Liina Raud abielukriisist: tulime sellest tugevamana välja

Helina Piip, 12. veebruar 2020

Viimati käis Liina Raud (31) Eestis 2017. aasta septembris. Ta on Ameerikas kodunenud ja leidnud kire, mis teeb ta tõeliselt õnnelikuks – fotograafia.

Lendasite koos abikaasa Mihkli ja lastega Chicagosse 2016. aasta detsembris. Kas minnes oli kohe plaanis USAsse pikemaks jääda?
Mihklil oli vaja Ameerikas ühe projekti õnnestumise võimalusi uurida ja nii me tulimegi. Sellest projektist asja ei saanud, kuid tekkisid mitmed uued. Nagu elus ikka.
Samal ajal kujunes meil siin välja elu ja rutiin, mida pole siiani olnud vaja muuta ega katkestada.

Kui keeruline oli sisseelamine?
Esialgu tundus, et sisseelamiseks polegi aega vaja, et olen justkui kodus. Aga siis hakkasid ilmnema küsimused, millele ma vastust ei teadnud, ja see tekitas hirme. Võib-olla elan ikka veel sisse, sest hirmud on endiselt, lihtsalt teistsugused kui alguses.

UUE TEE HAKUL: «Ma pean võib-olla läbilöömiseks seda, et jätnud maha kõik oma juured ja turvatsooni, olen täna ikka elus, Ameerikas, austan siinset ja olen tänulik, et mul on võimalus siin olla,» ütleb Liina.

Mis laadi küsimused need olid?
Näiteks kuidas lastega arsti juures käia? Milline on kooli registreerimise kord? Missugused dokumendid on vajalikud? Milline on hea kool ja milline mitte. Mis saab siis, kui midagi juhtub minu või lastega? Kuidas toimib tervisekindlustus? Milline on parim tervisekindlustus? Mis asi on credit score ja miks kõik sellest räägivad (lühidalt öeldes näitab credit score sinu majanduslikku käitumist, seda hinnatakse vastava punktisüsteemiga ja on vajalik näiteks korteri üürimisel)?
Tänased küsimused ja hirmud on samasugused nagu igaühel ükskõik kus kohas. Ja enamasti puudutavad need seda, et olen suurema aja lastega üksinda. Kuigi nüüd on seda aega palju kergem läbi elada kui alguses.

Kas on plaanis kunagi tagasi tulla?
Ei oska vastata. Olen õppinud elama tänases, mitte tulevikus. Võib-olla peab Eestisse tagasi kolima juba homme, täna olen aga Chicagos ja elan ning hingan siinses rütmis ja ruumis. Õieti olen praegu koos oma sõpradega autos, teel Madisoni, kus Neal Francisel on kontsert, mida lähen pildistama.

ABIELUS AASTAST 2013: Pärast abielukriisi tunneb Liina, et nende suhe Mihkliga on tugevam kui enne. Pilt on tehtud möödunud jõulude ajal. (LiinaRaud)

Argipäevade rütmis

Milline on su argipäev?
Argipäev on igal pool samasugune: ärkamine, lapsed kooli, vanemad tööle, lapsed koolist koju, söögitegemine, magama minemine. Lihtsalt ümbruskond ja kultuuriline keskkond on teistsugused.

Milline on elukorraldus kahe väikese lapsega?
Ega see erinegi Eestist. Siin on küll omad kombed, mis on Eestis selgelt teisiti, kuid need on minimaalsed. Lastele on vaja soovi korral (riiklikes koolides on see ka tagatud) lõuna kaasa pakkida, riietada nad koolivormi. Joosep käib praegu kolmeaastaste eelkoolis ja sellega seoses vaid kolm tundi päevas. Mirjam on koolis kella üheksast neljani.
Koolikohustus algab Ameerikas viieaastaselt. See tähendab noorele töötavale emale kas erakooli või lapsehoidjat. Paljud pered valivad ka ühe lapsevanema koju jäämise, kuni võsuke on piisavalt suur, et kooliteed alustada. Mina ei tohtinud kolm aastat töötada, kuna saabusin dependent-viisaga (pereliikme viisa), nii sain lastega vabalt kodus olla. Praegu püüan aga ehitada vabakutselise karjääri fotograafina ja teen endast sõltuvalt kõik, et see õnnestuks.

KOOS TÜTAR MIRJAMIGA: Kolm esimest Ameerika-aastat ei tohtinud Liina töötada, nii sai ta lastega palju koos olla.

