12 aastat kärssninadega tegelenud noor naine: „Praegu on seakasvatus justkui välja surnud.“

Helle Rudi, 29. jaanuar 2020

«Mõnikord astudki virtsa sisse või sitta lendabki silma, aga pole see nii must töö ühtigi, kui arvatakse,» ütleb tosin aastat kärssninadega tegelenud Getlin Külm.

Seda ei juhtu kuigi tihti, et külalised Viru-Jaagupis asuvasse sigalasse satuvad. Huvilisi võib-olla isegi jaguks, aga iga uustulnuk tähendab paratamatult riski. Kuigi karmid hügieeninõuded on peale pandud nii omadele kui ka võõrastele, ei või kunagi teada, missuguse tõve keegi pahaaimatult «külakostiks» kaasa toob. Ainuüksi väravast sisse astumiseks tuleb käed esmalt korralikult desinfitseerida ja rõngassabasid näeb huviline alles pärast duši all käimist ning riiete vahetamist.
Praegu valitseb OÜ Kupna Mõis seakasvatuses täielik naiste ülemvõim. Getlin (29) ja tema kaks abilist hoolitsevad kahe tuhande kärssnina eest, kellest 200 on emised. Riigipühad ja tähtpäevad selle töö juures mõjuv argument ei ole. Vajadusel tuleb ka puhkepäeval jalad kõhu alt välja lükata ja tööle tulla, sest loomad tahavad talitamist. «Praegu on seakasvatus justkui välja surnud. Kui veiste peale saab veel kellegi ülikoolist, siis sigade peale õnnestub uusi nägusid leida üle mitme aasta,» tunnistab farmijuhataja ikka tõsise seakisa taustal. Sealsamas lähedal lasebki valjuhäälseid kriiskeid lendu kolmepäevane põrsas, keda parajasti kastreeritakse. Ära kõrvetatakse ka roosa pambu sabaots, et ta seda hiljem näksida ei saaks. Ja siis läheb kõrva farmikood. «Mõne jaoks tundub see muidugi maru jälk, aga põrsale teeb see märksa vähem valu, kui protseduuri tehakse esimeste elupäevade jooksul,» selgitab Getlin. Põrsapoisi hädakisa vahele on isegi kuulda talitaja rahustavat häält: «Ei ole hullu, ei ole hullu.»

Sigala (Robin Roots)
OMNIVOOR: «Ei ole sugugi nii, et põrsad on nii nunnud ja enam ma sealiha ei söö. Söön küll, kuigi eelistan veist – see lihtsalt maitseb rohkem,» räägib Getlin. (Robin Roots)

Suvetööst sai amet
Aegu tagasi ei osanud Getlin loomulikult arvata, et just seakasvatus tema suunaks saab. «Läksin suvel raha teenima ja mul polnud suurt vahet, mis töö see on,» meenutab noor naine, kuidas tädi ta 17aastaselt tööle värbas. Usin neiu tegi sigalas öövalveid ja andis põhitöötajatele puhkust. Meelt mööda see töö päris ei olnud, aga hakkama sai – ikkagi loomade keskel üles kasvanud. Sestap tundus ka maaülikooli loomakasvatuse eriala õppima minemine igati loogiline valik, kusjuures neiu esimene mõte oli hoopis hobustele keskenduda.
Üsna pea hakkas Getlin Tartust Põltsamaale tööle käima, sest sealse tööandja tulevikuplaanidesse mahtus tuhande emisega farm. Ja sellele oodati omakorda noort juhatajat. Farmi ehituse ajal pidi ta aga praktilise kogemuse omandamiseks töötama teises farmis. «Et poleks nii, et lähen kohe direktoriks,» muigab naine. Ent elu näitab tihti, et plaanid on head ainult paberil. Sealne firma lõpetas sellisel kujul tegevuse ja samal ajal jäi Getlin lapsega koduseks.

Kaugel mugavustsoonist
Kuigi maaülikoolis tegi tubli seakasvataja kolm aastat ära, on diplom siiani saamata. Elu seadis hoopis sellise suuna, et tütre sünni järel läks Getlin Olustverre veisekasvatust edasi õppima. «Mulle meeldib Olustvere rohkem, sest seal õpetavad päris kasvatajad, kes on reaalse eluga kursis,» võrdleb ta kahte kooli. Tema sõnul peakski põllumajanduskoolis rohkem praktikale kui teooriale keskenduma. Näiteks Taanis käiakse just töö kõrvalt koolis, mitte vastupidi.
Veisekasvatuse praktikat soovis Getlin teha Lääne-Virumaal, aga töökohta pakuti hoopis sigalas. «Mina ei teadnudki, et siin sead on,» lausub ta. Kuna samal ajal läksid teed ka elukaaslasega lahku, pakkus uus töökoht head võimalust puhtalt lehelt alustada. «See oli mugavustsoonist väljatulek. Ma poleks eales osanud arvata, et üksi koos lapsega Viru-Jaagupisse tulen,» ütleb ta.

