Kellerid oma teatri sünnist: „Mis ei tapa, teeb tugevamaks!“

Verni Leivak, 18. märts 2020

«Kui meie töölepingut enam NUKU teatris ei pikendatud, otsustasime päris oma teatri asutada,» sõnavad lavastaja Vahur Keller ja tema lavastuskunstnikust abikaasa Britt Urbla Keller.

Britt (44) ja Vahur (43) märkasid teineteist juba tudengipõlves, sest lavaka ja kunstiakadeemia üliõpilastele korraldati ikka ühisüritusi.
«Me ei suhelnud algul üldse. Nägin 22aastast saledat Vahurit, vuntsid ja kikkhabe ees, lavakas seina vastas seismas. Märkasin, et ta peilib absoluutselt kõiki tüdrukuid, kes kohal olid. Otsustasin, et selle kutiga ei hakka ma suhet üritamagi – ta tundus nii ülbe. Vahur rääkis mulle hiljem sama juttu,» meenutab Britt.
«Vaatasin jah, et see on nii uhke tšikk, pole mõtet proovidagi,» täiendab mees naerdes.
Möödus üle kümne aasta ja neist said lihtsalt teretuttavad. Abielupaariks vormistati nad aastal 2006.
«Kõik käis suhteliselt ruttu. Aasta varem hakkasime ühel peol, nagu see ikka käib, semmima,» läheb Vahur ajas tagasi. Kusjuures peole, Briti sõbranna sünnipäevale Võistesse, saabusid nad oma toonaste kallimatega. Peolt nad paarina siiski veel ei lahkunud.
Mõne aja pärast kolis aga Vahur Briti juurde. Naisel on siiani meeles, kuidas mees talle kunagi kenasti tunnistas, et kord õues suitsu tehes ja aknast sisse vaadates tabas teda äratundmine. «Et Britist saab minu abikaasa,» täpsustab Vahur.

KELLERTEATRIS: Vahuri ja Briti loodud ning põnevikule pühendunud teater on praeguseks tegutsenud juba aasta. Õnneks on publik nad üles leidnud. (Robin Roots)

Vanast teatrist lahkumine
Suure loomeandega paar jõudis kõigi muude tegemiste kõrval ka pikki aastaid NUKU teatri fänne vahvate etendustega rõõmustada. Siis tõmmati aga ühele eluetapile kriips alla.
«See on ikka nii olnud, et kui teatris või kus iganes võim vahetub, tulevad uued juhid, tekivad uued tulevikunägemused. Lisaks ei mahu palju isiksusi ühte kitsasse ruumi. Seetõttu tuli mul NUKU teatrist lahkuda,» tõdeb Vahur Kellerteatri loomise tagamaid. Pärast viitteist tegusat aastat tema töölepingut lihtsalt enam ei pikendatud ja see tegi pehmelt väljendudes haiget. Briti kaheksa aastat kestnud karjäär samas teatris lõppes aasta hiljem – tema lepingut ei pikendatud samuti.
«See oli väga valulik protsess. Ma lõin ju kaasa teatri ülesehitamises ja pidasin seda justkui enda omaks. Muidugi saabus ka masendus,» märgib Vahur. Nii võttiski mees ühel päeval kolm kassi ja koera endaga ühes ning siirdus Viinistule mereäärsesse majakesse, mis tegelikult kuulub Briti filmirežissöörist isale Peeter Urblale. Seal võis päevade viisi merd vaadata ja tulevikumõtteid mõlgutada. Aasta hiljem liitus seltskonnaga ka Britt. Ent üsna samal ajal asus Vahur pealinnas ka uue teatri loomise plaani ellu viima.
«See oli mõtete selginemise aeg. Kokkuvõttes võib öelda, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Teisalt võivad suured elupöörded tuua kaasa ka palju head,» leiab Vahur nüüd.

SAAGU SIIA TEATER: Kunagine püssirohuait ja hilisem meremuuseumi ladu ei meenutanud algul teatrit karvavõrdki.

Uue teatri ehitamine
Ega neid vabu pindu vanalinnas palju laokil ole. Kuna Vahur oli aga varem meremuuseumi lennusadamas teinud lavastusi «Kapten Granti lapsed» ja «2000 ljööd vee all», said sealsetest muuseumitöötajatest head tuttavad.
Nii jäigi mehele meelde Uue tänava lõpus paiknev salapärase õhustikuga vana püssirohuait, mida varem laoruumina kasutati. Nüüd Vahur seda muuseumilt rendibki. Jah, kaalumisel oli ka projektiteatriks jäämine, kuid see polnuks kellelegi kuigi meeldiv variant. Kultuurkapitalile sai esimese lavastuse toetuse taotlus sisse antud isegi olukorras, kus ta veel päris kindel polnud, kas vana ait teatri statsionaariks saabki. Aga läks õnneks, ja uskumatult kiiresti, vaid kahe kuuga.
Vahur ja Britt tunnistavad, et alustamisjärgsetel kuudel oli küll vahel veider tunne, kui saalis oli umbes sama palju rahvast kui näitlejaid laval. Õnneks selline olukord pikalt pidama ei jäänud.
Mõistagi polnud ka vaja teatrile kaua nime mõelda ja kuigi mängupaiga puhul pole tegu keldriga, tunnetab Kellerteatris maa-aluse ruumi atmosfääri iga saalis olija. See sobib põnevus- ja õudustükkide lavastamiseks lausa ideaalselt.