Millega teie lastele tegeleda meeldib?
Neile meeldib muusika. Lapsed käivad tantsimas Jazzi tantsukoolis, mõlemale meeldib hiphop. Selles osas olen neid hästi kasvatanud, haha. Lastele meeldib väga ka Arti instituudis, mis on üle maailma hinnatud kunstimuuseum. Aga muidugi meeldivad ka lelud ja vidinad, Elsa, Anna ja Transformerid.

Milline ema sa oled?
Ma ei ole musterema. Tunnen, et olin väga noor, kui esimene laps sündis, ega olnud veel leidnud enda sügavamatele küsimustele vastuseid. Otsin neid praegu. Ühel või teisel määral mõjutab see kindlasti ka lapsi. Olgu see siis hea või halb. Ja olen õnnega koos, et mul on perekond, kes mind väga toetab ja aitab. Emana on vaja teha igal hetkel otsuseid, mis on parim. Ja kellele parim? Sellest saab kirjutada omaette raamatu ...

Nagu Mihkel kirjutas isaks olemisest? Mis tunnetega seda raamatut lugesid?
Mina ei oska kirjutada. Minu mõtetest võib keegi teine kirjutada … Mitte et need kedagi väga huvitama peaks ... Mihkli raamatu lugemine oli väga naljakas. Omal viisil lisas ta loomulikult sinna vürtsi ja oli samal ajal ka väga kurb.

Miks kurb?
Leian, et palju nostalgiat, nii rõõm kui ka kurbus minevikust, on kurb. Ja see raamat rääkis teatud hetkedel meie elust aastaid tagasi.

Teie vahepealsest abielukriisist levis Eestis mitmeid kuulujutte ...
Meil oli nn seven-year itch (seitsme aasta kriis – toim.), millest tulime tugevamana välja. Otsisin, mis on armastus, ja leidsin vastuse. Vastuse saamiseks oli aga vajalik õhk ja ruum.

Mida imetled Mihklis? Mida oled temalt õppinud?
Imetlen andekust, avatust, laia silmaringi. Õppinud olen muusikakeelt.

FOTO, MILLE ÜLE ON UHKE: «Sel pildil on bändi Black Pumas laulja Eric Burton valguskiirte embuses, tabasin ta õigel hetkel õiges kohas kogemata,» räägib Liina. (LiinaRaud)
TABATUD HETK: Selle foto Ric Wilsonist tegi Liina 2019. aasta juulis Pitchforki muusikafestivali järelpeol klubis Schubas. Pilt on osalenud näitustel paaris galeriis erinevates osariikides.

Töö, mida jumaldan

Kas oled seal ka juuksuritööd teinud?
Selleks on siin litsentsi vaja. Ajan nüüd pabereid, et vahetada Euroopa litsents Illinoisi litsentsi vastu, ja kes teab, võib-olla alustan sellega uuesti. Üllatavalt aga sattus mu ellu fotograafia ja tunnen selle vastu sama kirge, mis algusaastatel juuksuritöö vastu. See tähendab, et teen õiget asja. Kas ka teiste silmis, eks aeg näitab. Praeguseks olen olnud aga väga õnnega koos ja kogenud hetki, mis võib-olla enam kunagi ei kordu. Ja püüan mitte elada tulevikus.

Millal oled tundnud, et need hetked vist ei kordu?
Näiteks bändiga Black Pumas tuuribussis mööda Ameerikat ringi sõites. Või üldse – äkki ma ei saa enam teha tööd, mida jumaldan, ei oska enam tabada hetki laval nii, et see paistab silma ja uued tööd minuni jõuavad. Võib-olla mu õnn saab otsa.

Kas sa ise tunned, et oled n-ö läbi löönud?
Ma pole selle peale mõelnud ja lõpuks, mida see «läbilöömine» üldse tähendab? Ma võib-olla pean läbilöömiseks seda, et jättes maha kõik oma juured ja turvatsooni, olen täna ikka elus, Ameerikas, austan siinset ja olen tänulik, et mul on võimalus siin olla. Et mul on siin head sõbrad ja tunnen end osana kogukonnast, olenemata mu päritolust.

