„Entel-tentelis“ laulnud Jan Roosaar: „Põdra maja“ ma oma lastelastele ei laula

Helina Piip, 18. märts 2020

Laulusaate «Entel-tentel» 50. aastapäevaks plaanitud kontserdid jäid kahjuks koroonaviiruse kartuses ära. Ent uurisime tollaselt laulupoisilt Jan Roosaarelt, kuidas kuulus saade ta elu mõjutas. Seitsmeaastane Jan laulis hitiks «Põdra maja» ja ka laulud «Kurg ja konn» ning «Kaks Otti».

Kuidas sattusite «Entel-tentelisse»?
Kui pärast «Horoskoobi» lauluvõistlust tekkis idee teha ka lastele selline võistlus, saadeti lasteaedadesse ETV grupid lapsi otsima. Nii nad mu leidsid. Kasvatajad lükkasid mu ette, sest oskasin peast laulda «Korraks vaid sain ma olla sinuga» – see lugu oli mul pealuu sees.

Kui lihtne oli saate jaoks laule õppida?
Mulle hakkab muusika kergesti külge – kuulen ja jääb kohe meelde. Laule õpetas meile laulutüdrukute Klarika ja Kirsti Kuuse laulmisõpetajast ema Sirje Kuusk.

LASTEAIAPÕNN: Väike Jan on fotol paremal. Vasakult teine poiss on tema hea sõber Arno Arrak, kunstnik Jüri Arraku poeg.

Millised mälestused on televisioonist?
Mäletan vähe. Muidugi on meeles režissöör Tiiu Vahi ja väga vinged pillimehed, Kustas Kikerpuu.
Veel mäletan võimsaid, tuliseid prožektoreid – hiljem sain teada, et need olid tuhandevatised. Saade läks alati otse-eetrisse, midagi uuesti teha ei saanud. Võtetele sõitsin rongiga Pääskülast. Ema õpetas tee selgeks ja käisingi tihti üksi telemajas – rongiga Balti jaama ja sealt trammiga. Ema pidi ju tööl käima, kuigi vahel tuli ka tema.

Kuidas te toona populaarsust tajusite?
Ega laps ju sellest suurt aru saa, ma ei tunnetanud ennast staarina. Loomulikult tunti tänaval ära. Vanemad inimesed tunnevad mind siiani ära, kui ma oma täisnime ütlen.

EÜE LAULUVÕISTLUS: Üliõpilasmaleval on Jani elus olnud tähtis koht. Sel 1988. aasta fotol (Jan on keskel) kõlab Emmaste EÜE kolmehäälne lugu «Luigelaul».

Kalmer Tennosaar on meenutanud, et teie tegite saates kõige enam koerustükke. Mida näiteks?
Hästi on meeles üks kord, kui kellegi esinemise ajal hakkasime Margot Kvelsteiniga (tema laulis «Karuoti unelaulu» − H. P.) hullama, puhusime teineteisele tuult näkku ja unustasime, et kõik läheb otse-eetrisse. Üks fotograaf tegi meist sel ajal ka pilte ja need pandi järgmise nädala telelehe esiküljele. Ema hoidis lehte hiljem kodus kui reliikviat.
Teine kord, kui oma järge ootasin, läks mul püksitraks lahti. See hakkas ebamugavalt kratsima ja tahtsin selle üles leida, et kinni panna. Kaameramees aga, selle asemel, et lauljat filmida, võttis kaadrisse hoopis minu. Olin end peaaegu poolpaljaks võtnud. Emal oli nii piinlik, et poiss ei oska käituda, ja sain kodus kõvasti noomida.

Mida Kalmer Tennosaarest mäletate?
Mäletan, kuidas me teda haiglas vaatamas käisime. Samuti seda, et Kalmer Tennosaar kinkis mulle väga ilusa miniatuurse graveeritud pussnoa. Miks ta seda tegi, ei mäleta. Olin seitsmeaastane ja võtsin noa kohe oma esimesele kohtamisele kaasa. Tegime tolle tüdrukuga läbi sarnase rituaali, nagu oli filmis «Viimne reliikvia», seejärel torkasin noa ka läbi oma särgi. Ema pidi selle pärast kinni nõeluma ja rohkem ma oma nuga ei kasutanud. Kinkisin selle hiljuti oma pojale edasi.

KOORI EES: Jan kammerkoori Dextera dirigeerimas kontserdil Mustpeade Majas 1992. aastal.

Kuidas on saade «Entel-tentel» teie elu mõjutanud?
See saade tegi mu emale selgeks, et mind tuleb panna muusikakeskkooli, ja nii ta ka tegi. Õppisin seal koorijuhtimist, hiljem astusin konservatooriumisse.
Sain saatest hüüdnime Põdra Maja, millega mind näiteks korvpalliklubis kutsuti. Eks «Põdra maja» oligi kõige kuulsam laul. Seda lauldi ka pidudel, kui napsi võeti, ja vahel riivatute sõnadega.
Oli ka ebameeldivaid kogemusi, kuulujutte, millel polnud mitte mingisugust alust! See tegi mu kiiresti täiskasvanuks. Kõige rängem vahejuhtum oli aastal 1980, kui tehti saadet «Lasteekraan 30». See oli pühapäevane otsesaade ja kõik «Entel-tenteli» lapsed kutsuti sinna. Aga mina ei saanud teatud põhjusel minna ja sellest tekkisid sellised kuulujutud, millest ükski ei vastanud tõele. Kui ma neid kuulsin, kasvas mulle ikka väga paks nahk selga.