ESIMENE PÄÄSUKE: Põnevusteatri esimeseks etenduseks oli «Mõrvad Rue Morgue’il», peaosas astus üles andekas ja hiilgav Rahel Ollisaar. (Teet Malsroos)

Aeg teeb korrektiive
Paksude seinte, kaarja lae ja ebatasase põrandaga saal näib suhteliselt pikk ja kitsas, kuid see on oskuslikult liigendatud nii, et ruumi jagub nii vaatajatele kui ka mängijatele. Jah, lava eesriided küll puuduvad, kuid Vahuri sõnul talle etteantud tingimustega arvestamine meeldibki.
«See aasta õpetas meile ka majanduslikku mõtlemist,» sõnab teatrilooja ja lisab muiates, et kõike, mida algul sai uljalt kavandatud, nad enam ellu viia ei püüagi. Keegi ei hakka enam vaatajate tribüüne erinevate lavastuste puhul ühest kohast teise tõstma. See võtab liiga palju aega ja vaeva.
«Samas õppisime seda ruumi ajaga paremini tundma,» tunnistab lavastaja. Kui varem näis, et kaja võib näitlejate repliike kõvasti summutada, siis nüüd on selge, et see kartus oli asjatu. Kui saal on tribüüne, muid interjööri elemente ja publikut täis, muutub akustika sedavõrd heaks, et siin korraldatakse ka Eesti tippmuusikute kontserte.
«Hea, et meile liiga vähe või liiga palju publikut ei mahu. Nii kontserdil kui ka etendustel tekib vaataja ja lava vahel meeldivalt intiimne atmosfäär,» tähendab Vahur.

(Siim Vahur)
TOOB KANANAHA IHULE: Stseen Indrek Hargla spetsiaalselt Kellerteatrile kirjutatud kahest lavaloost koondnimega «Kodukäijad». Pildil Andres Roosileht, Riho Rosberg ja Rahel Ollisaar. (Siim Vahur)

Mitte õudus-, vaid põnevusteater
Õudus ja põnevus on Vahurit-Britti alati võlunud. Lisaks mängis suuna valikul rolli, et sellele žanrile pühendunud teatrit Eestis varem polnud.
Et tegijate maitse-eelistustest aru saada, toob paar oma lemmikutest mõne näite. Britt mainib Alejandro Amenábari filmi «Teised» ja Vahur Stephen Kingi ning Stanley Kubricku «Hiilgust» või Alfred Hitchcocki teoseid.
«Õuduse all ei pea me silmas groteski ega jubedaid kolle või inimsööjaid, vaid psühholoogilist õudust,» sõnab Britt.
Vahur nendib, et vahel öeldakse Kellerteatri kohta ka õudusteater, kuid pigem on nad põnevusteater. «Esitatav lugu peab olema köitev ja tõmbama vaataja endaga kaasa, hoidma ärkvel, panema mõnd sündmust ootama,» selgitab ta.

Jubedad lood elust enesest
Vahur sõnab, et tema põnevushuvi juured peituvad lapsepõlves ning tänu nüüdsetele lavatükkidele avastas ta justkui selle kõik uuesti.
«Vanaemal oli kombeks mulle õuduslugusid jutustada või unenägudest rääkida. Tema ajal sündis peredesse palju lapsi ja paljud neist kaotasid elu epideemiatele või muudele haigustele. Meenub vanaema räägitud unenägu, kus külas tuntud kurja silmaga naine tuli talu hoovi, noppis kõik õunad õunapuult oma põlle sisse ja pistis plagama. Pärast seda hakkasid lapsed surema,» meenutab Vahur. Vanaema perre kuulunud viiest lapsest kolm suridki.
Veel meenub mehele lugu, mis polnudki unenägu. Jõulude ajal märkasid vanaema ja vanaisa ühtäkki, et aknast vaatab sisse külas tuntud kurja silmaga naine, lehvitab nukuga ja lahkub siis. Jooksnud majast välja, polnud lumel ühtki jälge. Mõne aja pärast tabas üht nende last krambipalavik ja ta lahkuski siitilmast.
«Need olid lood, mis mind lapsepõlves saatsid. Lood, mis olid võetud tegelikkusest,» kinnitab Vahur, keda kindlasti mõjutas ka skulptorist isa Endel Kelleri esoteerikahuvi. «Isa keerutas taldrikut ja küsis siis muu hulgas, kes ma eelmises elus olin. Talle vastati, et Natsi-Saksa ohvitser, kes olla Berliinis surma saanud.»

AJALOOLINE HETK: Kellerteatri avapeole on hoog sisse lükatud ja tort lõigatakse lahti. Sõpruskond on koos.

Sõnatu klapp
Olgu sellega, kuidas oli, aga nüüd ehivad Endel Kelleri skulptuurid Kellerteatri interjööri. Ent teatrisaalist leiab piltide või mööblitükkide näol mitmeid viiteid ka Briti lapsepõlvekodule. «Isa soetas Leningradist huvitavat mööblit ja mu klassiõed ütlesid seda nähes ikka, et need on nagu muuseumis,» räägib naine.
«Kui ma kunagi Britti armusin, armusin ka tema neiupõlvekodu interjööri. Kuidas see kõik oli kujundatud. Hindan siiani meeletult Briti maitset ja ilumeelt,» õhkab Vahur. Kaasa lisab, et aastate jooksul pole nad kordagi loominguliste erimeelsuste tõttu riidu läinud.
«Ma ei pea ennast maailma parimaks graafiliseks disaineriks, lava- või kostüümikunstnikuks,» alustab Britt, kuid Vahur katkestab teda.
«Mina küll pean,» lausub ta siiralt. «Meil on sõnatu klapp. Saame kohe aru, mida teine mõtleb või taotleb.»
Muidugi tuleb siinkohal tänada ka Briti ema ja Vahuri vendi, kelle ainelise abita oleks teatril olnud alguskuudel raske ellu jääda. Loomulikult kavatsevad Britt ja Vahur neile kunagi kõik tagasi maksta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?