Oh armastus, sina kallis magus mesi

Verni Leivak, 29. jaanuar 2020

See juhtus peaaegu 32 aastat tagasi, mil halvatuse seljatanud Liia tulevase abikaasa, jalutu Heikiga kohtus. Praegu on neil õnnelike abieluaastate kõrval ette näidata kolm last ja vanavanemate staatus.

«Vanavanemad oleme juba üle aasta, kui tunamullu mardipäeval tütrele väike Johanna sündis,» kinnitab Liia (52) naerulsui.
«Mina ei kommenteeri, olen juba ammu vanavanaisa,» kostab Heiki (74) muiates, sest temal oli juba enne Liiaga ühte heitmist pere ja tütar.
Sauelaste Liia ja Heiki Lumilaidi saatus on erakordne. Surmasuust pääsenutena ennustasid nii mõnedki, et pikka ja õnnelikku elu neil kahel koos olema ei saa. Ikka leidus «hea» nõu andjaid, et see jant kaua ei kesta ja parem oleks kohe lahku minna.
Ent võta näpust! Paarile sündisid kaksikud ja hiljem veel üks tütar. Kui veel liita kõrvale eluterve aura, mis nende kahe ümber siiani valitseb, teeb see heas mõttes kadedaks. Pannes mõtlema, kuivõrd tihedasti on ikkagi omavahel seotud keha ja vaim, kui oluline on vaimujõud ning et südamest soovitud soovid tõesti täituvad.

ARMULEEK LOIDAB ENDISELT: Heiki ja Liia on enda sõnul väga erinevad, kuid enam kui 30 aasta vältel on nad tundnud üksnes väga suurt õnne. Ja need pole ainult sõnad. Isegi Heikit vaevav istmikunärvi krooniline põletik ei suuda temas masendust põhjustada. (Stanislav Moshkov)

Jalgade asemel tühjus
Liia oli 12aastane, kui endale pudelikillu paremasse jalga astus. Mõne nädala möödudes tekkis halvatus. Kuna mure algas seljast, mõjus arvatavasti ehk kunagi klassiekskursiooni ajal selga saadud löök. Otsest põhjust ei tea siiani keegi.
Heiki oli 29aastane, kui rong mõlemast jalast ülaltpoolt põlvi üle sõitis. «Kuidas see täpselt juhtus, ei tea keegi,» tunnistab ta. «Mind leiti Saue ja Laagri vahelt raudtee kõrvalt metsast. Legendi järgi sattusin ma aga mingitel asjaoludel välja. Võib-olla juhtusid mu teele raha väljakloppijad, kes palgapäevadel ringi liikusid. Olin tollal suitsumees, äkki tegin tamburis suitsu ja sattusin sääraste otsa. Kui siis keegi vagunist väljus, lükati mindki välja. Ilmselt ronisin kuidagi raudteele tagasi, aga ju ma rongi saabudes enam eest ära ei saanud. Esmaabi väljaõppe saanud Paldiski mereväelased olla oma rihmadega mu köndid kinni sidunud.»
Heiki mäletab siiani selgelt, kuidas ta Seppo kliinikus valuvaigistite mõju all olles jahmatas, et jalgu enam pole: «Libistasin käega teki all, tahtsin jalga sügada ja – tühjus! Imestus oli suur.»
Liia täisverelisse ellu naasmisel mängis suurt osa taastusravi Krimmi sanatooriumis, kuhu tema rahvakontrolli komitees töötanud tädi tuusiku hankis. Kahekuulise ravi järel tuli Liia koju juba ühe karguga, siis vabanes sellestki. Tugikeppi läks naisel vaja alles siis, kui kaksikud kõhus kasvasid.

