Kitarrist Oleg Pissarenko elu suurimast kriisist: „Mul oli tunne, et ei ela seda üle.“

Silja Paavle, 6. november 2019

«Ma ei suutnud kodust välja minna, ei suutnud inimestele otsa vaadata, ei julgenud suhelda,» räägib kitarrist ja produtsent Oleg Pissarenko elu hullemast kriisist.

Olegiga (41) juhtus see, mis võib juhtuda iga ettevõtliku inimesega. Ta korraldas Eesti saja aasta juubeli tähistamiseks Narvas suurt muusikafestivali, mis pidanuks tõstma linna tuhast, lepitama eestlasi ja venelasi ning lahendama paljusid piiriäärse paiga probleeme. Läks aga teisiti. Oleg ei leidnud ettevõtmisele toetajaid ja narvakad ei tulnud kodust välja. Mees jäi kuuekohalise summa jagu miinustesse.

Kartis tuttavaid
«Istusin oma Narva-Jõesuu suvilas ja mõtlesin, et ei ela seda asja üle,» meenutab mees. Sarnaselt meie kõigiga oli ta elus varemgi vigu teinud, kuid see tundus liiga suur. Ta ei suutnud suhelda, sest tundis end kõigi ees süüdi olevat. Peitis end kodus, sest tänaval jalutades tundus, et kõik vaatavad teda ja mõtlevad temast midagi halba. Olegi tabanud hirmuhood panid ta öösiti ka korduvalt ärkama ja kartma oma elu pärast.

Muusik mõistis, et see ongi just see olukord, miks paljud omadega põrunud kontserdi- ja festivalikorraldajad ära kaovad. Nad ei suuda suhelda, sest kõik tahavad midagi ja pahameelt on palju. Ta mäletab hetke, kui sai paar päeva pärast festivali lõppu kutse vastuvõtule presidendi roosiaeda. «Ma ei julgenud kodust välja minna. Teadsin, et kohtan seal palju tuttavaid ja mul on häbi neile silma vaadata,» räägib muusik. Tal hakkas endast lihtsalt hale.

Ühel hetkel võttis Oleg vastu otsuse, et vaatamata keerulisele olukorrale peab pingutama. Mees hakkas tasapisi tegutsema. «Nüüd julgen sellest rääkida, sest näen tunneli lõpus suhteliselt eredat valgust.»

Esiteks lõpetas ta teiste süüdistamise. Ja otsustas, et suhtleb kõigiga, kes talle kirjutavad või helistavad. Oleg tunnistab, et see võttis väga palju aega. Paraku polnud kõik inimesed mõistlikud ja sellega kaasnes veelgi halbu emotsioone.

Tegutsemine aitas

Ent siis hakkas mees tegutsema. Ta otsustas koos abikaasaga, et ei põgene – ja asus sarnaselt paljude eelnevate aastatega IDeeJazzi festivali korraldama. See aitas enesekindlust tagasi tuua ja tänuliku publiku toel sai Oleg kinnituse, et tema tegemisi on kellelgi vaja. Väikese kasumi juures sai hakata võlgu klattima.

Hea kogemus andis talle julguse jõulude paiku ka iseenda kontserdiga välja tulla. Oleg tunnistab, et ei mäleta paarikümne aasta pikkusest muusikukarjäärist korda, kui lihtsalt ei julgenud lavale minna. Sel korral kartis aga tõsiselt. Umbes poole kontserdi ajal hakkas hirm taanduma ja kitarristile meenus, kui väga ta musitseerimist armastab. Siis Oleg mõistiski, et peab elus rohkem enda muusikale pühenduma – see ongi põhjus, miks ta siia ilma sündinud on.

Abi psühhoteraapiast

Lõplikult sai Oleg raskest ajast üle tänu psühhoterapeudile. Ta teab nüüd, et kuigi endale on halba olukorda ja kriisi pagana raske tunnistada, tuleb tõele siiski silma vaadata ning abi otsida. Kuigi see on väga raske, meestel eriti.

Tema ise elas seda aega nii raskelt üle, et kartis infarkti saada. Mees hakkas enda tervise eest rohkem hoolt kandma ja praegu on lemmikalaks ujumine.

«Öeldakse, et kui tahad areneda ja paremaks inimeseks saada ning sul pole veel korralikku kriisi olnud, siis hangi endale üks,» muigab Oleg. Tema raputas raske aeg mugavustsoonist välja, kuhu ta Tartus jõudnud oli. Nii otsustas ta oma elu laiemaltki muutma hakata. Algatuseks kolis Tartust Tallinnasse.

