Kiri peatoimetajalt

Olen oma abikaasat nutmas näinud vaid kord elus. See oli siis, kui sündis meie esimene laps.

Või teisisõnu – siis, kui ta isaks sai. Ta on olnud kõigi kolme lapse sündimise juures ja tõtt-öelda ei kujutaks teisiti ettegi. On ju isa täpselt pool sellest suurest imest. Olen täitsa kindel, et võin oma laste isa eest öelda: need kolm hetke on olnud tema elu olulisimad.

Kui lapsed olid väiksemad, said nad muidugi üsna ruttu aru, keda meie peres annab ümber sõrme keerata. Ja see polnud mina … Nii näiteks õppis meie esimene plika juba imikuna selgeks, et kui magama panekul piisavalt kaua jaurata, tuleb issi, mähib ta teki sisse ja kussutab süles magama. Ja nii see issi siis kõigutaski iga jumala õhtu oma titte. Laps oli juba üle aasta vana, suur nagu volask, kui meil õnnestus see issi-komme küljest ära harjutada.

Teise lapsega meenuvad mul lõputud isa-poja malemängud. Mina poleks iial viitsinud neljasele lapsele malekäike selgeks õpetada. Aga isa viitsis. Kannatlikult, minut-minutilt, tund-tunnilt. Aga seal nad nüüd on – poisil riiul igat värvi malevõistlustelt koju toodud karikaid ja diplomeid täis. Kolmanda lapsega on mehel ehk isegi kõige erilisem suhe. Temaga otsustas ta isapuhkusele jääda. Jäigi. Sai kogu selle mähkmemajanduse ja püreetoidundusega kenasti hakkama ning soovitab kogemust alati kõigile noortele isadele. Ja see meie kolmas, tütreke – hoolimata sellest, et ta on juba üheksane – ei lähe siiani ühelgi õhtul ilma issile musi andmata magama. Jah, üks on kindel: minu lastel on isaga tohutult vedanud.

Saadan kõigile tublidele papsidele isadepäevaks tervisi ja loodan, et teil tuleb üks armas päev!