Riigikogulasest DJ Heidy Purga: alguses kartsin, et keegi enam minu pidudele ei tule, sest olen poliitikas

Helle Rudi, 11. detsember 2019

«Olen praegu vist kõige vanem praktiseeriv nais-DJ,» naerab Heidy Purga. Isegi maailma mastaabis on harukordne, et rahvasaadik lisaks tööle parlamendis õhtuti muusikat mängib.

Eesti väiksuses peitub oma võlu ja valu. Head tegijad ei jää naljalt märkamata ja väga kaugele võib jõuda väga kiiresti. Ent ühtlasi tähendab see seda, et lagi tuleb ruttu ette.

2015. aastal riigikogu valimistel kandideerides saatis toonase Eesti Laulu peaprodutsendi Heidy Purga (44) kampaaniat kahtlusevari, millega on tuttavad kõik karjääris kannapöörde teinud näitlejad, muusikud või sportlased. Tahab ta tõesti end poliitikaga siduda või on tegemist lihtlabase häältemagnetiga? Heidy ei pööranud sellistele spekulatsioonidele tähelepanu siis ega tee seda ka praegu. «Ma ei arvanud kordagi, et mind ära kasutatakse, sest minul olid erakonnaga liitudes omad plaanid,» jätavad teiste kahtlused naise täiesti külmaks.

Ainult looks ja ehitaks

Kuigi Heidy teatas pärast riigikokku valituks osutumist kohe soovist plaate edasi keerutada, püsis esialgu siiski õhus kahtlus, kas ta saadikutöö kõrvalt kõike ikka jõuab. «Aga mul on seda vaja. Tunnen, et pärast mängimist olen parem ema,» tõdeb ta, et ilma ikka ei saa. Ajas tagasi minnes pakub naine, et pärast riigikokku minekut tuli DJna varasemast kordades rohkem üles astuda. «Ilmselt kaasnes eluvaldkonna vahetusega vältimatu vajadus, et muusika peab kuidagi olemas olema,» nendib ta.

Ent algul keeras uus kannapööre öötööle mõeldes närvid parajalt krussi. «Alguses esines ikka teatavaid isiklikke hirme. Arvasin, et ega keegi minu pidudele enam tule, sest olen poliitikas. Et pööratakse selg ega taheta enam minu valitud muusikat kuulata,» meenutab Heidy ärevaid hetki. Õnneks ei vastanud miski sellest tõele. Teiseks märkas naine, et pärast rahvusringhäälingust lahkumist muutusid tema korraldatud peod kordades suurejoonelisemaks. Seda selleks, et välja elada produtsendigeeni.

Adrenaliinilaksu saamiseks vajasin ruume, kus olid ainult pistikud seinas, et saaks ainult midagi nullist üles ehitada,» kirjeldab Heidy teda vallanud õhinat.

KASVANUD VASTUTUS: Selles koosseisus on Heidyl rohkem vastutust, kuna ta on kultuuri- ja hariduskomisjoni aseesimees. «Aadu Must juhib seda komisjoni väga hästi ja suudab mõned teravad kohad huumoriks keerata,» kirjeldab Heidy sisekliimat. Samas sellist üksmeelt, nagu eelmise koosseisu ajal komisjonis valitses, ei ole. «Ei ole vaja ka, sest muidu ei ole arengut,» lisab ta. (Ilmar Saabas)

Pingutama peab alati

Peaaegu 20 aastat DJ-puldist ööelu antropoloogina jälginud Heidy on näinud erinevaid voogusid ja noori, kes pidudel käivad. «Üha enam hinnatakse sisu. Aga selles pole midagi üllatavat, klubikultuur ongi ju pidevas muutumises.

ülastajad otsivad samuti meelte ergastamiseks uusi elamusi,» tõdeb ta. «Aga siiani on põnev, sest minu jaoks pole selle töö tegemine ju kohustus,» peab ta võtmeks vabadust. Kusjuures mida aeg edasi, seda rohkem Heidy plaate mängides katsetab. Jällegi vabadus, mida saab endale kogemuse abil lubada. «Ma pole matemaatiline DJ, kes täpse lugude järjestuse enne pidu paika paneb. Vaatan ruumi ja publiku pealt.» Pealegi on see suurepärane mälutreening enne esinemist kogu kodune plaadikogu üle käia. Peab ju hoolikalt läbi mõtlema, mida kaasa pakkida.

