Küüditamisõudused üle elanud naine: „See on ime, millisest sopast on võimalik ühiselt välja tulla.“

Silja Paavle, 18. märts 2020

«Ülekohus oli nii suur, et see ei lasknud lootusel kustuda: midagi peab muutuma,» tõdeb koolitüdrukuna vangilaagrisse saadetud Ageeda-Andrea Paavel. Kogu tema pere elas üle küüditamisõudused.

Ageeda (89) veedab koos õe Dagmar Allaga (92) rahulikke vanaduspäevi kahetoalises korteris Mustamäel. Otsus koos elama hakata tundus ühel hetkel loomulikuna – pikad aastad Siberis ja vangilaagris õpetasid juba nooruses ligidaste toetuse ning kokkuhoidmise tähtsust. Pere olemasolu on seda olulisem, et nõukogude võim viis naised pikkadeks aastateks lähedastest eemale. Põhjuseks muidugi Paavelite pere soov iga hinnaga vaba Eesti eest seista. «Kasvasime tõelises Eesti vaimus ja okupatsioonivastased tegevused anti meile kodust kaasa,» selgitab Ageeda. Vabadussõjas võidelnud isa Antoni mõrvasid venelased 1941. aastal.
Nii oli justkui loomulik, et 15aastane Ageeda levitas koos väikese noortepundiga venevastaseid lendlehti. Enne valimisi kandsid need näiteks sõnumit «Ärge hääletage kommunistide poolt». Tüdrukud võtsid kodust rasketel aegadel ka toitu ja viisid omal algatusel sõjavangidele.

PAGARI TÄNAVAL: Kui Pagari tänava kongid muuseumina avati, võtsid Ageeda ja Dagi ette ühise retke ja vaatasid selle koha ka rahuajal üle. 

Ausamba lõhkamine
Kõige rohkem häiris Ageedat ja tema sõbranna Ailit nende kooliteele Tõnismäele püstitatud pronkssõduri eellane, ajutine puidust monument Tallinna vabastajatele. Iga päev Hariduse tänavale kooli jalutades ja ausambast möödudes tundsid piigad, kuidas eestlastele nende vabadussõja mälestusmärkide õhkimisega liiga tehti. «Otsustasime venelastele näidata, mis tunne on, kui ausambaid lõhutakse,» kostab Ageeda. Tegevust planeeriti pikalt. Poisid õpetasid laskemoona valmistama ja korjasid vajaliku kraami tänavatelt kokku – pärast sõda vedeles seda kõikjal.
Esimene katse ebaõnnestus, kuid 1946. aasta 8. mai õhtul lendas puidust kokkuklopsitud ausammas õhku. Mõistagi kerkis selle asemele kiirelt uus. Nädal pärast seda sündmust võeti tüdrukud kinni ja viidi Pagari tänaval asunud KGB kongidesse ülekuulamisele. Sealt suunati nad Patareisse ja sügisel saadeti kaheksaks aastaks vangilaagrisse. Kaheksas klass jäi pooleli.

PILDIKE MINEVIKUST: «Leidsin kommunismi kuritöödest kõnelevalt näituselt pildi iseendast. Foto on tehtud sel ajal, kui mind arreteeriti,» selgitab Ageeda. 

