IMELINE! Legendaarne teatripaar Viive Aamisepp ja Volli Käro on abielus olnud pool sajandit

Verni Leivak , 6. november 2019

Tänavu 80. hooaega tegutseva Rakvere teatri veteranid Viive Aamisepp ja Volli Käro on just selles teatris näitlejaleiba söönud poole sajandi ringis – Viive vähem, Volli rohkem. Täpselt pool sajandit on kestnud ka nende abielu.

Viive (83) jättis lavaga hüvasti kümme aastat tagasi terviseprobleemide tõttu. Volli (78) on samuti pensionär, ent vabakutselisena on ta siiani ühes või teises lavaloos kaasa teinud. Hiljuti oli tal roll ka näiteks teleseriaalis «Pank».
Armastus tööpostil – just nii võib nende kahe kulgemist läbi aastate iseloomustada. Muide, 1970ndate alguses on nad ka samanimelise kultusfilmi aluseks olnud tükis «Töökaaslased» kandvates osades mänginud.

ALATI KOOS: Rakvere teatri legendaarne näitlejapaar Volli Käro ja Viive Aamisepp on abielus olnud 50 aastat. Uhked pulmad peeti maha Rakvere teatri toonase administraatori Kitty Elleri eestvedamisel. «Jumal, see Kittykene vajus kohe kummuli ja nuttis õnnest, kui kuulis meie abiellumise soovist,» naerab paar tänini.

Valge hobusega kaarik ukse ees
Kuigi kummalgi teatrialast eriharidust pole, kutsuti neid Rakverre kutselisteks ikkagi. Aastal 1961 tuli Lasnamäel elanud Viive ukse taha lavastaja Heino Kulvere ja teatanud, et nüüd läheme Rakvere teatrisse. «Rääkis augu pähe,» sõnab näitlejanna, kes oli varem kaasa teinud Tombi-nimelise kultuurimaja rahvateatris ja lavaka esimese lennu sisseastumiseksamitel läbi põrunud.
Voldemar Panso, kes oli toona üldsusele veel üsna tundmatu mees, käskinud Viivel kehastada ussiga mängivat «Libahundi»-Tiinat ja kuna Viive päriselus siiani paaniliselt roomajaid kardab, tardunud ta hirmust lihtsalt paigale. Mis rästikuga vallatlemisest me räägime! «Kui ta ei tee, siis ta ei taha,» kostnud tulevane teatrikorüfee veendunult.
Volli aga olnud juba koolis tubli isetegevuslane – kui oli vaja esineda, lükati just tema ette. Loksal algkoolis käinud poiss sattus vahel klassiga ka pealinna. Nukuteater talle muljet ei avaldunud, küll aga see, kus mängisid inimesed. «Kui nägin «Luikede järve» Helmi Puuriga peaosas, olin täiesti rabatud. Tahtsin samuti sellesse ilusasse teatrimaailma pääseda,» tunnistab mees, kellele on eluaeg tantsida meeldinud. Väike-Maarja keskkoolis osales ta näiteringi töös ja Rakvere teatri peanäitejuht Mai Mering kutsus ta tööle vaat et tänavalt. «Näe, võtsin tänavalt ja – mängib!» öelnud karmi otseütlejana tuntud Mering, kui Volli juba mõnda aega näitlejana tegutsenud oli.
Et Rakvere teatrisse on tööle tulnud piltilus ja andekas näitlejanna Viive Aamisepp, kelle järele kõik mehed hullud on, kuulis Volli Väike-Maarja päevil näiteringi juhilt Asta Talpsepalt. Noormehes tekkis vastupandamatu huvi piigat oma silmaga kaeda. Ja kui teater Väike-Maarjas «Romeot, Juliat ja pimedust», peaosades Viive Aamisepp ja Aarne Üksküla, mängimas käis, siis ...
«Nüüd, vanas eas, võib otse öelda, et armusin ära,» sõnab Volli. «Milline hingevärin mul sees oli! Teadsin kohe, et kui Rakvere teatrisse lähen, hakkab ta mind armastama. Ma kohe teadsin, et nii läheb! Aga kuna tal oli väga palju austajaid, siis algul ta põikles vastu. Neli aastat piirasin teda.»
«Ei teagi, ta puges nagu külje alla,» lausub Viive naeratades põhjuse, miks valik ikkagi Vollile pidama jäi.
Ega pulmadki tulemata jäänud ja need olid vägevad! Abielu registreerimine läbi, ootas noorpaari kaarik valge hobusega ja tagantjärele on paar kuulnud, et näitlejate pulma ning nende sõitu läbi linna meenutati veel kaua.