ÕNNEPÄEVAD ALAKU!: Heiki ja Liia 1989. aastal. (Stanislav Moshkov)
HÕISSA, PULMAD: Paaripanek toimus Nõmme perekonnaseisuametis, mille viimasteks klientideks nad enne selle sulgemist olid. (Stanislav Moshkov)

Tutvumise mitu meetodit
Noored kohtusid Pirita TOPi hotelli ujulas. Puuetega inimestele tehti seal võimlemist ja saunas sai kah käia. Samal ajal kergetööstustehnikumis õmblejaks õppinud Liia ei saanud ju tavalistest kehalise kasvatuse tundidest osa võtta.
«Vajasin autojuhti, kes mind õhtul pimedas linna tagasi tooks, ja Heiki hakkas oma teenust pakkuma,» meenutab Liia. Mehe käsutuses ei olnud tollal enam see roheline «invaliidikäruks» kutsutud tsiklimootoriga sõiduriist, vaid ümberehitatud Zaporožets.
«See oli juba auto moodi asi, sinna polnud häbi sisse istuda,» naerab naine. «Vajasin lihtsalt sohvrit ega osanud aimatagi, et Heikil oli n-ö jooksuaeg.»
Hiljem tuvastas fotograafiahuviga Liia, et oli Andineemes peetud invaliidide talispordipäevadel ilmselt alateadlikult just Heikit kaadrisse sättinud. Näidanud siis emalegi ja kiitnud, kui kena mees too on.
Heiki omakorda kasutas vaikset lähenemismeetodit. «Lasin tal endaga harjuda. Tegin nii, et kohtuksime maksimaalselt sageli ja oleksime lähedal,» avaldab ta. «Vaatasin talle soojalt silma. Sain suurepäraselt aru, et minusugune lihtsalt kaela langedes midagi ei saavuta, pean tagaukse kaudu tegutsema. Kuni ühel hetkel palusin naljaga pooleks Liiat endale naiseks. Tema lõkerdas seepeale naerda.»
Naise kinnitusel andis ta algul palju eitavaid vastuseid. Õnnelik «jah» tuli alles Saaremaal, kuhu Heiki Liia ravile viis ning teda vaatama läks.
Pulmad peeti mõni kuu hiljem.

SOOVID TÄITUVAD: Liia ja tema kauaoodatud kaksikud Vahur ja Laura neljakuulistena. Muide, ka Liia ja Heiki on tähtkujult Kaksikud. Nende sünnipäevadel on vaid nädal vahet. (Stanislav Moshkov)

Kaksikud kinnisideeks
Et ta ühel päeval kaksikud saab, oli Liia veendumus juba varateismelisena. «Mina tahan ka. Just poissi ja tüdrukut,» tekkis see soov pärast ühe sanitari ja tema ema vahelise vestluse kuulamist, mille teemaks oli kaksikute saamine. 12 aastat hiljem ultraheliuuringusse minnes valdas naist suur ootusärevus – arst oli ju imestust avaldanud, et kõht on üllatavalt suur.
«Olin Heikile varem juba kaksikute soovist rääkinud, aga kes siis seda uskus. Kuulnud, et asi ongi nii, kiirustas mees kohe pesumasinat ostma. See oli ju marlimähkmete aeg,» naerab Liia.
Olles ise operatsioonilaual, kuulis keisrilõikele määratud naine aga kedagi mainivat, et ärgu ta eri soost kaksikuid lootkugi. Neid sündivat väga harva.
«Tuleb välja, et soove võetakse kuulda,» nõustub Liia. Isegi televisiooni võttegrupp tormas kohale Vahuri ja Laura ilmaletulekut jäädvustama.

Naine tööl, mees piimasabas
1990ndate algus oli vaene aeg. «Meil polnud riiet ega toitu, mitte midagi,» meenutab Liia. Üksnes tänu töökohale moemajas õnnestus naisel moekunstnik Krista Kajandu kaudu kuidagi Soomest lasteriideid hankida. «Heiki trügis aga poejärjekordades, et piima või lastetoite saada. Isegi mu isa heitis ette, et kuidas te nii vaesel ajal lapsi saada otsustasite … Aga see oli ju nii suur kingitus!»
Mees tunnistab, et rahvas oli abivalmis. «Ma ei saa öelda, et mind kuidagi tõrjutud oleks või kusagil ära tallatud. Kui pakud end ise normaalse inimesena, ollakse sinugi vastu inimene,» tõdeb Heiki.
«Heikil on tahtejõudu. Ta saab tõesti kõigega hakkama – juhib autot, käib kolmerattalist motorollerit meenutava elektriskuutri abil koeraga jalutamas ja poes,» kiidab kaasa. Pole vist tööd, millega mees hakkama ei saaks, sest tehnilist taipu jääb ülegi. Näiteks on ta kõik pere käsutuses olnud autod ise oma vajadustele vastavalt käsitsijuhtimisele ümber ehitanud.
Kolmas laps Loora sündis paarile kuus aastat hiljem veel ekstra kingitusena.