Kui «Entel-tenteli» ajale tagasi mõtlete, siis mis meenub kõige sagedamini?
Ma ei mõtle eriti palju tagasi. See oli üks väga väike aeg minu muusikaelust. Alates 1. klassist algasid juba koorireisid, üliõpilasaegadel tuli neid eriti palju. Olen esinenud sadadel kontsertidel ja reisidel. Ainuüksi 1993. aastal sõitsime kooridega seitsme kuu jooksul läbi 12 Euroopa pealinna.

ERNESAKS SURUB KÄTT: Noorte koorijuhtide konkursi diplomandi aukirja (finaalis 4.−6. koht) andis üle Gustav Ernesaks. Aasta oli 1985.

Kui palju on teie elu olnud muusikaga seotud? Olete kooris laulnud, olnud dirigent …
Alates sellest, kui konservatooriumisse läksin, võttis koorimuusika võimust. Olen laulnud Riiklikus Akadeemilises Meeskooris, Eesti Raadio kooris. Kuni 1993. aasta lõpuni töötasin dirigendina, juhatasin ka Ellerheina koori.
Hästi olulised on olnud mu elus üliõpilasmaleva aastad. Emmaste EÜEst tuli nelja aasta jooksul üheksa (!) abielupaari ja oleme siiani kõik väga head sõbrad. 2008. aastal tekkis idee, et tahaks minna laulupeole, ja lõimegi EÜE Väinamere koori. Selle eripära oli aga asjaolu, et mitte keegi – peale koorijuht Indrek Vijardi ja minu – polnud kordagi mitte üheski kooriproovis käinud. Et üldse 2009. aasta üldlaulupeole pääseda, tegime ära kolossaalse töö.
Too üldlaulupidu andis meile nii positiivse laengu, et hakkasime ka ise saartel laulupidusid korraldama: 2010. aasta suvel laulsime Ruhnus, 2011. aastal Vilsandil, edasi veel Pranglil, Hiiumaal, Vormsil, Kihnus, Saaremaal.
Milliseid ameteid olete pidanud? Millega praegu tegelete?
Muusikaelust loobumine ei tulnud kergelt, kuid kahetsenud ma seda ei ole. Käies aastas seitsmel välisreisil ja nähes oma lapsi aasta jooksul vaid 20 päeva, siis pere kannatas. Proovid on ju ka õhtuti. Minu jaoks oli perest lahusolek väga ränk.
Siis pakkus sõber, et tule müügijuhiks. Läksin täiesti uude kohta ja alustasin nullist. Aga töötasin ennast Harju Elektris üles. Edasi kutsuti tööle Uksetehasesse, sealt Saku Metalli. Peaasi aga, et sain olla õhtuti perega koos.
Oma kahe esimese lapse kasvamist kuni nende kooliajani ma praktiliselt ei näinudki, sest mind polnud kodus ... Kolmanda lapse puhul ma seda enam ei tahtnud.
Praegu töötan Hörmann Eesti OÜs projektijuhina.

KOOS LASTEGA: Vasakult noorem poeg Jörgen, Jan, tütar Greta oma poja Valteriga, Jani vanem poeg Glen. Foto 2018. aasta juunist.

Mis teid veel huvitab?
Sport on mind huvitanud terve elu. Olen regulaarselt trenni teinud, eriti meeldib jalgpall. Muide, muusikakeskkoolis oli lauatennis väga populaarne. See oli ääretult soositud, kuna see oli väga hea sport klaveri- ja keelpillimängijatele – just randmetöö pärast. Koolis oli koridorides neli lauatenniselauda ning need olid kogu aeg mängijaid täis ja järjekorrad ootel. Lauatennis oli Balti muusikakoolides ja konservatooriumides võistlusala ning osalesin neil kaheksa aastat, 1980−1987.
Aga veel huvitavad mind geograafia ja ajalugu, vaatan palju ajaloofilme. Üks mu lemmikkanaleid on Viasat History.

Mis tunnetega nüüd «Entel-tenteli» laule kuulate?
Ma ei kuula neid üldse, aga aeg-ajalt tuleb telest lõpukontserdi saade. Seda olen vaadanud ja pere on huumoriga kommenteerinud. Kui tahan kuulata head muusikat, valin plaadid, kus laulan oma mees- ja kammerkooriga − need on tipptase.

Millal viimati «Põdra maja» laulsite?
Olen nüüd juba vanaisa – mu vanemal pojal on poeg, kes saab augustis kaheaastaseks, tütrepoeg saab aprillis kolmeseks. Tütrepoja eelmisel sünnipäeval laulsin talle «Mina ei taha veel magama minna». Aga neid oma laule ma polegi lastelastele laulnud, tänapäeval on ju nii palju muid.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?