Võta üks ja viska teist
Aastakümnete jooksul on Viive ja Volli Rakvere teatrit piltlikult öeldes vundamendini tundma õppinud ja kahtlemata on teatri näo määranud peanäitejuht.
Koloriitne Mai Mering igatahes seda näitlejapaari hoidis, ehkki Vollis kui tasases maapoisis tekitas ta algul oma käredusega isegi hirmu.
«Mering lavastas «Kopranahkset kasukat» ja kui oli meile proovis näidendile kirjutatud sissejuhatuse ette lugenud, küsis, kas on küsimusi. Tõstsin käe ja uurisin, et mis inimene see on, keda mängima pean. «Sotsiaaldemokraat,» kostis Mering, kuid ikkagi jäi see kuidagi ebaselgeks. Ja assa jumal, niisugused asjad talle ei meeldinud: «Välja!»,» meenutab Volli küsimuse peale kõlanud karjatust.
«Kõik olid vait, kõik kartsid teda. Isegi mehed. Seisin väljas välisukse juures ja mõtlesin, kas pean nüüd teatrist ära minema? See kõik mõjus mu närvisüsteemile lausa füüsiliselt nii, et mind viidi valudega haiglasse operatsioonile, kuid seal anti mulle hoopis oopiumi ja hommikuks oli valu läinud. Kui teatrisse läksin, ütles Mering: «Nojah, kahvatu oled sa küll.» Kutsus tallehäälselt oma kabinetti, et tahab minuga rääkida. Pärast seda saime väga hästi läbi.»
Mering suundus peagi draamateatrisse ja uueks peanäitejuhiks sai Moskva teatriinstituudi GITIS lõpetanud Rein Olmaru. «Kõik ootasid, et Meringu hirmuvalitsuse asemel läheb nüüd tõsiseks tegemiseks,» kostab mees, «aga paraku läks kõik teisiti.»
Nimelt oli Olmarul viinaviga, mis muutis muidu asjaliku mehe täiesti teiseks. Vollil on meeles, kuidas peanäitejuht Pärnu hotellis alasti rõdudel turnis ja inimesi hirmutas. Või kuidas etendustes näitlejana kaasa lüües tuli teda jõuga kinni hoida, et ta purjus peaga lavale ei pääseks. Muidugi oli vaja siis näitlejatel vastavalt ühe tegelaskuju puudumisele ümber kohanduda.
«Asi läks nii hulluks, et asi jõudis kultuuriministeeriumisse välja, sest nii teatrit teha oli võimatu,» nendib tol ajal teatri komsomoli algorganisatsiooni juhtinud Volli.
«Sest see võttis tööisu ära,» täiendab kaasa.
«Osa küll lõbutses ja naeris tema tükkide üle, aga kes tõsiselt teatrit teha tahtsid, põdesid asja väga. Ja Reinust oli kahju, olime ju muidu head sõbrad,» lisab Volli.

Külalislahked: Volli ja Viive hubases Rakvere kodus on Naistelehe külaskäigu puhul kaetud kohvilaud ja Volli on hommikul poest läbi hüpanud – toonud kooke ja rullbiskviiti. Kusjuures «hüpanud» pole selle mehe puhul sugugi palju öeldud, sest Volli on kiire sammuga ja kannab vägagi nooruslikku rõivastust, mis talle ideaalselt sobib.

