Kiri toimetajalt

Tänases kaaneloos kõneleb armastatud näitleja Ülle Lichtfeldt paikadest, mis on talle elus tähtsad ja tähendusrikkad.Minagi olen elu jooksul oma kodinatega üksjagu ringi pidanud rändama. Ja neidki paiku, mida olen koduks pidanud, on olnud üksjagu. Muidugi vanematekodu. Mu vanemate maakodu. Mitu ühiselamutuba, kus kehvemal ajal on elatud kaheksakesi, pead-jalad koos, ja parematel päevadel kahekesi. Esimene pisike ahikütte ja külma veega üürikas. Ja praegune kodu, kus me perega elame.Aga on üks eriti eriline koht. Mu maavanaema kodu. Sellega on üks imelik lugu. See polnud otseselt mu kodu ja seal elas ikka vanaema, kellel ma külas käisin. Kuna maja põles maha, pole ma seal kandis käinud juba umbes 25 aastat. Aga ma käin seal siiani unenägudes. Väga tihti. Ja paljud sündmused, mis pole tegelikult kuidagi selle paigaga seotud, toimuvad mu unenägudes just seal. Olen näiteks näinud, kuidas ma koristan seal koos oma lastega tube ja klopin vanaema pikki kaltsuvaipu. Ükskord nägin, et mu praegune koer oli kaduma läinud … ja taga otsisin teda unes just vanaema aiast. Vahel kondan magades sealse küla mahajäetud majades. Ja isegi oma surnud sõbrannaga pidasin pikki vestluseid maha just vanaema trepil istudes. Unes muidugi. Ei teagi, miks just see koht mu alateadvusse nii kinni on jäänud.Mõtlen tihti, et peaksin seal ära käima ja seda enda jaoks nii tähtsat paika oma perelegi näitama. Aga siiani pole julgenud seda käiku ette võtta. Kardan näha seda, mis seal on – või õigupoolest mida seal pärast põlemist enam pole. Võib-olla kunagi ikka lähen. Seniks las olla mul mu mälestus kollasest majakesest, suurest kirsipuust ja nõgestesse kasvanud vanadest mesitarudest.