Seitse aastat valminud nostalgiline „Sipsik“ jõuab kinno

Helina Piip, 12. veebruar 2020

Animafilmi «Sipsik» valmimine võttis aega seitse aastat. «Film sai väga sarnane raamatuga, mida kõik lapsepõlvest mäletavad,» kinnitab paljudes maailmakuulsates multifilmides animaatoritööd teinud režissöör Meelis Arulepp.

Meelis Arulepp

Kuidas «Sipsik» alguse sai?

Kui meil valmis animafilm «Suur maalritöö», küsiti ühes kinoketis vaatajatelt, millisest Edgar Valteri illustreeritud teosest võiks teha järgmise multifilmi? Enamik vastas, et Eno Raua «Sipsikust». Kuna see on üks minugi lemmikraamatuid, lõid meil silmad põlema.

Algne stsenaarium valmis aastal 2013. See kirjutati inglise keeles, sest üks stsenariste on taanlane Karsten Kiilerich, teine eestlanna Aina Järvine. Meile endale tundus, et «Sipsik» on hästi Eesti asi, aga Karsten ütles kõrvaltvaatajana, et see on rahvusvaheline lugu – teemad ju üldinimlikud. Ajapikku kogunes stsenaariumite versioone 14–15. Ingliskeelsed dialoogid tõlkis eesti keelde Mihkel Raud – ja tegi seda väga toredasti.

Animatsioonini jõudsime 2018. aasta septembris. Sealt edasi läks kiiremini, sest tänapäeva tehnoloogia abil on see võimalik. Meiega olid maailmatasemel tippanimaatorid – kolm eestlast, (me enda stuudio kasvandikud), üks poole kohaga taanlane ning lõpus veel veerandkohaga prantsuse kutt, kes viimaseid otsi kokku tõmbas.

Järgisite Edgar Valteri illustratsioone?

Jaa! Valter tavatses oma töid uuesti joonistada, nii oli ka Sipsikutest kolm versiooni – esimene aastast 1961, kui need lood ilmusid kõigepealt Tähekeses. Siis 1969. aasta ja 1970ndate uustrükis. Ja 1980ndatel veel kolmas versioon Sipsikust. Meie võtsime aluseks selle keskmise, retrostiilis stilistika. Tüpaažilt ja proportsioonilt olid natuke erinevad ka Anu ja Mart. 1970. aasta väljaandes nägi Anu välja juba 12–13aastase teismelisena. Soovisime sellist Anu kuju, kes oleks äratuntav ja valterlik, samas filmile sobilik. Et leidsime Anu hääleks sellise vahva tüdruku nagu Elo-Mirt Oja, on küll kui taevakingitus!

Kas film tuli raamatutruu?

Kuna «Sipsiku» lood kirjutati algselt Tähekesele, olid need üksteisest üsna sõltumatud. Täispika filmi puhul pidime mõtlema, kuidas lood tervikuks siduda. Siiski sai film väga sarnane raamatuga, mida kõik lapsepõlvest mäletavad.

Oled animaatorina töötanud paljude maailmakuulsate animafilmide juures?
Olin juba lapsena suur Walt Disney fänn. Töötasin animaatorina Tallinnfilmi joonisfilmis ja aastal 1990 õnnestus mul koos sõbraga minna Kopenhaagenisse firmasse A. Film. See oli ainus stuudio Euroopas, mis tegi tol ajal klassikalist animatsiooni. Saime seal tööd ja see oli tõesti unistuse täitumine. Üks firma loojatest oli Disney eksanimaator, nii et know-how tuli otsesest allikast – mis sa hing veel ihkad!

Filmidest «Asterix ja viikingid» ja «Asterix Ameerikas» võib leida kümmekond minutit meie loodud animatsiooni, töö jagati ära paljude stuudiote vahel. Filmi «Konn ja sõbrad» eeltootmine sündiski Eestis, «Pettsonis ja Finduses» tegime episoode. Oleme töötanud ka Warner Studiole, 20th Century Foxile ja paljudele Euroopa stuudiotele.
1994. aastal asutasime firma A Film Eesti ja nüüdseks oleme Taani firmast sõltumatud. Küll aga on nad meie väga head sõbrad ja partnerid, teeme koostööd siiani.

TEISED SIPSIKUST

Sipsiku Anu olengi mina
Anu Raud, Eno Raua õde:

Anu Raud (Aldo Luud)

«Pidasin endastmõistetavaks, et Eno pani «Sipsiku» Anule nime minu järgi. Ehk sai ta ka kaltsunuku idee minult, sest õmblesin selliseid juba päris noorena. Samuti meisterdasin nukke vanadest sõrmkinnastest ja koos Anu Kotliga oleme teinud kootud nukke lausa nii palju, et need on Jaapaniski populaarsed.
Hindan väga Sipsiku nime – selles on mingit rahutust, armsat siplemist. Kirjaniku talent, mis sellise välja mõtles! Ka Edgar Valteril oli suur osa, tema lõi ju Sipsiku visuaalse kuju.