Hilisõhtust lisatööd teeb naine valikuliselt ja otsib aina elamusi ning kogemusi, mis eelnevatest mängudest erineks. «Aga võtan meele erksana hoidmiseks teadlikult ka pause, sest see töö on päris väsitav,» tunnistab ta ja mainib sedagi, et mõnikord on suisa kahju kodust pere juurest välja minna. «Mina võrdleks seda trenniga. Esimene samm on kõige raskem.»

Raadio püsib lihasmälus

Kuigi võiks arvata, et pärast pikemat mängupausi hakkab Heidy alateadlikult kodus rohkem muusikat kuulama või muutub muul moel rahutuks, on see puhas fantaasia. «Ma pole seda tüüpi DJ,» muigab ta. Kunagine raadiosaate ettevalmistus on kui lihasmälu – otsid muusika, koostad tekste, hoiad uutel tegijatel silma peal. «Tähelepanelik peab olema, et see olmes ära ei kaoks,» tunnistab Heidy, et miski pole igavene.

Mis puudutab naasmist raadiosse, siis ära iial ütle iial. «Olen mõelnud, et võiksin olla päris hea saatejuht,» naerab ta. Küll on naine aga veendunud, et ainult muusikale ta oma saates ei keskenduks. «Mis sellest ikka raadios pikalt pajatada. Kuulajad leiavad ise avastamiseks nii palju võimalusi ja need muusikakohad on justkui täidetud,» arvab ta. Poliitikast saadud kool kuluks pigem marjaks ära mõnes päevakajalisemas formaadis.

Hea mõte – töövari

«Mõnikord mõtlen endamisi, et ajakirjanikud võiks pikemat aega riigikogus saadikutele töövarjuks olla – ja vastupidi,» nendib ta, sest tunneb ja näeb, et tihti läheb tõlkes liiga palju kaduma. Mis seal salata, Heidyl endalgi võttis aega, et täielikult hoomata, kuidas seadusandluse protsess töötab. «Saan aru, et ajakirjanik teeb tööd oma allikatega, aga seda vaba ruumi jääb selgitustes liiga palju,» lisab ta.

Seda naine ei arva, et poliitikast ajakirjandusse naasta oleks kohatu – Toompeal ei tinistata kedagi ära. «Mõni poliitik oleks ikka väga hea saatejuht selle materjaliga, mis tal käes on,» tunnistab ta. Seda tõestab seegi, et Mihkel Raua ühed kõige põnevamad vestlussaated olid eetris pärast poliitikast lahkumist.

Ehkki usaldus on miski, mis kergelt kaob, on Heidy hinnangul tunda vahet ajakirjanikel, kes alustasid tööd enne interneti suurt pealetungi ja pärast. Tarbija eelistab pigem esimest. «See on teatav koolkond, kellel on hea ajakirjandustaust ja seda leiab praegusest meediapildist kahjuks aina vähem. Mahud on kordades suuremad, mitte et tegijaid oleks vähem. Sestap tundubki, et need, kes olid kunagi nimed, on siiani nimed,» usub Heidy.

RAHVASAADIK PURGA: Alguses oli see päris suur väljakutse istuda laua taga rahvasaadikutega, kes on riigikogus kordades kauem olnud. «Nüüd tunnen ennast oluliselt kindlamalt, aga olen ka selle nimel palju tööd teinud,» lausub Heidy. (Martin Ahven)

Kuulus must tukk

Seda n-ö superstaariaega, mil juuksuri juures küsiti Purga tukka ja näitlejad Ott Sepp ning Märt Avandi vedasid laulusaadet juhtides temanimelist luulenurka, Heidy tagasi ei igatse. «Minu töö lihtsalt eeldas pidevat pildil olemist,» lausub naine. Ka praegu on ta avaliku elu tegelane, aga temast huvitub lihtsalt teistsugune seltskond. Pikki usutlusi temaga ilmub ajakirjades harvem. Selle asemel loetakse ette tema mõtteid riigikogu istungi stenogrammist ühtse eestikeelse hariduse teemadel – alates põhikooli eksamite kaotamisest kuni ülikoolide rahastamiseni välja. «Seda juhtub aga ikka, et kui mõnel õhtul mängima sõidan, mainib taksojuht justkui muuseas, et täna on tal muusikainimeste sõidutamise päev. Sellised märkused soojendavad südant.»

