ÜLLAR SAAREMÄE OMA AASTASTEST KAKSIKUTEST: „Need kaks tüdruku­tirtsu sisustavad kogu mu vaba aja ja isegi rohkem.“

Verni Leivak, 6. november 2019

«Minu jaoks oli see õige aeg. Ei olnud veel väga hilja,» hindab Üllar Saaremäe kaksiktütarde Eirini ja Freia sündi aasta tagasi.

Viimane aasta on olnud riigikogu liikmele, näitlejale ja lavastajale Üllar Saaremäele katsumusterohke. Elukaaslase Ketlin Kütiga sündisid ju mullu oktoobri lõpul eri munaraku kaksikutest tütred ja kevadel toimusid riigikogu valimised.

«See kõik on tõesti suhteliselt tormiline,» kinnitab üsna pea 50aastaseks saav Üllar, kui tema Viitna-lähedases kodus juttu vestame. Kaksikute vanker seisab õues ukse ees ja plikad teevad värskes õhus uinakut. Ümberringi katab maad esimene lumi. Vaikus. Õhtupäike. Kusagilt kaugelt kostab nõrgalt kõrvu maantee hääli.

Riigikogu oli läinud nädalal vaheajal ja seepärast jagus Üllaril rohkem aega, aga kui tähelepanelikult vaadata, võib tema näost lugeda kergeid väsimuse märke. «Need kaks tüdruku­tirtsu sisustavad ju kogu vaba aja ja isegi rohkem. Nad on äratus­kella eest.»

Hommikud tütardega

Juba terve aasta algab näitleja päev kell kuus hommikul. Nimelt on Üllar Ketliniga kokku leppinud, et hommikud võtab tema lastega vastu. Kella üheksani, mil tütred tuleb taas poolteiseks tunniks magama «kärutada», tegeleb lastega isa. Mähkmete vahetamine, pesemisprotseduurid, toitmine, mänguasjade ühest karbist võtmine ja teise panemine, müramine ja väntsutamine.

«Vabal päeval kukun pärast seda tavaliselt ümber, aga töö­päeval lähen muidugi riigikokku,» tunnistab ta. «Seda ohtu mul pole, et kuhugi hommikul hiljaks jään, ehkki olin teatriinimesena varem väga pika magamisega. Elurütm oli hoopis teine.»

KÄRU LÜKKAMAS: Õuel kärutamise kunsti, nagu ka toitmise ja mähkmete vahetamise, on Üllar täiuslikkuseni omandanud. (Robin Roots)

Kirgastav ja vaimustav isadus

Eriti suurt heameelt teeb Üllarile praegu see, et kaksikud leiavad üha enam teineteisega kontakti. «Aina rohkem hullavad omavahel, ehkki need on vaid loetud minutid,» vaatleb Üllar rõõmuga tütreid, kes seinale toetudes esimesi samme teevad.

Poole kaheksa paiku õhtul tuleb lapsi vannitada, pärast vanni nad magama äiutada ning tihti kukub Üllar isegi siis voodisse, sest kodus päev läbi lastega tegelemine võrdub tema sõnul täistööpäevaga.

«Olen vahel mõelnud, kas ma Karl Roberti ja Marii Ingriiniga (täis­kasvanud lapsed abielust näitleja Tiina Mälbergiga – V. L.) samamoodi mässasin – olin ju nende sündimise ajal vastavalt 23- ja 27aastane, ja ma nagu ei mäleta magamata öid. Võib-olla peitub asi siiski selles, et inimese mälu on valiv. Et olen selle unustanud ning meelde on jäänud vaid ilusad ja helged asjad,» arutleb ta. Näitleja leiab, et praegu, märksa küpsemas eas on titte­dega tegelemine isegi vaimustav ja kirgastav.

Aus mäng lahtiste kaartidega

Üllar on kõigi oma nelja lapse sünni juures viibinud, kuid nendib, et kõige selgemini on mõistagi meeles kaksikute saabumine. Õnneks oli mees tandemi ilmaletulekust teadlik, nii et selles suhtes üllatust polnud. «Erinevalt meie ajast, kui vahel oodati pärast lapse sündi platsentat, aga tuli hoopis vend või õde,» muigab ta.

«Üheksaminutilise vahega tulid. Eirin on vanem, Freia noorem,» seletab õnnelik isa.

Kuna Üllar on eluaeg olnud suur Iirimaa fänn, võib vanema tüdruku nimest vihjet sellele isegi välja lugeda. Eirin on kiirema reaktsiooniga ja kõhnem piiga. Isa sõnul teeb ta kõva kisa siis, kui kõht on tühi. Ja kui kõht täis, on rõõm suur. Noorem tüdruk sai nime võimsa jumalanna auks, sest teisena sündiv kaksik nõudvat reeglina rohkem energiat ja toetust. Vähemasti selline oli naiselik tarkus, mida Üllarile öeldi.