Kuidas fotograafiani jõudsid?
Sain eelmise aasta märtsis sõbraks ühe kontsertfotograafiga, kes ikka vahel küsis, millega ma tegeleda tahan. Vastasin talle: «Ma ootan, et universum saadaks mulle midagi.» Minu elus on enamik asju nii juhtunud. Nädal aega hiljem sattusin kontserdile, kus Tom, mu sõber, tegi pilte ja mul lõi pirn põlema – see on täpselt see, mida ma teha tahan.
Järgmisel päeval ostsin Tomi vana kaamera, ta tegi kahetunnise koolituse ja nii ma alustasin. Kirjutasin kõigile oma muusikuist sõpradele, keda tundsin Chicago avangard-džässi kogukonnas, ja läksin nende kontserte pildistama. Nädal hiljem pakkus Tom mulle muusikablogiga «Lost in Concert» seotud pildistamist. Nii on see kõik kui lumepall veerenud.

Kas oled end sel alal ka koolitanud?
Koolitan end ise MasterClassi ja CreativeLive’i kursuste kaudu. Unistus on fotograafiat ülikoolis õppida.

Mis oli esimene tellimustöö?
Kui esimene päring umbes kuu aega pärast kaamera kätte võtmist postkasti potsatas, ei uskunud oma silmi. Olin täiesti ekstaasis. Tööks oli improvisatsioonilise džässi ja tantsu «Freedom From and Freedom To» pildistamine. Kuigi üritus ise toimus kuid hiljem. Nüüd olengi selle üritusesarja pildistaja.

Mis sind pildistamise juures köidab?
Visuaal. Võib köita ka tehniline pool ja editing (fotode töötlemine – toim.). Mulle meeldib kurbus, pimedus, pilvisus. Ja see, et tunneli lõpus on ikkagi valgus.
Selle kaudu saan elada välja Eesti sügistalve pimedust.

TÖÖ, MIDA JUMALDAB: «Tunnen fotograafia vastu sama kirge, mis algusaastatel juuksuritöö vastu,» on Liina õnnelik. «See tähendab, et teen õiget asja.»

Milliste oma fotode üle oled kõige uhkem?
Arvan, et foto, millel on Chicago artist Ric Wilson ja mis on olnud paaris galeriis näitusel üle Ameerika. Selle pildi puhul planeerisin väga selgelt oma kohalolu ja vajutades nuppu teadsin kohe, et see on algaja kohta päris hea pilt. Neid on veel. Bändi Black Pumas lauljast Eric Burtonist on pilt valguskiirte embuses. Aga see on õnnelik õnnetus. Tabasin lihtsalt Ericu õiges kohas õigel ajal kogemata. Olen selle üle siiani uhke.

Milliseid ootamatusi oled ringreisidel kogenud?
Ootamatu on olnud see, et need ringireisid on üldse juhtunud. Fotograafi ja vabakutselisena ei saa kunagi olla veendunud, et midagi juhtub enne, kui see päriselt toimub. Aga suurim üllatus oligi viimane Grammy nominendi Black Pumas tuur, kus elasime bändibussis ehk nightliner’is. Ja kodu oli iga kord pargitud otse kontsertsaali kõrvale.

Millega tuleb arvestada kontsertidel pildistades?
Sellega, et kõik teised fotograafid saavad täpselt sama pildi.

Millised kommentaarid su töödele on sind õnnelikuks teinud?
Kõik. Mind teeb õnnelikuks, kui jagatakse kiitust, aga ka kriitikat. Nii ma õpin ja saan ainult paremaks saada.

Kelle pildistamisest unistad?
Eminemi, haha. Mu lapsepõlve suurkuju. See ei pruugi kunagi juhtuda … Unistan tegelikult igast pildistamisest, mis mu teele tuleb. Veel kord – ma ei ela tuleviku nimel, mida veel pole. Mõtlen ja soovin muidugi, aga praktiseerin õnnelik olemist täna, praegu ja kohe. Et mu unistus on praegu, sel ajahetkel täitumas. Milline privileeg!

Ema käib tihti külas

Milliste töödega veel seotud oled?
Veidi näitlemist, enamasti pildistamine ja DP (director of photography – videograaf, toim).

Mis sulle Ameerikas kõige enam meeldib?
Mitmekesisus ja sõbralikkus.

Kas ja kui palju jälgid Eesti elu?
Kuulen Eestis toimuvast ainult oma pere kaudu. Olen hakanud hingama siinses rütmis. Elada siin, aga hingata Eesti rütmis – see tooks mind kiiremas korras Eestisse tagasi.

Millest Eestiga seoses puudust tunned?
Maakodust. Parimast sõbranna ja tema pisikesest tibust. Ja emast. Ta käib muidugi meil siin Chicagos tihti külas ja näen teda praegu sagedamini kui omal ajal «Ühikarottide» ajal, haha. Maailm on väga väike. Saabuval suvel tulen kindlasti ka ise Eestisse.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?