Egiptuse kuningas Farouk I: rasvunud ja liiderlik monarh

Tõlkinud Allan Espenberg, 18. märts 2020

Egiptuse kuningas Farouk I raius end ajalooannaalidesse skandaalide, pillava eluviisi, liiderlikkuse, söömishulluse, veidrate huvialade ja korruptiivse tegevusega.

Farouk oli 1936. aastal võimutüüri juurde asudes kõigest 16aastane. Kuigi kõva peaga sündinud sinivereline ei huvitunud haridusest ja kukkus vanemate meelehärmiks läbi sisseastumiseksamitel Woolwichi sõjaväekooli Inglismaal, kannustasid teda algul tagant võimsad plaanid. Nii tahtis ta näiteks muuta riigi formaalse iseseisvuse reaalseks. Et lõpetada inglaste totaalne kontroll Egiptuse majanduse ja välispoliitika üle, otsustas monarh aga panustada Hitleri-Saksamaale. Saksa vägede lüüasaamine Venemaal tõmbas sellele plaanile küll kiiresti kriipsu peale. Mehe teine unistus oli islamistlike jõudude koondamine Egiptuse ümber ja vaimusilmas nägi kuningas end suisa uue prohvet Muhamedina.
Suurtest ideedest ei täitunud ükski, sest juba lapsepõlves söömasööstude all kannatav Farouk osutus enda tahtejõuetuse ja kurnavate kirgede ohvriks. Ajaloolaste sõnul kiirendasid mehe allakäiku tema lihane ema, kuid ka esimene abikaasa – kuninganna Farida.

Milleks riik, kui on naised?
Imekaunis Farida ei püsinud ainult abikaasa sängis ja üsna tõenäoliselt peitus selle sammu taga Farouki suguvõimetus. Enesehinnangule ränga hoobi saanud monarh tegi hiljem kõik selleks, et luua endast riigi esimese naisteküti ja väsimatu armukese kuvandit. Raha ja kingituste abil õnnestus see kergesti. Mees liiderdas häbitundeta ja kiitles avalikult, et pettis oma esimest abikaasat 5000 naisega.
Teistel andmetel olevat siniverelise lõtvu elukombeid ja söömaorgiaid põhjustanud alaväärsuskompleks liiga väikese meheau pärast. Ühel eluhetkel pühendas kuningas suure osa ajast meheliku jõu profülaktikale ja ravile ning seksieksperdid hakkasid kokku segama küll moodsaid, küll vaaraode ajast pärit armujooke. Appi võeti ka hormonaalsed vahendid. Riigi valitsemise asemel masseerisid Farouki hoopis alasti naised, kelle peamine ülesanne oli meest erutada ja rasvadesse mattunud kehakumerusi siledamaks mudida.
Ju oli pingutustest kasu, sest üsna pea täitus Farouki haarem naistega kõigilt mandritelt. Kuninga käsilased kammisid läbi kõrgseltskonna bordelle, spordiklubisid ja modellisalonge, et isandale värsket «kaupa» tuua. Kui naised ei nõustunud vabatahtlikult alluma ja haaremisse kuuluma, lasi monarh nad röövida. Lõpuks leebusid kõik naised, sest haaremiomanikuna näitas Farouk üles ülimat heldust hinnaliste kingituste ja briljantide näol. Kogu pillav eluviis maksti kinni riigikassast.

Lõpuks ometi poeg!
Monarhi arvukatest naistest saavutas mõni ka väga erilise positsiooni. Aleksandria juudi kaunitar Irene Guinle kandis esiarmukese tiitlit kolm aastat ja loovutas selle siis briti avantüristile Barbara Skeltonile. Kõige olulisema ülesandega − sünnitada troonipärija − need naised aga hakkama ei saanud. Oodatud poja tõi ilmale hoopis lihtsast perest pärit iludus Narriman Sadek, keda kuningas juhuslikult Kairo juveelipoes kohtas. Monarhi vallutusretk osutus ülimalt tulemuslikuks vaatamata sellele, et Narriman valis tol saatuslikul päeval kihlasõrmust hoopis teise noormehega.
Kuninglikust elust ja kõrgest tiitlist pimestatud neiu sai üsa pea abieluettepaneku ja seejärel siirdus sinivereline keigar parimate prostituutide saatel Euroopasse pulmaeelsele poissmeestepeole. Paar elas koos vaid mõne aasta ja siis lasi Egiptuse viimase kuningannana ajalukku läinud Narriman end Faroukist lahutada.

