Anne Veski: „Ma saan kogu aeg komplimente, olen sellega harjunud!“

Helina Piip, 29. jaanuar 2020

Sugugi mitte kõiki näitusi ei avata sellise peoga nagu «Anne Veski. Tähelend» 6. veebruaril Maarjamäe lossi ajaloomuuseumis. Tol avaõhtul on etteaste ka popdiivalt endalt ja siis saab eksponaatide vahel koos temaga jalutada.

Näitusel näeb Anne Veski lavakostüüme ja muudki, mis kuulus 1980ndatel lauljanna töise elu juurde. Võib laule kuulata ja kaasa laulda. Anne on välja otsinud helikandjad, millel ta hääl kõlab – kassetid, vinüülplaadid. «Õhukesi painduvaid vinüüle pandi muusikaajakirjade vahele – kuna ajakiri ju paindub, sobis sinna just selline plaat,» meenutab lauljanna. Kassettmakk on tal siiani kasutusel: «Vahel tahan mõnd vana lugu kuulata, siis võtan harjumuspäraselt kasseti ja näed, mängibki.»
Näituse pilkupüüdvaimad eksponaadid on artisti kostüümid. Väljapaneku idee pärineb Marion Laevalt, kes on stilistina Annele pildistamistele kostüüme toonud. «Need sobisid mulle alati, seetõttu meil koostöö klappiski,» kiidab muusik.
Tema kodumaja katusealuses on tallel muljet avaldav garderoob. Päris kõiki kunagisi kostüüme siiski alles pole, sest suurimad lemmikud sai ribadeks esinetud.

Anne, kas kostüümid sündisid valdavalt uute kontsertkavade jaoks?
Kui töötasime 1980.–1990ndatel Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias, pidid artistid igal hooajal uue kavaga välja tulema. Selleks telliti ka uued riided, koostöö Tallinna moemajaga oli tihe. Mulle tegi palju kostüüme tollal hästi edumeelne Len Girin.
Kui hakkasime välismaal käima, eks siis ostsin ka sealt alati midagi. Lõpuks muutusin suureks kombineerijaks – panin ühe detaili ühest, teise teisest kostüümist, sest televõtteid oli palju ja iga kord tahtsin kanda midagi uut.
Kontsertidel vahetasin kostüüme alati kolm korda, et need läheksid kokku sellega, mida laulan. Kunstnik joonistas kolm-neli kavandit ja nende seast valisime. Saan ju ise ka aru, mis mulle sobib. Mul on põhimõte, et olen tähtsam kui kostüüm, aga see peab toetama mu esinemist, seda kaunistama.

ALATI EFEKTNE: Suured kõrvarõngad said Anne kaubamärgiks. Foto aastast 1987.

Siis olid ju veel Tallinfilmi kostüümid?
Jah, Tallinfilm tegi meist palju filme. Minu punane «Hea tuju laulu» («Kui lahe atmosfäär») kleit valmis Moskva Suure teatri kostüümikunstnike ja õmblejate käe all. See oli Tallinfilmi kunstniku Eugen Tambergi idee. Muidugi oli suur au käia seal kostüümiproovis, minna teatrisse oma töötajate tagaustest. Kleit tuli samuti efektne – taljesse tõmmatud ja suure patškaga (seelikuosa). Kui nüüd seda kleiti vaatasin, imestasin, kes küll sinna taljesse mahtus! Aga eks kostüümid pidid olema uhked, neid filme näidati ka kesktelevisioonis.

Mitmeid kleite olete ka n-ö taaskasutanud?
Näiteks oma pulmakleiti. Ma ei tahtnud, et pulmakleit oleks valge – pärast poleks sellega ju midagi teha. Valisin lõike Burdast ja kangaks leiti beežikas lilledega siidsatään. See kleit on hiljem vähemalt kolmes variandis käiku läinud. Pärast värvisime selle veel mustaks ja kandsin seda kuldse vööga. Mustale sai lisada ehteid ja jälle tundus teine. Kui hiljuti vaatasin filmi «Šlaager», avastasin, et mu mustale kleidile oli õmmeldud veel ka valge sats õlalt keskkohani. Peas kandsin suurt valget kübarat. Armastasin laiaäärseid kübaraid ka päris elus, neist sai pärast «Roosiaia kuningannat» mu firmamärk.

ENNE JA PÄRAST: Praktilise meelega Anne kandis oma pulmakleiti ka Roosiaia kuningannana. Kui kleit veel hiljem mustaks värviti, läks see koos valge lisasatsiga jälle käiku.