Muusiku sõnul on väga inimlik hakata elus muutusi tegema siis, kui on nii raske, et enam kuidagi teisiti ei saa. Aga targad inimesed peaksid oma olukorda varem teadvustama ja neid asju, mida nad tõesti teha tahavad, tegema kohe.

Oska vigadest õppida

Tänu psühhoteraapiale suutis Oleg iseendale andestada. Mees õppis mõistma, et vigade tegemine on täiesti okei ja seda teevad kõik. Ent igast veast tuleb õppida, pärast seda püsti tõusta ja targemana edasi minna.

Tänu sõber Peep Vainu koolitusele mõistis muusik ka, et ülbus on ebakindluse märk. Ta taipas, miks ta festivali korraldamise perioodil käitus nii, nagu pole varem kunagi teinud. Muu hulgas katkestas mitme hea sõbraga suhtlemise. Nüüd, üle aasta hiljem on Oleg teinud telefonikõnesid ja oma käitumise pärast vabandanud.

Ta tunneb end õnneliku inimesena, sest suutis raskest ajast välja tulla. Nüüd avastab mees iga päev, mida kasulikku suutis kriis talle õpetada. Puudutamata ei jäänud ka looming. Olegi lugu «Armastusest piisab» sündis just nendel rasketel aegadel. «Armastusest loomiseks piisabki. Kui mul on raske, siis mängin klaverit ja kitarri. See aitab,» lausub muusik.


Küsi abi

Meestel on muredest keerulisem rääkida
Peaasi.ee üks eestvedajaist, psühhiaater Ere Vasli: «On tavaline, et kehalise terviserikke all kannatades saame kohe enesetunde muutustest või valudest aru ning mõistame vajadust arsti külastada. Sellistest terviseriketest räägime lähedaste ja kaaslastega, nii peletame üksindust, saame lohutust ja tuge ning ka nõu tervenemiseks.
Kuigi vaimse tervise häired on väga levinud (elu jooksul esineb see umbes 40 protsendil inimestest), on nende raskustega seotud palju häbimärgistavat suhtumist. See tähendab, et vaimse tervise häiretega inimestesse suhtutakse otseselt või kaudselt halvustavalt, alandavalt või üleolevalt. Stigmatiseeriva suhtumise tõttu ei tahetagi vaimset tervist puudutavatest muredest rääkida. Samuti on probleeme endale keerulisem tunnistada, sest tekib hirm olla teistest kehvem.
Kõik see toob kaasa selle, et vaimse tervise häiretest me nii palju ei räägi, me ei oska ega taha tähele panna iseenda ja lähedaste raskuseid ning sageli ei julge ka abi otsida. Kahjuks vaimse tervise häired ise üle ei lähe – need võivad hoopis süveneda ja tuua kaasa üha rohkem kannatusi.
Kui naised on rohkem harjunud rääkima ja üksteist toetama, siis mehed kipuvad olema palju vähem avatud probleemide jagamise ning abi otsimise ees. Neil, kes tahavad kogu aeg iseendale ja teistele tugevatena näida, on palju keerulisem näha oma raskuseid ja neid ka teistele (sh spetsialistidele) tunnistada.»


Kust leida abi?

Abi saamiseks pöördu perearstile või psühhiaatriakeskustesse, nõustamisele veebilehe Peaasi.ee kaudu või erakeskustesse, kus pakuvad abi kliinilised psühholoogid või psühhiaatrid.

Kui tegemist on pakilise murega, helista:

  • Eluliin: 655 8088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (iga päev kl 19.00–7.00)
  • Psühholoogilise kriisiabi telefon: 631 4300 (tööpäeviti kl 9.00–20.00)
  • Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (iga päev kl 19.00–23.00)
  • Lasteabi: 116 111 (24 h)
  • Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10.00–18.00)
  • Ohvriabi telefon 116 006 (24 h)

Erakorraline vastuvõtt:

  • Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 617 2650 (24 h) Paldiski mnt 52
  • Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24 h) Raja tn 31
  • Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24 h) Ristiku tn 1
  • Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24 h) Jämejala, Pargi tee 6
  • Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24 h) Haigla 1
  • Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24 h) Ahtme mnt 95
  • Kiirabi: 112 (24 h)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?