Järjest sõgedamaks läheb
Röögatult kallile eluviisile kulunud summad sai sinivereline pettustega tagasi: küll müüs ta isikliku purjejahi kolmekordse hinnaga omaenda valitsusele edasi, küll puistas relvakaupmehi, küll varastas Iraani šahhilt kroonijuveele.
Arutu mehe kiiksudeks muutus veel kõigi lõvide tapmine Kairo loomaaias, kuldkäekella varastamine Winston Churchillilt, kuningakoja külaliste taskute tühjendamine, leivaviilude ja -pallide loopimine restoranides, külaliste ja kelnerite pihta sülitamine ööklubides ning restoranides, naisterahvaste nibude hammustamine, tulistamine möödasõitvate autode rehvidesse. Veel kehtestas ta kuningana tavakodanikele üleriigilise keelu punaste autode kasutamiseks, sest seda värvi autodega olevat õigus sõita üksnes monarhil.

Pillav eluviis eksiilis
Teise maailmasõja eel ja ajal vaimustus Farouk natside ideoloogiast. Pärast sõda jätkas ta aga tihedat koostööd Suurbritanniaga, vaatamata rahva massiväljaastumistele brittide ülemvõimu vastu – kõik vastased likvideeriti.
1952. aastal organiseerisid Egiptuse sõjaväelased riigipöörde ja kukutasid muidusööja troonilt. Kiiruga eksiili pagendatud monarhi paleesse jäi maha 2000 siidisärki, 10 000 siidilipsu, 50 briljantidega kaunistatud jalutuskeppi ning Adolf Hitleri autogrammiga portree. Põhjatutesse köögikappidesse «ununesid» tuhanded purgid pasteedi, punase ja musta kalamarja ning hautatud hanelihaga.
Farouk I asemel pandi troonile tema mõnekuune poeg Ahmad Fuad, kes sai võimul olla vaid paar kuud ning jäigi Egiptuse viimaseks monarhiks. Juba järgmisel aastal kuulutati Egiptus vabariigiks ja kuningaperele anti hundipass. Olles varakult suuri rahasummasid välismaale kantinud, jätkas Farouk Roomas ja Monacos parasiitlikku jõudeelu. Jätkusid ka armuseiklused ja mehe voodisse maandus ka kunagine Napoli miss Irma Capece Minutolo. Erinevalt paljudest armukestest töötas Irma pea nagu koorelahutaja. Naine koolitas end mehe rahade abil Itaalia parimate pedagoogide juures ooperilauljaks ja tegi hiljem suurepärase debüüdi Napolis.

Mürgitatud sigar
1958. aastal võeti Farokilt Egiptuse kodakondsus, kuid tal õnnestus Monaco kodanikuna eksiilis kanda kinnitada.
Kahjuks ei suutnud liiga nõrga iseloomuga monarh elu õppetunde tõsiselt võtta ja jättis vajalikud sammud astumata. Sinivereline suri paigas, kus ta oli harjunud suurema osa oma ajast veetma – restoranis koos viimase armukese, 22aastase Annamaria Gatti embuses. Selleks ajaks oli mees küll juba vaesunud ja tema luksuslikest Rolls-Royce’idest oli järele jäänud vaid üks hädine Fiat.
Rasvumisele, maksavoolmetele ja südame rütmihäiretele vaatamata õgis Farouk ka viimasel elupäeval Rooma restoranis nagu tavaliselt. Menüüsse kuulusid tosin austrit koos Tabasco kastmega, homaarid, seitse tibupoega, küpsetatud lambaliha praekartulitega, koorene magustoit, tort, kaks apelsini ja kaks suurt pudelit mineraalvett (teistel andmetel veini) kokakoolaga. Kui oli aeg kohvi juua, süütas mees mõnuga Havanna sigari. Kui kõrvalviibijad märkasid, et monarh haaras kõrist kinni ja kukkus näoli lauale, arvasid kõik esialgu, et too etendab taas üht oma kulunud nalja. Farouk suri teel haiglasse. Ta oli kõigest 45aastane, kuid kaalus 150 kilo. Kuna lahkamist läbi ei viidud, arvavad rojalistid tänini, et kuningas mürgitati.

Lihase ema hukkamõist
Farouk I elu oli nagu kallis kostümeeritud melodraama, kuid ilma õnneliku lõputa. Mees pakkus alati materjali seltskonnakroonikatele ja kollasele ajakirjandusele. Tõenäoliselt on sellest siniverelisest kergatsist ja tema armukestest kirjutatud ajaleheartikleid nii palju, et mees võiks juba selle poolest Guinnessi rekordiraamatusse kuuluda.
Kõige kurvem on aga see, et kuningas Farouk oli võimule tulles ülimalt armastatud, kuid kukutamise hetkeks istus troonil täielik paaria. Äärmiselt ebapopulaarseks muutus ta eeskätt kõrgi ja ülbe käitumise tõttu. Isegi lihane ema ütles pärast poja surma väga karmilt: «Ta oli üks monstrum, koletis.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?