Pulmakleidist siis kahju ei olnud?
Ei! Selle peale ma ei tulnudki, peaasi et efektne oleks. Ega asi olnud puuduses, lihtsalt selle kleidi fassong õnnestus nii hästi.

Teie kuulus roosa frakk õmmeldi korsetikangast?
Jah, see valmis samuti Tallinna moemajas. Valget värvi tugevast korsetikangast, millest sai ilusti istuva fraki. Kangas värviti roosaks, aga kui lähemalt vaadata, oli sel ka väike lillemuster. Frakk tuli üliefektne ja nõukogude artisti seljas ülimoodne.

Milline on olnud kõige meeldejäävam kompliment mõnele kostüümile?
Ma saan kogu aeg komplimente, olen sellega harjunud! Aga ükskord sain ka kriitikanoole. Olime järjekordselt Sotšis esinemas. Tegin enda arust ikka soengu pähe, aga pärast kolmandat laulu oli pea juba niiske ja soeng läks viltu. Siis tuli lavale kiri: te oleks võinud ikka enne esinemist pea ka ära kammida ...

Midagi väga paljastavat pole ära keelatud?
Ma pole seda tüüpigi, et midagi väga paljastavat kannaksin. Aga meenub Sopoti laulukonkurss. Kandsin seal ainult ühes kõrvas ehet – see oli tol ajal mujal maailmas moodne. Kui siis hiljem Moskvas mu esinemist nii imelikult näidati, seletas teletoimetaja: «Issand, kui palju vaeva ma nägin, et keegi ei märkaks, et sul on ainult üks kõrvarõngas.» See vist ei sobinud nõukogude inimesele ...
Aga suured kõrvarõngad olid mu teine firmamärk ja neid näeb ka näitusel. Nii kui Soome saime, läksin alati poodi ja ostsin päevaraha eest hunniku kõrvarõngaid. Need ei olnud kallid, aga olid see-eest efektsed.

Kas ka ansambli pillimeestele õmmeldi moemajas kostüümid?
Jah, minu saateansambli seitse-kaheksa pillimeest kandsid samuti moemaja õmmeldud kostüüme, kas heledaid ülikondi või brokaatpintsakuid, ja nägid sama efektsed välja nagu solistki. Teksadega lavaleminek ei tulnud kõne allagi. Lisaks ansambli direktorile oli palgal ka kostümeerija, kes meiega reisidel kaasa sõitis ja vastutas selle eest, et kõigi kostüümid oleksid triigitud ning õigel ajal selga pandud.
Mäletan, kord olid kõrvaltoas ansambli Zemljane liikmed ja kuidas nende direktor karjus kellegi peale: «Sul on kostüüm seljas ja sa istud!» Istudes kostüümi kortsutamine polnud lihtsalt mõeldav.

Kui palju te toona teiste kostüüme jälgisite?
Vaatasime Eurovisioni, Soome TVd ja ka välismaist estraadi näidati. Eks me olime kursis, nagu meie moekunstnikud. Sädelevaid kangaid müüdi siingi. Ma ei tundnud, et oleksime kehvemad olnud, sõitsime ka ise välismaal palju ringi – küll Vietnamis, Tais, Laoses, Poolas, Saksamaal, Ungaris. Igal pool sai ka endale midagi osta, vastasime vägagi tollasele standardile, häbi polnud millegi pärast. Nõukogude inimene oli palju nutikam kui praegune, mõeldi ja tehti hästi, armastusega.

UHKE KROOKKRAE: Ka see esinemiskostüüm valmis Tallinna moemajas.

On mõne kostüümiga laval ka äpardusi juhtunud?
Kui moes olid laia säärega püksid ja staadionikontserdil tuli mööda lavatagust treppi üles ronida, juhtus küll, et peenike kinganina läks läbi püksisääre või rebis sealt tükke. Aga see juhtus oma lohakusest.

Kui tihti praegu uusi kostüüme varute?
Tegutseme kogu aeg. 28. veebruaril tuleb Alexela kontserdimajas minu suur sünnipäevakontsert, sinnagi peab õmblema. Praegu on mulle kõige rohkem kostüüme teinud Arne Niit. Tema jälgib, et need oleksid ilusad, mugavad, nii et saan need kohvrisse panna ja kasvõi pool tundi enne esinemist välja võtta, kui lennuk hilineb. Muidugi on ka kleite, mida tassitakse eraldi kohvritega, mida on vaja triikida, aga selliseid ma endale tavaliselt ei telli.

Näitus «Anne Veski. Tähelend» jääb avatuks 26. juulini. Avapeo pileteid saab osta ajaloomuuseumi kodulehelt.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?