HARULDANE KOGU! Tallinlanna Marika Plomanni kollektsioonis on 850 kuusekaunistust

Silja Paavle, 11. detsember 2019

«Mardikas!» rõõmustas Marika Plomann 17 aasta eest Balti jaama turul jalutades, kui märkas oma mälestustest tuttavat jõuluehet. Selle kõrval oli ka siil. Just neist kahest ehtest sündis naise jõuluehtekollektsioon.

Praeguseks on Marika kogus peaaegu 850 erinevat jõuluehet ja täiesti kindlalt on see Eesti suurim selline kollektsioon. Kõik on pakitud karpidesse teemade kaupa, iga õrn ehe on eraldi vati sees, mullikiles või siidpaberis. Uhke kogu omanik muigab, et tegelikult ta ehete täpset arvu ei teagi, sest arvepidamine on sassi läinud.

VANIKUD: Marika näitab 1950ndatel käsitööna valminud vanikut, mida tol ajal sageli kuuskede kaunistamiseks kasutati. (Martin Ahven)

Suur õnnetus

Marika sõnul poleks mardikakujuline jõuluehe tema tähelepanu pälvinud, kui ei oleks ühte nukrat 41 aasta tagust mälestust.

Naine meenutab, et nende Kivimäe-kodus, vanas eestiaegses majas, hoiti kuuske verandal. Maast laeni ulatunud jõulupuu oli igal aastal uhkeis ehteis, seda kaunistasid näpitskinnititega karud, linnud, kassid, oravad ja muud sellised, mis panevad särama iga lapse silma. Kuusk püsis Marika lapsepõlvekodus veel jaanuari alguseski.

Ühel õhtul lasteaiast koju tulles ja verandaust lahti tehes tüdruk aga tardus, sest kuusk lebas verandal pikali ja kõik ehted olid kildudeks. Puu lebas justkui värvilise mosaiigi sees.

Nüüd, täiskasvanuna, pakub Marika, et küllap oli kuuseke juba kuivanud ja vajus lihtsalt pikali. Aga jõuluehete purunemine oli tema jaoks toona väga suur õnnetus ja kurb mälestus on hingepõhja jäänud tänini. Seda enam, et purunenud loomafiguuride asemele sarnaseid saada polnud võimalik – edaspidi kaunistasid nende pere kuuske masstoodanguna valminud klaaskuulid. Muide, mainib Marika vahele, ka tänavune jõulutrend soosib looma- ja linnukujulisi ehteid.

ERI AJASTUTEST: 1980ndatel masstoodanguna valminud öökulli saab kuuse otsa riputada, käsitööna 1960ndatel valminud ehe tuleb aga näpitsaga kinnitada. (Martin Ahven)

Seepärast ta rõõmustaski tol septembrikuisel päeval mardikakujulist jõuluehet nähes väga. Kauneid käsitööna valminud ehteid leidis ta turult järgmistelgi jalutuskäikudel ja kui enda kuuse jaoks oli ehteid juba enam kui küll, otsustas Marika, et hakkab neid koguma. «Inimesed kogusid küll Langebrauni portselani, küll maale, küll õllekappu, kuid jõuluehete kogust ma kuulnud polnud,» tähendab ta.

LOOMAD MOES: 1950ndatel valmistati detailirohkeid näpitskinnitusega loomafiguure käsitööna, vahepeal kadusid need moest. Tänavune jõulutrend soosib neid aga taas. (Martin Ahven)

Ilus ajalootund

Marika alustas 1950.–60. aastate ehetest. «Need on käsitööna valminud detailide ja figuuririkkad ehted,» kirjeldab ta. Naine on kirjandusest leidnud, et venelaste disain sümboliseeris tol ajal püüdlust helgele, kaunile ja rikkale vabadusele.

Erinevalt mõnikümmend aastat hilisematest valmisid tolle aja jõuluehted väikeses tiraažis ning, nagu juba öeldud, käsitööna. Marika on lugenud, et enamasti valmistasid neid lapsed ja naised, aasta ringi, sest tegu oli näpuosavust ja kannatlikkust nõudva õrna tööga. «Kõik tolle ajastu ehted on värvitud üksikute pintslitõmmetega,» kirjeldab ta. Käsitööna valmistati möödunud sajandi alguses ehteid ka papjeemašee tehnikas.