Teekond külmale maale
Ageeda sattus Magadani, Budugõtšagi. «Seda paika kutsuti surmalaagriks, me töötasime tinakaevandustes. See piirkond oli sedavõrd radioaktiivne, et isegi vange ei peetud seal kuigi kaua,» kirjeldab vanaproua.
Samal aastal viidi Siberisse ka Ageeda ema Tatjana. Põhjuseks, et too kasvatas üles nõukogudevastase tütre. 1949. aasta märtsiküüditamisega saadeti Siberisse ka vanem õde Dagmar ehk Dagi, nagu teda kutsutakse. Ageeda sõnul polnud sõsaral vaja selleks midagi tehagi – kõik vähegi kahtlasena tunduvad pered võeti kinni. Juba eelkirjeldatust piisas.
Teekond Siberisse algas Dagi jaoks ütlemata kurvalt. Esmalt võtsid küüditajad temalt ära veidi üle aasta vanuse poja Urmase. Juhuslikult jaamas viibinud Urmase isapoolsel vanaemal õnnestus poisipõnn püssimeestelt raha eest siiski kätte saada ja koju viia. Rongi vagunipõrandal kibedaid pisaraid valanud Dagi kuulis pojakese pääsemisest aastaid hiljem.
Kui teekond külmale maale oli kestnud paar nädalat, suri Dagiga koos küüditatud emapoolne vanaema, keda kutsuti Kroosuks – südamehaige memm võttis Urmase äravõtmist väga hinge.
Viimaks jõudis täidest puretud Dagi üksi Krasnojarski Kraisse Ülem-Suetuki külla ning saadeti kullakaevandusse kullapesijaks. «See oli maailma kõige raskem töö,» nendib naine. Tal püsib senini silme ees seik, kuidas karu teda üle jõe asuva mäe otsast vaatas.

KOLMEKESI SIBERIS: Sellele 1951. aastal Krasnojarski Krais Pihtatsis tehtud pildile on jäänud Dagi, tema esimene abikaasa Vambola Ülenõmm, nende tütar Merike ja koer Bobbi.s (Silja Paavle)

Kajakapeadest supp
Ageeda meenutab, et temal võttis võõrsil südame alt õõnsaks ainult üks hetk. See juhtus siis, kui ta Budugõtšagi jõudis. «Seal ei kasvanud ainsastki rohelist liblet, üksnes kivid ja hallus. Ka kaevanduse ees viibinud mehed olid tolmust hallid. See oli päris õõvastav,» nendib ta.
Hullud olid lood toiduga, mida enamasti polnudki. «Üldiselt kannatasime nälga ja tükk lihtsat leiba oli suurim delikatess,» räägib ta. Veest ja hirsitangudest või veest ja kapsalehest keedetud supid olid veel üsna leebed variandid. Ageedale meenub ühes laagris keedetud nii-öelda rammus supp, mille leemest turritasid välja kajakapead koos sulgedega ning tatikad (puravikulised – toim.) koos ussidega. «Sortisin sisu välja ja üritasin vedelikust midagigi kõhtu saada.»

Eestlus sügaval südames
Nälg näpistas ka Siberis. Kullakaevanduse ajal elas Dagmar olude sunnil laudadest tehtud hõredas osmikus, kuid see-eest ühes toas kahe kana ja kukega. «Munad olid omast käest,» muigab proua nüüd. Üks kana munes tuppa, teine koputas nokaga aknale, küsis välja munema, ja tuli siis tagasi. Ja naabrid kutsusid siis Dagit oma mune ära korjama. Kui naine Siberis uuesti emaks sai, imetas ta tütar Merikest tolle kolmeaastaseks saamiseni, et lapsel midagigi süüa oleks.
Pärast Stalini surma lubati pered kokku ja alles siis pääses Dagi ema juurde. Siberi kaugustesse viidi Dagile näha ka poeg Urmas. Mõlemad vanaprouad kinnitavad, et vaatamata kogetud koledustele ei õnnestunud sügavale südamesse juurdunud eestlust peletada ja eestluse hoidmiseks räägiti kõige kiuste ka kaugel maal omavahel vaid emakeeles.

KÕIGE KALLIMAGA: Dagi (vasakul) ja Ageeda koos ema Tatjanaga kaugel lapsepõlves. (Silja Paavle)

