Ülle Lichtfeldt peab kalliks paljusid paiku: „Minu kodud on mu vanemad, lapsed, lähedased.“

Küsinud Helina Piip, 29. jaanuar 2020

Ülle Lichtfeldtil täitub sel aastal Rakvere teatris 30 aastat. Et trupp on alatasa ratastel, uurisime näitlejannalt enne peatset esietendust, millised on tema lemmikpaigad. Nii tööga seotud kui ka need, mis endale hästi kallid.

Ülle: «Mulle meeldib teater ka siis, kui etendus läbi saab. Kui lavatehnikud on lava tühjaks teinud ja möödunud etendusest on tunda tolmu hõngu. Peas kajavad veel etenduses öeldud sõnad, hämar lava on uue mängu ootel. Publiku fuajees on mõnusast suminast järel õhus hõljuvat parfüümilõhna ja magusad konjakiaurud, vaikus.

Kaminatule soojuses
Teistes teatrimajades on hea olla neis, mis on oma lava- ja saalimõõtudelt Rakvere teatriga sarnased. Esmaspäeviti, mil teatrites on puhkepäev, anname etendusi ehk kõige tihedamini Tallinnas või Tartus. Ja nii tunnemegi end väga koduselt Vanemuise väikeses majas ning Vene teatris.
Ka kõik kultuuri- ja rahvamajad on läbi sõidetud. Need paigad teevad eriliseks inimesed, kes seal töötavad. Maja võib ju olla väike ja natuke väsinud ning vahel ka publikut vähe. Aga ahjud on köetud, kaminassegi tuli tehtud, perenaine naeratav. Laual ootavad võileivad või suured kausid soojade pirukatega ja värske kohvi aroom paneb suu vett jooksma. Sügav kummardus neile, kes seda tööd teevad, majadel hinge sees hoiavad.

SÜNNILINN RAKVERE: «Ma armastan siin iga tänavat, maja, pinki ja puud. Lemmikkohad on ilmselt ikkagi teatrimägi ja teatritagune park oma võimsate puudega, kus pesitseb sadu vareseid ja siinseil tiikidel elutsevad pardipered.»

Valgust nuputades
Vabaõhu mänguplatsidel on mängitud küll tuules, vihmas, küll lämmatavas palavuses. Metsas, soos ja rehielamus, Padise mõisa varemetes, Neeruti mõisa tornis, kus kippus tekst takerduma, sest vaade tahtis hinge matta. Kukruse ja Saku mõisates, Alatskivi lossis.
Vargamäel juhtus kord nii, et keset etendust «Vargamäe varjus. Mari lugu» läks tormi tõttu elekter ära. Kaalusime, kas oodata, millal elekter tagasi tuleb, või jätta etendus pooleli. Hämmastav, kuidas kriisiolukorras ühiselt lahendusi otsitakse! Kaks meest publiku seast ajasid oma autod teine teisele poole rehealuse uksi ja suunasid nende esituled rehe alla. Lava sai valgustatud ja etendus lõpuni mängitud!
Kanadas läksid aga käiku grafoprojektor ja küünlad, kui andsime etenduse hoones, mis oli ehitatud vist vanadekoduks. Et selle üks korrus oli surijatele, kutsuti maja surijate haiglaks. Kummalisel kombel oli seal ka suur saal ja täismõõtmetes lava, aga ilma igasuguse valguspargita. Etendus tegemata ei jäänud – leiti grafoprojektor, mille valgus suunati lavale, lisaks palju küünlaid ja mõned põranda- ning laualambid.

KÕIGE VÄRSKEM TÖÖ: 31. jaanuaril esietenduvat lavatükki «Ilma sinuta» on nimetatud ka detektiivse süžeega draamaks. Sama autori näitemängu «Mineku eel» mängitakse ka Tallinna Linnateatris.
MENUTÜKK: Lavastuse «Kuni ta suri» piletid on alatasa välja müüdud. Ülle mängib koomilises lavaloos 60aastast vanapiigat Tatjanat.

