Jõulud varjupaigas ehk Kuidas me saame aidata hüljatud loomi?

Helge loomuga Kalo on koer, keda on teiste seas võimatu mitte märgata. Tegus ja sõbralik loom lihtsalt jääb silma. Kutsikapõlve veetis praegu umbes üheksa-aastane Kalo päris enda kodus, oma inimese hoole all. Kui pere kolis, jäeti truu sõber aga ilma hooleks.

Paljassaares asuva Tallinna loomade varjupaiga juhataja Relika Lind räägib, et Kalo päriskodu asus üsna varjupaiga lähedal. Kodus oli koera kaaslaseks teinegi, sootuks pisemat kasvu kutsu. Mõne aasta eest, kui pere pidi kolima, võeti väike lemmik uude kodusse kaasa, suurt kasvu Kalost aga loobuti. Nõnda loom esimest korda varjupaika sattuski.Seesugune otsus koer hüljata on suuremale jaole inimestest üsna mõistetamatu. Ega Kalo südagi sellest aru saanud. Nutikal loomal õnnestus parajal hetkel jooksuaediku alla auk kraapida ja peremeest otsima minna. Õnneks leiti Kalo varsti üles ja ta jõudis suurema ebaõnneta Paljassaarde tagasi. Rohkem pole kutsul õnnestunud varjupaigast putku pista ja nüüd ootab ta juba peaaegu poolteist aastat varjupaigas seda «oma inimest».