NAISTEVÄGI: Helehäälselt, nagu «Tões ja õiguses», kutsuvad kõik naised OÜ Kupna Mõisa farmi põrsaid. «Meil peab naistega paika kokkulepe, kui midagi on halvasti, siis räägime selle läbi. Kõiki töid ei pea ühe soojaga ära tegema.» Vasakult Getlin, Terje ja Anžela. (Robin Roots)

Uued tuuled
Kaks aastat Kupna mõisa farmis on tormiliselt möödunud ja umbes aasta tagasi tehti korralik restart – vana kari realiseeriti ja pärast suurpuhastust osteti uued ruigamid asemele. See on kõva närvide mäng, sest ootused tootlikkuse koha pealt on suured. «Praegu vihun tööd teha selle nimel, et saaksin korraga rohkem kui kümme põrsast. Pesakonnas peaks neid olema 14–15, kellest võõrutad 13,» selgitab ta matemaatikat.
Getlini sõnul leidus põhjuseid, miks peeti targemaks otsast alustada, mitu, kuid lühidalt öeldes sai selleks tootlikkus. Ühel hetkel vaataski otsa vaid kaks võimalust: kas proovida veel korra või kotid kokku pakkida.
Tagatipuks leidis veterinaar- ja toiduamet (VTA) sigade roojast ka salmonellabakteri, mis tähendas kitsendusi liha turustamisel. Kuna loomad olid igati hea tervise juures, ei osanud keegi halba stsenaariumi ette aimata. Aga värsket toodangut enam müüa ei võinud ja see läks alla igasugust hinda lihatööstusele.
Hügieeni tähtsuses Getlin ei kahtle, kuid süsteemis valmistab tuska mitu viga. Alates sellest, et lisaproovina liha ennast Eestis ei uurita, kuigi see võib puhas olla, lõpetades sellega, et VTA menetleb asja väga kaua. Piirangud võivad pikalt peal olla, kuigi probleemile on juba jaole saadud. «Mis ma siis teen, kui loom kasvab kilogrammi ööpäevas ja teda müüa ikka ei saa? Menetlemist ei saa oodata kuid või aastaid,» selgitab Getlin, miks pausi tekkida ei tohi.

Töö nagu iga teine
Võrreldes mõne teise töökohaga sigala väga ei erinegi. Tuleb siingi ette päevi, mil tahaks kogu jõust ukse enda selja taga kinni lüüa ja hoopis teist teed minna. «Ikka mõtled, miks ma pean end pidevalt tõestama ja õigustama,» räägib Getlin, et võõrad pole needki päevad, kui kõik kiiva kisub. Samas pakub see töö jälle palju väljakutseid ja hasarti. Põnev on pidevalt nuputada, kuidas paremini saaks. Erinevalt mõnest teisest loomast näeb sigade pealt tulemust kiiresti. Ema töö juures meeldib käia ka nelja-aastasel Dorisel, kelle lemmikuks on kõige pisemad põrsad. «Ei ole nii, et ta loomi kardaks,» räägib ema.
Keskkonna- ja loomaaktivistide pärast ei vaeva Getlin üldse pead. «Tahaks näha, kust võetakse täiesti looduslikku väetist, kui loomi üldse ei ole. Kas tehisväetis on parem? Teistel on hea kõrvalt rääkida, aga see valdkond on rohkem reguleeritud, kui tarbija teab. Andmeid saab väänata täpselt nii, nagu vaja. Mina ei leia küll, et ma loodusele oma 2000 seaga midagi halba teen,» toob ta välja, et kõik on omavahel seotud. Sead elavad farmides võimalikult head elu, sest see on ka nende omanike jaoks kasulik. Võrdluseks toob naine põhusigalad. Küljealus on jah pehmem ja liikumisvabadus suurem, aga pesakonnast võib ellu jääda ainult paar põrsast, sest emis magab ülejäänud ära. Samuti on põhusigalad väga töömahukad. «Kes seda tööd teeb, kui töötajaid niigi kuskilt võtta pole?» tõdeb Getlin ja lisab, et palk on sigalas näiteks parem kui kassapidajal poes.
Getlin ütleb naljaga, et nii kaua, kui Eestis on sigu, tegeleb ta nendega. «Aga kes teab, võib-olla tuleb pakkumine, mis lööbki jalad alt?»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?