HARULDANE TEHNIKA: Prantslaste välja mõeldud papjeemašee tehnikas valmistatud ehted jõudsid Venemaale enne teist maailmasõda. Et paberi säilitamine nõuab erilisi tingimusi, on ehted ajaga üsna hapraks muutunud. (Martin Ahven)

Kauneid jõuluehteid sõrmitsedes võib edasi anda terve ajalootunni. On teada, et tänapäevased kuuseehted pärinevad 19. sajandist ja Eestisse jõudsid need 20. sajandi algusaastatel Saksa- ning Venemaalt. Õrnu ja kauneid klaasehteid toodeti esimese Eesti Vabariigi ajal ka kohalikes klaasikodades, Nõukogude Liidus hakati neid massiliselt valmistama 1970ndatel.

Samuti saab rääkida erinevatest ajastutest. Näiteks nendest, mil lapsed olid väga tähtsad – 1960ndatel kujutasid paljud kuuseehted muinasjututegelasi. 1950ndatel, mil Hruštšovi valitsemiskepi all propageeriti põllumajandust ja köögiviljandust, kujutasid paljud ehted just seda teemat.

LASTELE OMAD: Peale selle, et paljud ehted kujutasid muinasjututegelasi, olid lastel oma pisikeste kunstkuuskede ehtimiseks spetsiaalsed komplektid miniatuursete jõuluehetega. Selliseidki on Marika kogus paar komplekti. (Martin Ahven)
AJASTU MÄRK: Hrustšovi ajal propageeriti nii köögiviljade kui ka põllumajanduskultuuride kasvatamist ja seetõttu jõudis see teema ka jõuluehetele. (Martin Ahven)

Üks ehe saja euroga

Et süües kasvab isu, nagu ütleb tuntud vanasõnagi, ei piirdunud Marika ühel hetkel enam ühe aastakümnega. Tema kogu laienes sajandi jagu.

Kollektsionäär nendib, et erilisi jõuluehteid lihtsalt ei liigu. Osaliselt põhjusel, et palju ehteid viivad turistid ära. Aga ka kogujaid tuleb juurde. Sestap on ka uusi põnevaid eksemplare järjest keerulisem leida, vaatamata sellele, et vanakraamikauplustes on naine tuttav.

Oksjonitel ehteid siiski liigub ja Marika on kohanud inimesi, kes end seal ehteid ostes tagasi ei hoia. Näiteks mõni aasta tagasi müüdi Eesti oksjonikeskuses üks tsaariaegne jõuluehe üle saja euroga. «Aga arutult ei saa neid kokku osta, sest pärast tuleb ehteid ju ka hoiustada,» püsib naine kahe jalaga kindlalt maas. Tänapäevaseid kuusekaunistusi ostab ta väga harva ja siis ka ainult laste soovil.

HARULDASED LINNUD: 1970ndates pärit linnud kinnitati kuuse külge enamasti ümber kaela seotud paelaga. (Martin Ahven)
KOGU KALLEIMAD: Ühe sellise eestiaegse kobara eest maksis Marika 160 krooni, mis teeb neist kogu kalleimad ehted. Toonagi ehiti seesuguste iludustega kuuski rikaste kodudes, vaesemates peredes valmistati ehteid õlgadest. (Martin Ahven)

Vahel käiakse Marikalt ka kuuseehteid laenamas. Tema ehteid on oma jõulukaardi pildistamiseks laenanud ka Andrus Ansip. Sellesama koguga ehiti mõne aasta eest Stenbocki maja jõulupuu. Marika muigab, et kui tavaliselt valitsuses väga ühisele keelele ei jõuta, siis selle kuusega oli rahul kogu valitsus. Samuti on Marika ehted jõudnud mitmele avalikule väljapanekule nii Brüsselis, Tallinnas, Turus kui ka Sagadis. Aastaid tagasi kaunistati koostöös Tallinna linnamuuseumiga Tallinna linnavalitsuse aknad ajastutruude kuuskedega.

IGA MARI ÜKSHAAVAL: Marika kogus on punase sõstra ja viinamarjakobar, mille iga mari on ükshaaval puhutud. Nõukogude ajal valmistati neid väikestes vabrikutes. Need pärinevad kas 1940. või 1950ndatest. (Martin Ahven)

Marika pere jõulukuusel leiavad koha ehted, mis on pärit nii Marika vanavanemate, vanemate, tema enda kui ka tütarde sünniaegadest. Aga ka pere noorima, Anni valmistatud ehted. Eriti just tema ihkab vahelduseks ajaloolistele kuusekaunistustele midagi tänapäevasemat. Marika ise aga on hakanud oma kogusse igatsema tsaariaegseid ehteid.

OLMEEHTED: 1950ndate olmeteemalisi käsitööna valminud ehteid hindab kogu maailm nende isikupära tõttu. (Martin Ahven)
POLIITIKA: Jõuluehetel ei saanud mööda riigikorrastki ja paljudes nõukogudemeelsetes kodudes rippusid kuusel viisnurkadega kaunistatud ehted. (Martin Ahven)
Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?