Kiri toimetajalt

Minu lapsepõlvekodus käisid päkapikud väga kaua. Ei olnud nii, et kümme täis ja enam ei käi. Veel päris suurtena panime detsembri alguses sussi aknale ja alati oli sinna midagi maitsvat poetatud.Tõsi, vahel tuli siiski ette ka tühja sussi päevi. Siis, kui sinna lihtsalt polnud midagi panna. Me õega suutsime nimelt ilmast ilma vanemate kommivarudele päkad silma ajada. Kuidas sa ikka jätad kommid söömata, kui sa need pärast pikka otsimist üles leidsid?Üldiselt oli see kommide leidmine vahel päris keeruline, sest mu vanemad ilmutasid nende peitmisel erakordset leidlikkust.Alguses nad peitsid kommikotte kõige kõrgema koridorikapi tagumisse nurka. Arvasid, et me õega ei tule selle pealegi, et komme isa kruvide ja haamrite vahelt otsima minna. Aga kus sa sellega! Muidugi me tulime. Passisime siis hetke, kui olime kahekesi kodus, panime aga kaks taburetti üksteise peale, et kätt välja sirutades kommideni ulatuks. Ja muudkui nosisime.Pärast seda, kui suutsime ükskord nõnda ära süüa mitu kilo mandariine, vahetasid vanemad peidukat. Selle peiduka leidmine oli juba märksa keerulisem, sest kes see ikka oskaks otsida komme diivanialusesse voodipesukasti peidetud tühja padjapüüri seest? Aga no meile õega oli seegi käkitegu.Kui olin juba täiskasvanu ja läksin pühadeks ema juurde koju, ei unustanud päkapikud mind kunagi. Ikka oli saapa sisse mandariinike sattunud.Minu lastel käivad samuti päkapikud siiani. Kuigi üks neist saab varsti juba 15, otsitakse detsembri esimestel päevadel ikka sokid välja ja riputatakse aknale. Tühja soki päevi pole siiani ette tulnud.Aga eile õhtul kobasin oma riidekappi peidetud kotis … ja avastasin, et tühi!Lapsed jäävad lasteks, muigasin omaette ja kihutasin bensiinijaama varusid täiendama.