Loe ja kadesta! Keskealine Eesti paar tuli töölt ära ja rändas aasta otsa Aasias

Inge Mehide, 11. detsember 2019

Umbes kaks aastat tagasi tegi üks keskealine paar tööga lõpparve, et täita oma unistus – reisida terve aasta. See oli elu parim otsus, leiavad nad nüüd.

Seisin palja ülakehaga mehe kõrval, keda kutsutakse Bossiks, ja surusin kergelt tema kuivetunud kätt. Seda palus mehe perekond, et pilti teha. Kaamerad klõpsusid, kui «eksootiline blondiin» Bossile käe pihku pistis. Selles poleks midagi jutustamisväärset, kui mees, keda ma niimoodi tervitasin, poleks olnud surnud. Juba kuus aastat.
Indoneesias, Sulawesi saare keskosa mõnes mägikülas on endiselt säilinud tava võtta elust lahkunud pereliikmed iga kolme aasta tagant hauast välja. Kirstud avatakse, palsameeritud kehad tehakse puhtaks, neil vahetatakse riided. Seejärel ollakse lihtsalt koos. Tehakse pilti nii pere keskis kui ka külalistega. Mõnikord käiakse isegi jalutamas. Miks nad seda teevad? Et armsate inimestega ei peaks kunagi lõplikult hüvasti jätma. Ja et ka noorem põlvkond õpiks oma esivanemaid tundma.
See on üks ebatavalisemaid traditsioone, millega me oma aastasel reisil Aasiasse kokku puutusime.

Hull peast?
Kaks aastat tagasi töötasin veel Naistelehes ja murdsin pead, kuidas anda oma kolleegidele teada plaanist tegevtoimetaja amet maha jätta ja elus mõneks ajaks täiesti uus lehekülg pöörata. Minul ja mu elukaaslasel Ahtol oli juba pikemat aega unistus kinkida endale reisiaasta.
«Kas ma olen napakas?» küsisin endalt, kui üheotsapiletid ostsin ja lahkumisavalduse kirjutasin. Mis saab tagasi tulles? Jätta meeldiv amet, armsad kolleegid ja kindel sissetulek ajal, kui majandusel on juba kerged külmavärinad ja pass raporteerib, et sinu parim enne tööjõuturul hakkab lõppema?
Peale jäi siiski eluterve optimism. Saagu mis saab! Unistused on seda väärt, et lasta asjadel minna ja tuleviku pärast alles tulevikus pead vaevata.
Kevadel maandusime juba Hongkongis. Veetsime reisi esimesed viis ööd toas, kus mahtus vaevu teineteisest mööda ukerdama. Ometi olime õnnelikumad kui üheski peenes apartemendis kunagi varem. Meil algas just elu kõige ägedam aasta!

TERVITUSED TEISE ILMA: Sulawesi saarel Indoneesias saadakse aeg-ajalt kokku surnud lähedastega ja tutvustatakse neid nii järgmistele põlvedele kui ka külalistele. (AM)

Tundmatu ja turvaline
Miks valisime sihtkohaks just Aasia? Terve maailm olnuks liiga suur suutäis. Ja me juba armastasime Aasiat. Selle eksootilist loodust, võrratut kööki, põnevat kultuuri. See on tormiliselt arenev piirkond, aga samas nii arhailine, et imesta või silmad peast. Ja endiselt kõige soodsam.
Oma teekonna kavandasime ilma järgi. Sõelusime välja riigid, mis meile huvi pakkusid ja kukrule jõukohased tundusid, ning sättisime need järjekorda, rihtides kõige kuivemat ja päikeselisemat perioodi. Kokku jõudsime kümnesse riiki, mitmesse neist juba teist või mitmendatki korda.
«Milline maa kõige rohkem meeldis?» küsitakse sageli. Sellele on raske vastata, kui tunned end pea igal pool hästi, oled harjunud ka tõrvapotist mett otsima või leiad, et hullud kogemused tähendavad seiklusi ja elamusi või vähemalt õppetundi. Üks on küll kindel: mida rohkem erinevad olud sellest, millega me kodus või Euroopas harjunud oleme, seda põnevam. Selleks ju reisima minnaksegi – uudishimule järele andma, oma tillukest maailma suuremaks tegema, elujulgust proovile panema. Ma ei tea paremat tunnet kui liikumine millegi uue, tundmatu ja ettearvamatu poole ... kõrval kindel ja turvaline kaaslane. See on ka vastus küsimusele, kas me Ahtoga terve aasta 24 tundi ööpäevas koos olles teineteisest ära ei tüdinenud. Kaugeltki mitte, sest olime teineteise jaoks justkui turvamajakas mäsleval merel, kus ei saa kunagi kindel olla, mis järgmisena juhtub.