Armastuse võti
«Ilmselt on see teineteise mõistmine,» pakub Liia variandiks, mis neid nii kaua koos ja õnnelikuna on hoidnud.
«Üksteise talumine,» lisab Heiki.
Kuigi tähtkujult Kaksikud, on nad mehe sõnul olemuselt väga erinevad. Liia nimetavat ennast boheemlaseks, Heiki aga tehnokraadiks.
Naise sõnul võlub teda Heiki abivalmidus – perepea ei oota, et Liia teda abistaks, vaid tahab hoopis ise naise eest hoolt kanda.
«Mulle meeldib see positiivsus, silm särab peas ja entusiasmi ääreni täis,» toob Heiki veel esile.
Kust see suur elurõõm tuleb, ei oska aga kumbki öelda.
«Ilmselt jumala kingitus,» pakub Liia ja nõustub, et käsu peale õnnelik olla ei saa. Pärast kaksikute sündi said neist mõlemast ka kristlased.

Jumala juurde tulek
«Minu eest palvetati. Ühel hommikul ärgates – ma ei teadnud enne jumalast midagi – olin veendunud, et usun täiega,» üritab Liia selgitada oma usule tulekut. «Ma polnud varem piiblitki eriti uurinud. See võibki mõnele veider tunduda, kuid kohe hakkasid rumalad sõnad kõnepruugist kaduma ja elu teisiti minema.»
Ka Heiki vältis aastakümneid tänaval liikunud «ümberpöörajaid», et mitte täpsemalt öelda – käis neist kauge kaarega mööda.
Liia seltsis hakkas mees aga Saue kristliku vabakoguduse üritusi külastama ja harjus tasapisi jutlusi kuulama, kuigi alul esines ka kohanemisraskusi.
Kord Hiiumaal tuttavatel külas olles tabas poeg Vahurit keset ööd äge kõrvapõletik, mida saatis kohutav valu. Rohtu ja valuvaigistit polnud aga kuskilt võtta.
«Ja siis ma Vahurit süles hoides esimest korda palvetasingi. Vahur magas süles ja kõrvavalu pole ta enam kunagi tundnud. Siis uskusin, et asi toimib,» tähendab Heiki.

ŽIGULI 2109: See on üks mitmest pere kasutuses olnud autost. Sõidukeid on nad ikka ajavoolus vahetanud, kuid kõik need masinad on Heiki ise käsitsijuhtimiseks ümber ehitanud. Koos saatusekaaslastele tehtud ümberehitustega on selliseid liikureid 20 ringis. Foto pärineb aastast 1990. (Stanislav Moshkov)

Ainult üks kord
Tagantjärele on Liia ja Heiki palju mõelnud põhjuse ning tagajärje seose üle. Miks just Liia haigestus, miks just Heikiga õnnetus juhtus, miks nad kokku said – ja jäid.
«Vist selleks, et mõista teisi inimesi ja teisigi abistada,» põhjendab Liia. Naisel tuleb näiteks alatasa vaatamata oma puudele teiste eest hoolitseda ja endale ei jõuagi alati mõelda. Lisaks jõuab pereema tegelda käsitöö ja maalimisega – tema õlivärviga maalitud töid on saanud vaadata mitmel isikunäitusel.
Kas siis tõesti pole ligi 32 aastaga üle elatud mitte ühtki tüli?
«Ainult ühe korra olen Liia kõva häält kuulnud,» ütleb Heiki.
«Siis, kui ta pahandusi tegi,» täiendab Liia muiates.
«Kippusin võõrast naist vaatama,» tunnistab mees pärast väikest pausi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?