Hiljuti tekitas minus elevust üks Tartu kõrgema kunstikooli õpilane, kel oli hindamisel kaasas ta oma Sipsik, mille õmbles juba nelja-aastaselt. Neiu on seda terve elu täiendanud ja parandanud. Nukk on talle nii tähtis, et seda ei pea teistele näitamagi.»

Film on juba peas, kuid tüdimust pole
Ewert Sundja, filmi muusika autor:

Ewert Sundja (Stanislav Moshkov)

«Olin viieaastane, kui sain «Sipsiku» tädilt jõulukingiks. Mul on sealt meeles, kuidas Sipsik käis Kuu peal ja kuidas Mart tegi televiisori. Eks vist kõik lapsed ole kingakarbist telekat meisterdanud. Nüüd olen ka oma kolmele lapsele «Sipsikut» ette lugenud.

Ma ei olnud varem ühelegi (multi)filmile muusikat kirjutanud, seepärast oli eriti tore, et mulle selline ülesanne usaldati. Kutsusin appi ka Liina Sumera.
Töö jätkus ka siis, kui muusika oli juba valmis, sest osa stseene jäi välja, osa läks aga pikemaks ja tuli nuputada, kuidas juurde kirjutada. Muusikal on filmis suur roll. Soovisin, et see kõnetaks paljusid – et väiksemad saaks õiges kohas naerda ja ka vanematel lastel oleks huvitav. Loodan, et see õnnestus, sest kodus tööd tehes jäi ka mu 11aastane naelutatult ekraanile vaatama.

Kõige armsam on mulle endale ehk «Sipsiku laul». See oligi esimene lugu, mis mulle Leelo Tungla sõnu lugedes pähe tuli. Omajagu oli sellega tegemist, sest filmis peab laul kõlama kord hästi rõõmsalt ja kord kurvalt – siis, kui eksinud Sipsik otsib koduteed.

Kuigi film on mul nüüd üsna peas, ei ole ma tüdinenud. Plaanis on neist lauludest ka plaat teha.»

Hääle andmine oli lõbus
Hilje Murel, andis hääle emale ja ka rotiemale:

Hilje Murel (Teet Malsroos)

«Teadsin lapsena, et Sipsik oli meremehe riietes nukk, kelle juuksed meenutasid Hando Runneli soengut – mulle meeldis. Raamatut meil kahjuks kodus ei olnud ning ka kohustusliku kirjanduse nimekirja ei pandud seda tol ajal. «Sipsikut» lugesin alles emana enda lapsele, samuti olen seda paljudele lastele kinkinud. Minu enda lapsepõlve mänguasjad olid taksikoer Muki lasteaias ja suur piilupart Donald. Nemad minuga ei rääkinud, nii nagu Sipsik Anuga.

Multifilmile hääle andmine oli lõbus. Kuna materjal polnud veel lõplikult valmis, võisime jooksvalt teksti muuta, improviseerida. Kui välismaa multikatele teksti peale lugeda, on hääl juba ette antud ning ka tegelastel suu liikumine paigas. Sipsiku puhul aga olime ise algse hääle loojad – see on palju põnevam.
Lisaks lugesin sisse rottide pealiku, ühe negatiivse tegelase teksti ja siis tuli kurgust täitsa uskumatuid hääli. Naersime ikka kõvasti.»

Tütar rõõmustab
Ago Anderson, andis hääle isale ja ka rotiisale:

Ago Anderson (Robin Roots)

«Raamat oli meil kodus. Sündisin Pärnus ja tean täpselt, mida tähendab madratsiga mere peale minemine. Alati, kui vanemad mulle ütlesid, et mine sõida madratsiga, mõtlesin: kas nad siis «Sipsikut» ei ole lugenud. Sõidan ju kaugele ära, võib-olla me ei näegi enam üksteist ...

Kui läksin filmistuudiosse lugema Sipsiku isa teksti, selgus kohapeal, et oleks vaja ka ühele mõnusale rotile hääl anda ... See oli jah teistmoodi kui välismaiste animafilmidega, et ei pidanud viima häält sünkrooni tegelase suu liikumisega. Tegelane joonistati hiljem hoopis hääle järgi.

Kui mu 12aastane tütar kuulis, et tehakse «Sipsiku» animafilmi, oli tal väga hea meel. Ega iga kord viitsi ju Pärnust Tallinna kinno sõita, aga tema arvas, et läheme kindlasti esilinastusele!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?