PÕLISRAHVAD PIDUTSEVAD: Kuchingi linnas Borneo saarel Malaisias on täitunud tänavad dajaki hõimudega, et tähistada lõikuspidu.

Õnne peab olema
Aasta aega võõras keskkonnas pidevalt liikvel olles võib igasuguseid asju juhtuda. Ka viltu vedada. Mõni olukord võttis meid ehmatusest kaameks. Ma pole kunagi tundnud sellist hirmu kui maavärina ajal poolpaljalt majast välja joostes. Minuga juhtunud rolleriõnnetus võinuks aga lõppeda kõige kurvemal moel, kui poleks hullupööra õnne olnud. Vedamist oli meil sel reisil palju. Näiteks sattusime korduvalt õigel ajal õigesse kohta ehk pealtnägijaks tseremooniale, tänavafestivalile või muule sündmusele, mille olemasolust meil enne aimugi polnud. Hämming Sulawesi saarel kogetust polnud veel lahtunud, kui järgmisel Indoneesia saarel, Floresel, jäi meie teele meeste piitsavõitlus. Niimoodi tähistavad mangaraid, üks kohalik rahvas, viljakoristuse lõppu. Panevad endale sarved pähe, saba taha ja kuljused külge ning tõmbavad vastasel piitsaga niimoodi üle turja, et veri väljas ja armid järel. Miks? Et ka järgmisel aastal head saagiõnne oleks.

PIITSA JÕUD: Florese saarel Indoneesias peab mangarai rahvas endiselt kinni piitsavõitluse traditsioonist. Sellel on suur sümboolne tähendus – soodustada viljakust ja saagikust.

Oh aegu, oh kombeid
Rohkem kui kuulsad vaatamisväärsused on meid alati huvitanud, kuidas inimesed maailma eri piirkondades elavad. Millised on nende külad ja majad, rõivad ja kombed, tööd ja toidud. Nägime elamisi nii kasinate tingimustega, et ajuti tundsin kohmetust isegi oma kodu akende ja tuulekindlate seinte pärast. Vietnami keskosas sattusime aga rahvakillu juurde, kes alles 20. sajandi lõpus koobastest avastati ja «inimese moodi» elama meelitati. Vanem põlvkond ei tahtvat uue luksusega siiani ära harjuda.
Mõnele rahvale, näiteks hmongidele, meeldib elada kõrgel, mitte lauskmaal. Käisime kodus, mis oli ehitatud järsu mäe otsa. Vaade oli vapustav, ent peremees kärutas iga päev rolleriga üles-alla sellisest rajast, mis oli isegi kõndimiseks ebamugava kaldega. Intha rahvas Birmas elab aga järvele ehitatud majades, mis seisavad vaiadel. Ainus võimalus seal liikuma saada on paat. Isegi köögivilju kasvatavad nad otse järvel, valmistades selleks veetaimedest ujuvpeenrad.
Kirev on ka riietumiskultuur, eriti põlisrahvastel. Borneo džunglites elavad dajaki mehed kannavad pidupäeval endiselt linnusulgedest peakatteid, niudevöösid ja trofeena rinnal tapetud loomade kolpasid. Hmongi naised Vietnami mägedes ajaksid aga hulluks kõik peene maitsega stilistid: nende jaoks pole mingi probleem sobitada sinisekirju pluus kollasekirju seelikuga, siduda pähe punasekirju rätik ja tõmmata jalga rohelisekirjud retuusid.
Aasia riikide köök on sama erinev kui need riigid ise. Meie südame ja maitsemeeled on võitnud India, Vietnami ja Tai kokakunst. Ka Malaisia ja Sri Lanka köögist leiab hulganisti vaimustavaid palu. Filipiinide ja Indoneesia mõnes piirkonnas oli põhiline toit aga praetud riis – sellest sai isu küll väga täis. Muidugi käib toidukultuuriga tutvumise juurde ka niisuguste palade mekkimine, mida mõnes teises kultuuris suhu ei topita. Grillitud, irevil hammastega koerad Hanoi tänavalettidel näevad nii õõvastavad välja, et neid küll käsi proovima ei tõuse, aga lõime hambad sisse nii skorpionile, kobrale kui ka pardiembrüole. Viimane neist on tõeliselt mõnus õllekõrvane!