Kõiksuse puudutus
Teleseriaali «Õnne 13» võtetele sõidan juba aastast 1999 – kakskümmend aastat! Neis korterites, kus kaadreid üles võetakse, elavad päris elus muidugi hääd ja lahked pered, kes oma kodud peaaegu igal pühapäeval või esmaspäeval võttemeeskonnale laenutavad.
Ent kõige erilisemalt on mul meeles «Õnne 13» võttepaik aastaid tagasi hoopis Egiptuses. Ühel võttepäeval viidi meid beduiinide külla. Veetsime seal terve päeva. Meid võeti ettevaatlikult vastu. Päeva edenedes muutusid nad uudishimulikemaks, lahketeks. Minul tol päeval võtet ei olnud, istusin varju all, lürpisin teed, ootasin, igavlesin. Midagi huvitavat ei toimunud, vaadata polnud midagi, ainult liiv, lõputu silmapiir ja lõõskav päike.
Eemal liivaluitel märkasin üht kükitavat beduiini, üleni mustas. Tunnid möödusid, tema ikka seal. Sama koha peal, liikumatult, seljaga minu poole, vaatamas kuhugi – justkui lõpmatusse, minu jaoks ei olnud seal midagi. Päike loojus. Korraga olin aga täiesti rabatud ja see pilt sööbis mällu – kõrbeloojangus liivaluitel väike must kogu. Nii on nad mitu tuhat aastat kükitanud, vaadanud lõpmatusse, loojangusse, nagu teades, mis oli ja tuleb pärast neid, aru saades, mis on igavik. Olen tänulik, et sain natukenegi osa millestki, mida võib vist nimetada kõiksuseks.

ÜHINE KIRG: Chopoki mäel Slovakkias – pereisa Indrek, noorem tütar Aleksandra, Ülle ja ees vanem tütar Barbara. «Meil on väga mõnus tiim, reisiseltskonnana võiksime koos minna kasvõi maailma otsa,» kiidab Ülle.
TOSCANA PÄEVALILLED: «Selles maakonnas asuvad maailma tuntuimad turismimagnetid: Siena, Firenze, Pisa ... Kunst ja arhitektuur, meistriteosed igal sammul,» meenutab Ülle üht perega ettevõetud reisi. «Veel ägedam on aga linnadest eemale hoida ja nautida loodust – viinamarja- ja päevalillevälju, oliivisalusid, küpresse ning veinimõisaid.»
VIETNAMI DŽUNGLIS: Sellest reisist on Üllel meeles suurlinnade sagin ja vaheldusrikas ning imeline loodus. Lahked inimesed ja eksootiline toidulaud – maitstud sai mõndagi, mida eestlane naljalt suhu ei pista.

Maakodude idüll
Neid kohti, mida olen oma koduks pidanud, on mitu. Minu kodud on mu vanemad, lapsed, lähedased. Suurema osa lapsepõlvest elasime väikeses majakeses Rakvere kesklinnas. Hiljem, kui ma juba keskkoolis käisin, kolisime perega äärelinna kuue korteriga elamusse.
Kõik suved veetsin aga vanavanemate juures maal ja neidki pidasin oma kodudeks. Mulle meeldis käia unistamas ja lugemas karjamaa serval suurel kivil. Mõnikord ka lihtsalt jälgisin sealt rohtu nosivaid lehmi ja lambaid. Lugesin neilegi raamatuid ette, vahel tantsisin ja laulsin – mul oli publik, kellele esineda.
Veel meeldis mulle käia kiviaia juures päikeses peesitavaid rästikuid piilumas. Salaja, sest vanaema oli üksi minemise ära keelanud. Suvelõpul vallutasid kiviaia põldmarjaväädid ja neid tumemagusaid marju käisime koos vanaemaga noppimas. Maal oli alati midagi teha. Olengi end rohkem maalapseks pidanud ja ilmselt sellest ka praegune elukoha valik – metsade keskel. Oma lastele ma küll heinalakas magamist veel võimaldada ei saa, aga mine tea. See-eest kassid-koerad meil on, plaan on ehitada kanamaja ja mõlgutan mõtteid lambatallede võtmisest. (Naerab.)
Metsas meeldib mulle siiani hulkuda, võin seda teha tunde. Aitab pead klaarida. Nii mõnigi roll, mis loomisel, on saanud selgemaks ja otsitud vormi tänu neile metsa peitumistele.

ENDINE MINISTRIPROUA: Ülle on uhke, et tema abikaasa oli väga hea kultuuriminister. Ta lisab naljatades, et pärast seda, kui pikalt ministriametit pidanud Indrek Saar seda tööd enam ei tee, ei laulda tallegi enam: «Ministriprouaks ma ju hästi passiks, mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks ...» (Martin Ahven)
EMA SUUST KUKKUNUD: Tütred Aleksandra (15) ja Barbara (27) Toscanas, viinamägede vahel ühes veinimõisas. Aleksandra on Kadrina keskkooli õpilane, Barbara töötab politsei- ja piirivalveameti keskkriminaalpolitsei pressiesindajana.

