisa kliinikus püsti seni praktiliselt olematu taastusraviosakonna.
«Harva on tulnud mul elus nii pingutada, kui siis,» märgib ta.
Ometi õnnestus Ailil tööle tuua kõrgharidusega instruktorid ja korraldada osakonna töö nii, et ravikehakultuurivõtted läksid käiku mitu korda päevas. «Kõik mõjus inimestele hästi,» meenutab naine.
Seejärel lisas ta raviprotseduuride hulka ka ravimtaimed, massaaži, veeprotseduurid, psühhosomaatikaga tegelemise. «Need kõik kokku moodustavadki loodusravi,» selgitab ta ja tunneb rõõmu, et jõudis sel pingelisel ajal teha ka loodusravialaseid märkmeid.
Kuigi loodusravi mõju inimestele oli näha, on Aili enda sõnul pidanud suurema osa oma elust justkui vastuvoolu ujuma ja oma tõekspidamisi kaitsma. Alles viimasel ajal tunneb ta, et rahvas on targaks saanud, tuleb rahvameditsiini ja loodusraviga kaasa.
Mis võis selle muutuse põhjustada?
Aili märgib, et nõukogudeaegne suhtumine «keelan-käsin, kes pole minu poolt, on minu vastu» ei kadunud iseseisvuse taastamisega jalapealt. Ta tsiteerib Valdur Mikitat, kes on öelnud: «Kommunism kägistab inimese, kapitalism hävitab looduse.»
Aili on alati rõhutanud, et inimene vajab ravimtaimede toetust ja sestap tuleks kasutada taimede pakutud eeliseid julgemalt, mitte toppida kohe esimesel võimalusel põske sünteetikat, mille koostist tuntakse palju vähem kui taime sisu.

undefined (ALDO LUUD)

Eestimaine on parim
Aili ise on aastakümneid olnud oma loengute ja kirjutistega justkui loodusravi teerajaja, kuigi ta ise pole end selleks kunagi pidanud. Ta nautis lihtsalt loengutel käinute teadmisjanu ja sai kõikidelt neilt kokkusaamistelt ka ise juurde teadmisi vanadest võtetest. Hiljem püüdis naine kuuldu võimalikult lihtsalt ja selgelt kirja panna. Üsna pea ilmnes muidugi, et Ailil kogunes üha enam kirjutajatest järgijaid, ravijaid paraku mitte. «Õnneks on meil praeguseks nii proviisorid kui ka arstid ravimtaimedega ravima asunud,» rõõmustab ta.
Taimeravi populaarsus on lettidele toonud aga peale kodumaiste taimede ka välismaised. Mida taimetark neist arvab? «Olen alati eelistanud eestimaiseid taimi. Algul kasvatasin neid ka ise, oma aias,» kostab ta. Aili sõnul on need taimed, mis kasvavad Eestis, eemal pestitsiididega mürgitatud põldudest ja suurtest maanteedest, meile sobivamad. Aga samas ei välista ta ka välismaiste taimede kasutamist. «Kui on tegemist vajalike eksootiliste taimedega, mis meie tingimustes ei kasva, tuleks neid siiski osta mõnest usaldusväärsest asutusest,» paneb ta südamele.
Igas koduses kapis võiksid tema sõnul olemas olla kummeliõie-, hariliku pune, põdrakanepi-, piparmündi- ja melissitee – neist saab abi paljudeks elujuhtumiteks. Südamelihase tugevdamiseks soovitab arst viirpuuekstrakti, universaalne põletikuvastane vahend on saialilletinktuur ja -salv ning külmetuse vastu aitab hästi eukalüptiõli.

Kätepesu oluline
Praegusel viirusteperioodil on kogenud tohtri kinnitusel aga parim vahend apteegis müüdav Carmolis. «See kümnest ravimtaimest koosnev segu ei meeldi viirustele põrmugi,» selgitab ta. Seda soovitab naine igale pereliikmele väikese pudelikesega kaasa anda ja selles leiduvat segu tõmmata nina alla näiteks rahvarohkes kohas olles. «Nina ja suu kaudu viirused meisse ju trügivadki,» tuletab arst meelde ja lisab, et Carmolis lõhnab nii meeldivalt, et see ei hirmuta lasteaialapsigi. Kindlasti ei tohiks unustada kätepesu.
Kuidas on Aili enda tervis? «Arstina olen üle poolesaja aasta ravinud meie kliimas levinud haigust, liigestepõletikku. End olen suutnud sellest eemal hoida. Kuid vanadus murrab ikkagi sisse. Mul ründab ta silmi. Muidu olen oma ea kohta igati tipp-topp,» kostab naine.
Muide, hea tervis ei ole Aili sõnul vaid haigustevaba elu. See on ka korralik uni, kindel elurütm, sobiv valitud toit, head suhted lähedaste ja sõpradega. «Kui kõik need on olemas, on elust rõõmu kui palju,» tähendab ta.

undefined (Ragnar Sokk)


Purpur-siilkübar tõrjub viirusi
Pimedal, rõskel ja tuulisel ajal suureneb oht haigestuda erinevatesse viirushaigustesse. Aili Paju kirjutab oma äsja ilmunud raamatus «Kui taimed räägiksid», et veel pole hilja purpur-siilkübara lehti ja õisi ära noppida, sest taim on üks paremaid immuunsüsteemi tugevdajaid ja aitab tõsta organismi vastupanuvõimet külmetushaigustele.

Rõskel tuulisel ajal, kui on kalduvus haigestuda külmetushaigustesse või grippi, on soovitatav teha ennetav kuur selle taime tinktuuriga. Et see on üks paremaid immuunsüsteemi tugevdajaid, on soovitatud seda nii vastupanuvõime tõstmiseks külmetushaigustele kui ka raskete tõbede (reuma, kasvajad) vastu. Pärast põdemist soodustab ravimtaime pruukimine järelnähtude kiiret taandumist.

  • Tinktuur lehtedest. Võta värskeid peenestatud lehti (1/3), millele lisa 2/3 tavalist viina ja lase seista vähemalt kaks nädalat toatemperatuuril, aeg-ajalt loksutades. Siis on tinktuur valmis, kuid ka pärast seda pole vaja lehti välja kurnata. Tarvitamiseks lisa 20–30 tilka vette ja joo tühja kõhu peale kord päevas.
  • Palavikutee. Palavikku langetavasse ja seedekulglat korrastavasse teesse pannakse siilkübaralehti, kummeliõisikuid, sidrun-melissiürti.
    Palavikutee jaoks võta üks supilusikatäis segu, lisa klaas keeva vett, lase tõmmata kuni veerand tundi ja joo soojalt. Tee paneb hästi higistama, võtab halva enesetunde. Seedimise korrastamiseks lase teel jahtuda ja joo seda siis tühja kõhu peale.
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?