Seitse aastat vedas Heidy Eesti ühte suuremat teleprojekti, rääkimata Raadio 2 peatoimetajaks olemist. Ent asjaolu, et süütenöör peab parajalt pikk olema, õpetas naisele neli aastat riigikogus. Pole muud võimalust, sest iga asi võtab parlamendis aega. Mõnikord peabki mitu korda uuesti alustama enne, kui sihini jõuab. Nagu vesi aeglaselt ja järjepidevalt kivisse lohu uuristab. «Minult küsitakse mõnikord, kuidas ma seal vastu pean ja kas närv peab väga tugev olema? Närv peab tugev olema jah, aga seda saab treenida,» naerab naine.

Küll nõustub Heidy sellega, et viimasel ajal on poliitikas tavapärasest erinevat käitumist rohkem ette tulnud. «Elavad nemad paralleelmaailmas või elan seal mina? Inimlikkust, arvestamist ja kultuursust on mõningates olukordades riigikogus eriti praegusel ajal kindlasti palju vähem kui Eesti Laulul,» tunnistab ta.

KOOLILAPSE VANEMAD: Sügisel läks Heidy ja Jaanuse poeg Villiam esimesse klassi. «Talle meeldib koolis käia ja tal läheb seal päris hästi,» iseloomustab Heidy esimest poolaastat. (Erlend Štaub)

Lood ja robotid

Rääkides uutest tuultest, siis sel sügisel läks kooli Heidy ja lavastaja Jaanus Rohumaa poeg Villiam. «Mis ma oskan öelda. Ta on tubli, kuid eks kõigil lastel tekib teatav šokk. Alguses väga oodatakse kooli, aga siis on kõik järsku hästi teistmoodi,» iseloomustab ta algust. Kõige olulisemaks peab Heidy emana, et pojal tekiks kooli suhtes turvatunne. Et see poleks üksnes maja, kus peab viis päeva nädalas kohal käima, vaid tekiks harjumus õppida. «Õpiharjumused on ajas kõvasti muutunud. See pole enam nii, et istud koolis ja hiljem teed rutiinist kodutöid. See on pidev protsess,» räägib ta.

Muutunud on kasvõi see, et esialgu kokkulepitud kohustuslikku kirjandust ei ole ja Villiam saab ise valida, mis raamatuid ta loeb. Lugusid ja nende jutustamist peab Heidy kasvamise juures hästi oluliseks. «Just lugesin artiklit sellest, kui oluline on tänapäeva lastel kunsti ja lugude maailmas elada, et terveks jääda ning õppida endaga hakkama saada,» selgitab ta. Nende kodus on sisse seatud traditsioon, et õhtul loetakse pojale ette. Kui alguses olid jutukesed lühikesed ja lihtsad, siis nüüd on põnev lugeda ka vanematel. «Ausalt öeldes võtame läbi päris suuri mahtusid,» tõdeb ema Heidy. See palve on tavaline, et paar lehekülge veel, sest just läks põnevaks.

Uudishimu on äge

Kõige ägedamaks peabki naine uudishimu. Alles hiljuti veetis pere nädalavahetuse robootikafestival Robotex. Villiam esitles koos naabripoisiga lumekoristusrobotit, mida saab ühtlasi kohandada põranda pesemiseks, mänguasjade koristamiseks, põllu- ja ehitustööde tegemiseks. Tegutsemise käigus saatis robot ennast mõtteavaldustega, mille poisid eelnevalt salvestasid. Ühesõnaga – masinast võeti maksimum. «See polnud naljaviluks esinemine. Mentor käis mööda laudu ja küsis tõsiseid küsimusi, nagu see päriselt käib,» kirjeldab Heidy kaheksa- ja seitsmeaastast poissi oma prototüüpi esitlemas.

Märkus, et roboti kood on päris keeruline, kedagi verest välja ei löönud. «Eks mentor arvas, et vanemad on midagi teinud,» muigab Heidy, kelle koodialased teadmised pärinevad justnimelt pojalt.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?