Mälumängupisik utsitas „Tarkade klubi“ looma

Silja Paavle, 29. jaanuar 2020

«Päris kindlasti on see minu kõige õnnelikum saade,» kostab Kuku raadio «Tarkade klubi» saatejuht Timo Tarve. Eeloleval laupäeval läheb tema taktikepi all eetrisse 333. mälumängusaade.

Täpsuse huvides olgu märgitud, et tegelikult on «Tarkade klubi» ajalugu pikem. Saade sai alguse 1967. aastal Vikerraadios, 1992. aastal kolis Kuku raadiosse ja siis pidas väikest pausi.
Mälumängupisikuga nakatunud Timole (40) ei andnud saate kadumine rahu. Ta mõtles välja uue formaadi ja tuletas seda peatoimetajale aeg-ajalt meelde. Alates 2013. aasta septembrist, kui saatele tekkis sobiv eetriaeg, on Tartu ja Tallinna omavaheline mõõduvõtt kõikvõimalikele küsimustele vastuseid leides jätkuvalt populaarne.

Lõuapoolikud köidavad
Mälumängusaate tagasitoomise üheks tõukeks oli see, et Timole endale meeldib kuulata, kui targad inimesed küsimusele vastust leides arutlevad. Ta teab, millest räägib, sest mälumängukogemusi mehel jätkub.
Gümnaasiumis esimestesse mängudesse sattununa hakkas uudishimu kilva vastu süvenema. 1995. aastal võitis ta koos klassivendadega, kelledest üks on praegune «Tarkade klubi» sage külaline Jaan Pärn, ETV koolinoorte mälumängus «Ümber Euroopa» teise koha ja reisi Rootsi. Aastatega on auhindu lisandunud, reiside kõrval ka Harjumaa meistritiitel Keila võistkonna koosseisus.
Esimest «Tarkade klubi» saadet mäletab Timo hästi. Osalejaid polnud sinna keeruline leida. Tallinna esindasid Indrek Salis ja Jevgeni Nurmla, Tartut Jaan Pärn ja Indrek Paavle. «Nad olid kõik kindla peale minek, parajad lõuapoolikud,» selgitab Timo seda valikut. Julgus eetris kõnelda ja nalja visata, ka iseenda üle, on see, mis kuulajaid köidab. Just seepärast ei saa praegu paljud uskumatute teadmistega Taivo Risti vastu, kes on võimeline tõsimeeli oma vastastele seletama, et Potsataja ei ole kiskja. Taivole ei peeta paljuks pakkegi saata.
Samuti mäletab mees, kuidas esimeses saates osalenud targad ei mõelnud välja taime, mida kultusfilmis «Mehed ei nuta» soovitas Voldemar Kuslapi kehastatud tegelane ühes stseenis Ants Lauterile korjama minna. Eriti seda ühte, «mis on kullerkupust pisut väiksem, selliste nooljate lehtedega, kannikesekarva õitega ja tal on palderjanile väga iseloomulik lõhn». Taimeks oli aas-käoking, mida tegelikult olemas ei ole.
Küsimuste tegemine nii, et need võimaldaksid kuivade faktide esitamise kõrval nauditavat arutelu, sai Timole endale ning saate põhilisele küsimuste autorile Kivimäe kooli ajalooõpetajale Margus Pillaule näppu paari korraga. «Hea küsimus on see, kust inimene saab teada kolm fakti. Kaks küsimusest ja kolmanda vastusest,» lisab Timo.

Uute teadmiste janu
Peaaegu 20 aastat Kuku raadios töötanud Timo jaoks on saade «Tarkade klubi» kõige töömahukam. 42 minuti ettevalmistamiseks kulub umbes kolm ja pool tundi. Vaatamata sellele, et vahel on aega laupäeva hommikul eetrisse minevat saadet kokku lõigata alles ööl vastu laupäeva, mees ei nurise. Lindistuste ajal stuudios valitsev sõbralik õhkkond, üksteise tögamine ja mängulisus, samuti hea tagasiside kuulajatelt annavad indu tegutseda. «See on kindlalt ka mu enda lemmiksaade!» kinnitab Timo. Suurimat hirmu lindistatud materjal ära kustutada leevendab ta sellega, et teeb kohe pärast saate purki saamist mitu koopiat.
Mälumänguga tegeleb Timo tööväliseltki. Ta korraldab alates 2012. aastast Tallinna populaarseimat Nõmme mälumängusarja, kuhu kord kuus koguneb ajusid ragistama peaaegu 150 inimest. Ta ise võistleb Jüri mälumängusarjas ja kui aega, esindab Keilat Maakilva sarjas.
Peale mälumängu on Timo 1993. aastast tegev kergejõustikukohtunikuna, milles tal on Eestis kõrgeim omataoline ehk RK A kategooria. Sellest on abi olnud nii mälumängude korraldamisel kui ka neis osaledes – kasvõi atleetide äratundmisel. Spordi kõrval on Timo teine tugev teema geograafia, tänu tööle on ta üha rohkem kodus ka ajaloo- ja ühiskonnateemades.
Miks on mälumäng eestlaste seas nii populaarne? «Küllap on inimestes olemas loomupärane uudishimu ja uute teadmiste janu,» pakub ta. Ja soovitabki seda harrastust omaltki poolt, sest nagu ta on kogenud – mälumäng õpetab mõtlema, leidma vihjetest kinni haarates erinevate faktide vahel seoseid. Uued teadmised tulevad nagunii.