Kasvuhoone lõhn
Kui kolisime meie praegusesse koju, siis mõtlesin, et ei mingeid peenraid ega potipõllundust – ainult viljapuud, mõni põõsas ja muru. Nüüd aga laiuvad aias lilleklumbid, on peenramaa porgandi, kabatšoki, kartuli ja kõrvitsatega. Palju maitsetaimi.
Mu viimase kolme aasta vaieldamatu lemmikkoht on aga kasvuhoone. Ootan juba kevadet, et panna mulda tomati-, kurgi- ja paprikataimed. Sel aastal plaanin katsetada ka füüsalitega. Eelmisel suvel vallutasid paar dekoratiivkõrvitsa taime kasvuhoone nii mühinal, et olin sunnitud ühe kõrvitsa välja viskama.
Mulle meeldib kasvuhoone lõhn. Meeldib varahommikuti seal kohvitassiga istuda ja jälgida, kuidas taimed kasvavad. Mäletan, et vanaema rääkis oma taimedega ja nüüd avastan ennastki seda tegemas. Need, kel kasvuhoone, teavad, et sellega kaasneb ka palju tööd ja muret. Kevaditi öökülmad, taimehaigused, väetamised ja pidev kahtlus, kui palju ning kuidas tomatitel lehti näpistada, et ikka vilju ka tuleks. Aga see kõik on teraapiline ja pole midagi paremat kui oma kasvuhoone kurgid-tomatid.

Äiaga kalal
Minu abikaasa on pärit Saaremaalt. Aastatega olen ka mina hakanud seda kanti oma koduks pidama. Jõulude ajal käisime äiaga kalal, ilm oli päikseline, meri tuuletu, luigepere saatis paati.
Jaanuari alguses oli meil teatriga ringreis, siis andsime mõned päevad ka Kuressaare teatris etendusi. Mul on alati tunne, et kui ma pole teinud tiiru ümber Kuressaare lossi või saanud Vätta poolsaarele Indreku isakoju, siis polekski nagu Saaremaal käinud.
Ega me oma kodustki Viitnal ole meri kuigi kaugel. Iga kord mõnelt pikemalt reisilt tulles pean mere äärde saama. Jalutuskäik rannal, see õhk ... ja jälle saan tõestuse, et kodu, see maa on kõige ilusam ja armsam.

PÄRAST ETENDUST: «Mulle meeldib, kui lavatehnikud on pärast etendust lava tühjaks teinud, õhus hõljub tolmu hõngu, hämar lava on uue mängu ootel.»

Külm ilu
Eestimaa talvedega on, nagu on. Korra või paar aastas käime perega lund otsimas – armastame suusatada ja lumelauaga sõita, lapsedki viisime mägedesse võrdlemisi varakult. Eelmise aasta talvel käisime Lapimaal. Mind võlus sealne loodus, kummalised jändrikud puud, karge külm, sinine päevavalgus lummavate loojangutega. Käisime jõuluvana juures ja kelgukoertega sõitmas. Külastasime jäähotelli, mis oli sarja «Game of Thrones» teemaline. Neis paigus on, mida kadestada.

Lemmikkoht iseendas
Iisraeli lastekirjanik ja luuletaja Michal Snunit on kirjutanud raamatu «Hingelind». See räägib, et iga inimese sees elab Hingelind. Tema otsustab, mida inimene tunneb. Vahel teeb ta seda meie märguande järgi, vahel omatahtsi. Kõige tähtsam on oma lindu hoolega kuulata ja tema hüüdmist tähele panna.

Rahu ja leppimise koht
Kohe-kohe on Rakvere teatris tulemas selle aasta esimene esietendus – Peeter Raudsepp lavastab Florian Zelleri näitemängu «Ilma sinuta». Mängin selles loos naist, kes on kaotanud autokatastroofis oma mehe. Too naine otsib tõde mehe armastuse kohta, tõde enda kohta. Mis saab, mis juhtub, kui oleme kaotanud lähedase?
Kus on see koht, kust leiame rahu ja leppimise?»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?