Ühtsus aitab alati
Ageeda sõnul arvatakse sageli, et Siberisse ja vangilaagritesse pagendatud tundsid suurt masendust ning muutusid kibestunuks. «See polnud nii! Ühise saatuse jagamine liitis ja seetõttu hoiti väga kokku, talletati elujõudu ning pakuti üksteisele tuge,» tähendab Ageeda, keda pahandab senimaani ütlemine, et eestlane on teisele eestlasele parim lõuna. «Siberis käinud ei saa kunagi väita, et me üksteist ei hoia. See on ime, millisest sopast on võimalik ühiselt välja tulla,» tõdeb ta.
Ka Ageeda ja Dagi pole minevikukoleduste tõttu kaotanud kriipsugi heasüdamlikkusest ega rõõmsameelsusest. «Olin väga noor, kui mind kinni võeti ja Patareisse viidi. Trots puges sügavale südamesse ja ma ei võtnud asju väga tõsiselt,» arvab Ageeda, et noorus tuli sel puhul ka kasuks. Aastail 1946–1947 oli Patarei paksult koolinoori täis ja meeleolu aitasid üleval hoida elukogenumad inimesed. «Ülekohus oli nii suur, et see ei lasknud hetkekski lasta kustuda lootusel, et midagi peab muutuma ja Eesti saab taas vabaks,» sõnab Ageeda.
Kui pärast Stalini surma poliitvangidele armu anti, pääses Ageeda vangilaagrist. Algselt mõtles küll sõita ema ja vanema õe juurde, kuid hirm, et äkki võetakse pass ära ja siis ta tagasi ei pääsegi, pani kodumaale tagasi pöörduma.

Elu ei hellitanud
Elu rööbastele seadmine ei läinud Eestis lihtsalt, sest vangilaagrist naasnud ei tohtinud kodulinna naasta ega töötada seal, kuhu nad polnud sisse kirjutatud. «Tänu omadele sain jalad alla,» märgib Ageeda, et seegi olukord rääkis perekonna olulisusest. Esialgu aitas rasketel aegadel ristiema, kuid aasta hiljem naasis Siberist ema. Tütar elas majahoidja koha saanud ema juures salaja: kui keegi külla tuli, puges kappi peitu. Dagi naasis Paavelite pere liikmetest kõige hiljem – 1959. aastal.
Olukorra laabudes lõpetas Ageeda õhtukooli ja õppis Tallinna pedagoogilises instituudis õpetajaks. Dagmar valis meditsiiniõe elukutse. Elu ei hellitanud kangeid naisi aga hiljemgi, nii Dagi tütar Merike kui ka Ageeda poeg Ott hukkusid mõlemad õnnetult.
Pensionile jäädes otsustasid õed majanduslikel kaalutlustel ühte korterisse kolida. Nüüd nad elavadki koos väiksemas, Ageedale 1970ndatel hea töö eest eraldatud korteris. Õed pakuvad teineteisele seltsi ja tuge, torisevad üksteise kallal ning lohutavad vajadusel. Kui üksteisest ei piisa, käib abis noorem põlvkond.

Mäletama peab
Kui Pagari tänava kongid ja Patarei vangla külastajatele muuseumidena avati, oli õdedel veel nii palju jaksu, et neid koos uudistada. «Püüdsin kriitilise pilguga vaadata, mis on muutunud. Seinad olid samad, kuid seal näidatud vangide toit tundus restoranieinena. Kui mina seal olin, keedeti suppi pesemata kartulitest ja riknenud kaladest. Mingeid narisid polnud ja ühte tuppa pidi mahtuma üle 60 naise. Aeg-ajalt pressiti viimane ukse abil tuppa,» arvustab Ageeda.
Dagi pole tervise tõttu paar aastat korterist välja saanud, kuid õde püüab iga päev jalutamas käia. Jõudumööda osaleb ka kommunistliku okupatsioonivõimu repressioonide all kannatanute ühendusi liitva Eesti Memento Liidu üritustel. «Möödunud õudustest peab rääkima. Noored peavad seda teadma ja teadvustama, ainult nii saab nende aegade kordumist vältida,» usub Ageeda.
Tema ise pole kunagi oma tegu kahetsenud ja seda pole ette heitnud ka pereliikmed. Kui 2007. aastal pronkssõduri ümber rahutused toimusid, kihvatas hinges hoopiski, et lase või uuesti kogu jama lõpetamiseks ausammas õhku. Ageeda paneb südamele, et kunagi ei tohi unustada, et kodumaa on kõige kallim ning me kõik peaksime iseseisvuse hoidmiseks endast kõik andma. «Nagu laulusõnadki ütlevad: hoia, Jumal, Eestit, kõige kallimat,» lisab Dagi.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?