Targad küsivad Timolt
Laupäevahommikuti esitab Timo Tarve küsimusi Tarkade klubile. Naistelehe palvel panevad klubi neli staažikat liiget siinkohal Timo proovile.

Küsib Marju Kõivupuu: «Kus Eestis täpselt asuvad sellised kohad nagu Öörahu, Vaherahu ja Kodurahu?»
Timo: «Need on kas looduslikud või geograafilised objektid. Rahu nime kasutatakse palju Saaremaal, näiteks kaunites nimedes, nagu Rahuleid. Jäängi Saaremaa juurde. Oot, aga rahu öeldakse ju ka meresiilude kohta. Äkki need on siis kuskil Saaremaa ümbruses, Muhu ja Saaremaa vahel?»
Õige vastus: Need on Haapsalu Eeslahes Kastinina ja Vasikaholmi vahelisel merealal paiknevad maasiilud.

Küsib Jaan Pärn: ««Sajandi hüppe» pikkuse teadasaamise järel 1968. aastal Mexico olümpiamängudel tabas Bob Beamoni lühike, kuid nii publikule kui ka televaatajale silmatorkav haigushoog. Mis haigus? Vastuseks sobib nii kreeka keelest pärinev meditsiinitermin kui ka maakeelne liitsõna.»
Timo (näitab esmalt oma kotti, kus peal kirjas Mexico 1968): «See peaks olümpiamängude ajaloost huvitunuile olema üldteada fakt. Aga ei meenu. Ta oli karelnud, istunud ja ehk tassi kohvi rüübanud, mis siis juhtuda sai? Ehk tabas teda šokk? Hõreda õhuga seotult?»
Õige vastus: Katapleksia ehk lihasnõrkus.

Küsib Taavi Pae: «Nimeta asula Eestis, mis on mitmeski mõttes läinud Eesti spordiajalukku. Seal asub üks vähestest Eesti söeraja ehk speedway radadest ja sealt algas 1930. aastatel Eesti golfi ajalugu – inglased rajasid just sinna esimese golfiväljaku Eestis.»
Timo: «Ma pole selle aja golfiradadest kuulnud. Haaran söerajast kinni. Ühel olen ma käinud, see asub Tabasalu taga. Kas neid on veel? Söeraja tegemine on suur ettevõtmine. Jään Tabasalu juurde.»
Õige vastus: Kohtla-Nõmme. Söeraja ja golfiväljaku rajasid sinna inglased, kes olid tulnud põlevkivitööstust arendama.

Küsib Jevgeni Nurmla: «1962. aasta detsembri keskel väljus Le Havre sadamast laev, mille pardal oli saladuslik reisija. Reisija jaoks oli eraldatud kõige luksuslikum kajut, see reisija oli kaetud saladuslooriga. Salastatud oli saabumise päev ja tund, marsruut jne. Kogu tee saladuslik reisija naeratas ega öelnud sõnagi. Mõne päeva pärast jõuti USAsse. Nimeta see salapärane reisija!»
Timo: «Huvitav, kes see vedaja võis olla. Kui see oli Nõukogude Liidust, siis läks mõte Juri Gagarini peale. Kuuldavasti oli tal rahusaadikuna oma osa Kuuba raketikriisi positiivses lahenemises. Kui see oli aga keegi teine … siis ma jään häbisse. Võib-olla on see mõni spioonilugu? Jube hea küsimus igatahes. Äkki oli president Kennedy? Ei tea. No tõesti ei tea. Jään Gagarini juurde.»
Õige vastus: Mona Lisa maal, mis viidi New Yorgi ja Washingtoni näitusele. Peale selle on see maal näitusel olnud veel vaid 1974. aastal Moskvas ja Tokyos.

4 : 0 Tarkade kasuks!
«Oeh,» nendib Timo kurvalt. «Selge, miks kogenud kondiitrid ei taha oma sellide ees tordipõhja küpsetada. Nad kõrvetavad selle just siis tingimata põhja,» jätkab ta lõbusamalt. «Samas ei kahtle keegi nende professionaalsuses. Nii ka mälumängus, kus mõne vastuse mitteteadmist ei panda kunagi pahaks ega üldistata-sildistata rumalusega. Me kõik teame midagi ja pärast mälumänge alati rohkem,» võtab ta oma nulliringi kokku.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?