MIDA KIRJUM, SEDA ILUSAM: Hà Giangi provintsis Põhja-Vietnami mägedes lisavad elule värvi kohalikud hmongi naised.

Püüton värava taga
Kohtumised loomadega on Aasia paljudes piirkondades õnneasi, isegi kui külastada rahvusparki. Mingil põhjusel olime aga taas vedamise ära teeninud. Seisime lühikese sööstu kaugusel ohtlikest hiidvaraanidest, lugesime suutäisi puulehti pugivatel ninaahvidel ja hoidsime hinge kinni, et meid ei ründaks metsikud elevandid. Park, kus leopardiga tõtt vaatasime, suleti aga kuu aega hiljem, sest üks neist kaslastest oli kohaliku tee-ehitaja maha murdnud.
Ühes Lõuna-Nepali rahvuspargi äärde jäävas külas avastas meie öömaja peremees, et otse värava vastas üle tee käib plekist reklaamtahvli all põõnamas üle neljameetrine püüton. Olin juba ammu unistanud kohtumisest metsiku püütoniga. Läksime asja uurima ja tõstsime tahvli eemale. Hiigelmadu sisistas mu peale, kui liiga lähedale astusin, ja kuna uni oli rikutud, tegi end aeglaselt lahti kerides minekut. Oli see alles vaatepilt! «Umbes nädal tagasi käis ta meil aias,» avaldas majaperemees. Aias, kus mängib tema kolmeaastane tütar ... Samal õhtul jalutas samal tänaval aga ninasarvik!
Olla terve aasta osake teisest maailmajaost nihutab piire nii väliselt kui ka enda sees. Kummalisest võib saada endastmõistetav, tavatust tavaline, häirivast meeldiv. «Praetud riisi tahaks,» tunnistab aeg-ajalt Ahto.

MIDA PIKEM, SEDA ISASEM: Ainult Borneo saarel Malaisias elutsevate ninaahvide pikk nina aitab väidetavalt emaseid võrgutada.


60 eurot päevas
Selleks et terve aasta reisida, ei pea olema pururikas. Kogusime reisiraha kaks aastat. Tegin selleks eraldi konto, kuhu igal palgapäeval kindla summa kandsin. Juhtus sedagi, et mõnikord olid kuu lõpus näpud põhjas. Siis kasutasin kasvõi krediitkaarti, aga reisirahast lisa näpistama mu käsi ei tõusnud.
Kui pangaarvel uhkeldab terve aasta elamisraha, on ülioluline oma kulud kontrolli all hoida. Seadsime sihi saada reisil hakkama keskmiselt 60 euroga päevas ja kuulutasime selle välja ka oma blogis. See aitas distsiplineerida, sest otsustasin iga riigi järel kokkuvõtte teha ja aru anda, kas põrusime või mitte.
Enamasti põrusime! Paremal juhul mõne euroga, aga vahel ka paarikümnega. Alles Vietnamis, viimases sihtkohas, kui olime kokkuhoiule juba käega löönud, õnnestus päevakuluks täpselt 60 eurot saada. Küllap oleks õnnestunud mõnes kallimaski riigis, aga kes siis elu parimal aastal koonerdada tahaks!

ELU VEE KOHAL: Inle järvel Birmas saab koju ja kodust minema ainult paadiga.


Seiklused kaante vahel
Detsembri keskel jõuab raamatulettidele Inge ja Ahto reisiblogist välja kasvanud raamat «Keskeakruiis». Huumoriga vürtsitatud lugudele kümnes Aasia riigis (Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Nepal, India, Tai, Birma, Laos, Sri Lanka, Vietnam) lisab värvi 350 fotot.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?