Uue elukaaslase Ketlin Kütiga tutvus mees seriaali «Viimane võmm» võtetel. Ketlin oli seal kostüümi­kunstnik, Üllar kehastas peaosalist.

«Meil polnud kohest äratundmist. Noh, minu poolt võib-olla isegi oli, et vaat kui huvitav inimene. Aga ei, olime enne kaks aastat lihtsalt kolleegidena kõrvuti tööd teinud. Mingeid kõrvalehüppeid me ei teinud. See oli aus mäng lahtiste kaartidega ja seda kuni alguseni,» avaldab mees. «Nii et ühel hetkel see äratundmine tuli. Mõlemalt poolt. Ja nii rajult see läkski, et nüüd on kaksikud taga.»

Ketlinil on varasemast kooselust ka 15aastane poeg.

Päris isalt käsitööoskuse

Kohtla-Nõmmelt pärit Üllari puhul tuli see tema perele suure üllatusena, et noormees Tallinna näitekooli läks. Oli ju isa Enno ülihinnatud kaminameister ja ema Lehti õpetaja. Tõsi, isa lahkus küll pere juurest, kui Üllar oli kaheksa-aastane, kuid väikeses kohas ei tunnetanudki ta isast väljakannatamatut puudust, sest alevi vahel kohtuti ju alalõpmata.

«Isa suri noorelt. Suri selles vanuses, millesse mina kohe astun, aga ta oli huvitav ja palju lugenud mees. Tegi noorena tõsiselt sporti, klassikalist maadlust ja tõi meie kodukanti üldse esimese Nõukogude Liidu tasemel medali,» meenutab lavastaja. Üllar lisab kohe juurde, et ka tema harrastas koos vanema venna Rünnoga kunagi sama ala. Rünno õppis merekoolis, hiljem sai temast väga hinnatud ajakirjanik, kuid temagi on meie seast juba lahkunud.

Seega usub Üllar, et isa õpetas teda küll ahju ehitama nii, et lõõrid tõmbavad, kuid ega ta kaminameistri- ja pottsepatööd korralikult teha oska. Ometi on ta isalt pärinud mõningase oskuse oma kätega tööd teha. Ja ehk on see oskus pisut suuremgi kui mõnel näitlejast või lavastajast kolleegil, kellele naelagi seinalöömine probleeme tekitada võib.

«Alles eile renoveerisin üht kappi. Algul kasutasin lintlihvijat, pärast taldlihvijat ja siis käisin pinna lina­õli­värnitsaga üle,» muheleb mees. «Lihtsamate ehitustööde ja müüri­ladumise või puitkonstruktsioonide kokkupeksmisega saan kah hakkama, aga kui mul ikka uut kuuri on vaja, kutsun professionaali. Nii et ma ei ole Marko Matvere, kes suudab isegi laeva valmis ehitada, või Tõnu Oja, kes ehitab algusest lõpuni ise maja valmis.»

KES ON KELLE NÄGU?: Isa Enno, ema Lehti, Üllar ja Rünno. Üllar lõpetab 8. klassi. (Robin Roots)

Vanemate suust kukkunud

Üllar ise on oma vanemaid lapsi aga vägagi selgelt mõjutanud. Karl Robertist on juba saanud hinnatud näitleja ja isa sõnul olla poeg talle öelnud, et ta ei saanudki teist elukutset valida.

«Aga samamoodi nagu mina, on selles ka Tiina Mälberg süüdi,» tõdeb mees. «Karl Robert on ju sõna otseses mõttes lavalt sündinud. Oli Ugala hooaja lõpuball ja meid kui uusi tulijaid rivistati 1992. aastal lavale üles. Pärast esimest šampanjatoosti ütles Tiina, et nüüd tuleb minna. Läkski otse lavalt sünnitama. Ja Robi esimene roll, muide, on sündimata laps meie diplomilavastuses «Mee maik». Tiina mängis seal last ootavat ema ja ühel hetkel polnudki tal enam vaja kõhumulaaži ette panna.»

Tütar Marii Ingriin õpib Viljandis kultuurikorraldust, ehkki isa teab, et vist käis siiski korraks ka lavakasse proovimas. Lihtsalt et hinge peale ei jääks.
«Aga tema puhul polegi ma märganud hirmsat tahtmist lavale minna,» tõdeb Üllar. «Tütar on tubli orgunnija ja ausalt öeldes on selliseid isegi rohkem vaja kui keskpäraseid näitlejaid. Praegu on Marii Ingriin teinud kaastöid erinevatele filmidele, kuid tõsisem ettevõtmine oli läinud suvel Christopher Nolani filmis. Liigutas seal massi, istus Robert Pattinsoniga üle laua ning vaatas, kuidas maailma­kuulus näitleja sama toitu sööb, mida kõik teisedki.»