Teatri päästis Arvi Mägi
Raivo Trass oli trupi eesotsas pikki aastaid. Trassi peanäitejuhtimise ajal muutus trupi ühishingamine vabaks. Teatri koor õppis isegi vanu ärkamisaegseid laule ja mängiti Eesti autorite näitemänge.
Pärast Trassi vabatahtlikku lahkumist otsiti uut peanäitejuhti kaua, sest «keegi ei tahtnud siia tulla». Seetõttu moodustati Volli eestvõttel Rakvere teatri päästekomitee, kuni Madis Kalmet nõustus ohjad enda kätte võtma. Seda aga vaid juhul, kui Rein Olmaru direktoriks saab. Nii läkski – Olmaru oli selleks ajaks ka viinaveast lahti saanud. 90ndate alguses oli teatrimaja sellises seisus, et läbi katuse võis taevast näha. Saalis olnud nii külm, et lava ees oli heinakuivatamise puhur, rahvas istus saalis kasukates … Proove tehti Haljalas, sest majas oli liiga külm.
Uus peanäitejuht Arvi Mägi polnud just suurte juhiomadustega, kuid teatri sulgemise suutis ta ikkagi ära hoida. Lisaks hakkas linnarahvas protestima.
«Kui Arvi ära otsustas minna, võtsime kolmekesi – mina, Arvi ja lavameister Ilmar – napsi. Arvi küsis, mida ma arvan, mis temast kui teatrijuhist järele jääb. Ütlesin, et sulle jääb teatri hävingust päästmise au. Nii see oligi,» meenutab Volli.
90ndate keskel Rakverre saabunud Peeter Jalakal lubati kõike teha. Teater läks remonti. «Ja ta lasi pool truppi lahti,» nendib Volli. Suurtesse osadesse kutsuti nimekad külalisnäitlejad ja oma trupp jäi massistseenide tarbeks. Põhitrupiga tõi Jalakas aga välja «Seitse venda», mis oli väga menukas ja käidi isegi Soomes teatrifestivalil ära.
Siis saabus Üllar Saaremäe ajastu, mida Volli hindab päris heaks ja viljakaks, ehkki enda kohta ta seda öelda ei saa.

Ainult ühest on kahju
Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse. Kahetseda pole olnud aastatest midagi.
Ainult sellest on kahju, et poeg Allan, kellest hiljem sai ajakirjanik, oma vanemaid lapsena harva nägi. Rakvere teatris mindi ju külalisetendusi andma vahel lausa kolmeks nädalaks järjest.
«Minu ema hoidis Allanit väikesest peale. Seda oli valus vaadata. Allan võis olla paariaastane, kui mõnelt pikalt reisilt tulime ja ta meid nähes laua alla peitu puges ... Veel jubedam lugu oli siis, kui ta oli viieaastane. Kui poiss nägi, et paneme õhtul riidesse ja läheme välja, tuli ta välisukse juurde, pani käekesed kahele poole takistuseks ette ja ütles, et ma ei lase teil minna ... Ja suured pisarad jooksid mööda tema nägu.» Volli silmad tõmbuvad nüüdki veekalkvele.
«Kuidas me teda meelitasime ukselt ära tulema, ja lõpuks ta andiski järele. Miks peab tööl käima, miks peab raha teenima, küsis viieaastane ... Eks mine sellises tujus tööle ja eks sa siis mängi ja ole laval rõõmus ...»
Teatrile soovib paar aga pikka iga ja vastupidavust. Nagu ikka, on Rakvere teater suuresti siiani ratastel, sest ainult statsionaaris mängides oleks etenduse iga ehk vaid kümme mängukorda. Viive ja Volli usuvad sedagi, et teatri tulevik peitub heades psühholoogilistes lavastustes, mitte lõputus eksperimenteerimises.
«Alles hiljuti käsime ühel kunstinäitusel siinsamas Rakveres. Maalil olid mingid triibud ja see pidavat olema laulupidu. No andke andeks,» kehitab Volli õlgu. NL


FOTOD:
MEL_1982 + MEL_2020

MEL_2013

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?