Et nende isa kuldses keskeas taas isaks saab, võtsid poega-tütart vastu rõõmusõnumina.

«Nad olid väga happy’d,» nendib Üllar, «ja see oli täitsa hämmastav. Võib-olla on siin põhjuseks mu vanus. Kui see juhtunuks kümme aastat tagasi ja nemad oleksid pubekad olnud – ma ei oska öelda, mis siis oleks saanud. Aga saatus tahtis teisiti. Tänan väga Ketlinit, kes mulle need kingitused tegi. Karl Robert helistas ka kaksikute sünnipäeval ja õnnitles, et olen uusi lahedaid inimesi juurde teinud.»

Eksabikaasa Tiina käis alles paari päeva eest plikasid vaatamas ja tõi neile omatehtud õunamahla.

ESIMESE PESAKONNAGA: Septembris Ugala sajanda hooaja avamisel võis diskori­puldis kohata nii Üllarit, poeg Karl Robertit kui ka tütar Marii Ingriini. (Aldo Luud)

Ajavõlg vajab tasumist

Üllari sõnul annab ta kindlasti kaksikutele võimaluse kasvada ja saada selleks, kelleks nad ise tahavad.

«Aga anda tahaksin ma midagi, mida tunnetan vanemate laste puhul võlana,» pihib ta. «Karl Robert sündis ju ajal, mil minule oli eneseteostus number üks. Teatrikooli värske lõpetajana suhtusin igasse rolli nii, nagu sõidaksin tänu sellele Oscarile järele. Marii Ingriini puhul olin juba Rakvere teatri peanäitejuht ja esile kerkis täpselt samasugune teema – vastutasin terve teatri eest, pidin sellega hommikust hilisõhtuni tegelema. Elanuksin ma rahulikumat elu, olnuks ka koos viibitud aega rohkem. Jah, võib-olla pole see õige, et teen nüüd tagasi midagi, mis kunagi tegemata jäi. See näitaks, justkui täidaksin enda sees mingit tühimikku, aga ma tahan, et kaksikute lapsepõlves oleks ikkagi isa olemas. Vähemasti rohkem, kui seda noorpõlves suutsin.»

Üllar ütleb, et riigikogu lihtliikmel on võimalus oma elu jagada. Jah, vahel võib mõni istung kanduda öösse või isegi hommikusse, kuid nendega võib üld­juhul juba ette arvestada. Kogu muu töö on aga kindlalt planeeritud ja seetõttu sobitub laste kasvatamine sinna väga hästi. Mis aga eriti ei mahu, on teatri tegemine.

«Võtsin vastu otsuse, et mängin neid rolle, mis mul on, edasi. Need on «Lendas üle käopesa» ja «Juudit». Ent kõiki oma ande austajaid rõõmustab ta siiski teadmisega, et eelolevaks suveks on siiski ka plaane peetud.

Poolsada aastat Üllar Saaremäed

Üllar saab poole sajandi vanuseks 23. novembril. Mees tunnistab, et tasa­pisi hakkab ümmarguse tärminiga seotud õud hinge pugema.

«Mis sellest, et mitmed head sõbrad on juba otsa lahti teinud. Jaan Sööt sai näiteks 55. Pean alati mõtlema vanemate sõprade peale, siis tunnen end nooremana,» naerab ta.

Number 50 elatud aastate tähistajana on siiski päris soliidne.

«Et selle koormat kergendada, räägitakse sellest kui keskeast, ehkki öelda selle kohta «elusügis» kõlab kah nagu halvasti,» arutleb Üllar. «Noh, kui aastaaegadest rääkida, siis loodame, et see on augusti algus. Kuid selle numbriga, usun, on kõigil meist mingisugune oma lugu. Tõsi, viiekümnega pole mul isiklikku suhet, kuid olen mõelnud, et näiteks lavaka ajal Ugalas diplomietendusi tehes sai Rein Malmsten 50. Imetlesin toona, kui palju ta on jõudnud. Komissarov ütles veel, et Eestimaal ei ela isegi ühtki koera, kes Rein Malmsteni ei teaks. Nüüd olen sama kaugel, et kõik koerad teavad mind.
Kõik me oleme kuulnud vanemaid inimesi rääkimas, kuidas aeg lendab ... No mida te halate? Seda ei tasu ju tõsiselt võtta. Mäletan, kui Ilmar Taska 65aastasena kaksikud sai, rääkis ta, et 65 on uus 50. Järelikult on 50 uus 35.
Ma ei ole vanust kartnud. Ja kuigi see number teeb nõutuks, usun, et ilusad ajad on veel ees.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?