Parima vangivalvuri tiitli pälvinud noor naine: „Puhas juhus, et minust vanglaametnik sai.“

Helle Rudi, 12. veebruar 2020

Uues Tallinna vanglas on 1888 läbipääsu. Kuigi halli betooni taustal sarnaneb iga järgmine uks täpselt eelmisega, on kõigil nimi. «Mina panin ustele nimed,» räägib eelmise aasta parim valvur Katri Järvsaar.

Katri esimene töökoht oli kurikuulus Murru vangla, mida kiputakse meenutama kui kohta, kus võim oli vangide, mitte valvurite käes. Viimased aastad enne sulgemist olid küll rahulikumad kui eelnenud pöörased kümnendid, aga paika saatis teatud maine. Katri Murru vanglat nii tumedates toonides ei mäleta. Naine naerab, et vangidest kordades kõhedamad olid tühjad majad. «Pimedas perimeetrit kontrollides tiksus kuklas vaikselt tunne, et keegi hüppab kuskilt välja,» läheb ta ajas tagasi. Kuid see hirm oli pigem inimlik, mitte töökohaga seotud.

Oma ameti fänn
See, et Katrist üheksa aastat tagasi vanglaametnik sai, on puhas juhus. «Mul oli Murrus sõbranna. Ta läks töölt ära ja soovitas mul tema asemele kandideerida,» meenutab naine. Enne seda teenis kunstivaldkonnas hariduse saanud Katri leiba Padise mõisas klienditeenindajana. Vanemad uudist kuuldes rõõmust käsi kokku ei löönud ja pigem tundsid esialgu muret. «Nad arvasid, et pole vaja minna,» lausub tänaseks kogenud valvur. Samas ei tulnud see käik täiesti ootamatult, sest Katri isa oli politseinik ja vend töötab kaitseväes.
Oma töö andunud fännina tegi Katri kiirelt karjääri, liikudes Murru vanglas valvur-operaatori ametikohalt Harku vanglasse vanemvalvuriks. Operaatori amet on natuke sarnane lennujuhiga – vangla peavalvekeskuses jälgitakse mitmelt ekraanilt valvekaamerapilti ja vastatakse häiretele. Töökoha vahetamisele on ta mõelnud ainult korra, kui Harku ja Murru vangla liideti Tallinna vanglaga. «Kui enne kulus mul tööle tulekuks kolm minutit, siis nüüd nihkus see poole tunni peale,» lausub Katri poolnaljaga.

Legendid on päriselust hirmsamad
Kuigi pärast Tallinna vangla kolimist Lasnamäe külje alla sõidab Katri tööle juba tund aega, pole ta siiski lahkumisele mõelnud. Ohkega lööb ta äratuskella kinni mõnikord ainult põhjusel, et see heliseb kell viis hommikul. «Võõras seltskonnas mina oma tööst juttu ei tee. Pigem on need minu sõbrannad, kes ütlevad, et töötan vanglas,» räägib ta. Jätkuküsimusele miks, on vastus lihtne: meeldib.
Teine korduma kippuv küsimus puudutab hirmu, sest vanglasse põhjuseta ei satuta. «Paanilist hirmu ei ole,» lükkab Katri selle müüdi kiiruga ümber. Kartust valvuritöö suhtes kasvatab rohkem popkultuur kui see, mis päriselt müüride taga toimub. Peamiselt põhinevad meie teadmised telesarjadel, kus draama rõhutamiseks on tegevusliinid kirjutatud võimalikult veriseks ja jõhkraks. «Mul ei ole nii palju aega, et kodus telekat vaadata,» ütleb valvur, et vanglasarjade vastu suurt huvi tal ei ole. Küll on aga kahju sellest, et hirm teeb uute töötajate värbamise raskemaks. Kusjuures karjääri vanglas saab alustada lausa suvetööna.

SUUR TUNNUSTUS: Parima valvuri valiku teeb kogu, kuhu kuulub igast vanglast üks valvurite nõukogu esindaja, iga vangla direktor ning justiitsministeeriumi poolt asekantsler ja vanglate valdkondade juhid.

Enesekindlus ettevalmistusest
Tulirelvi valvurid oma vööl ei kanna ja viimaseks abiks on teleskoopnui, gaasipihusti, käerauad ja muud erivahendid. Nende aastate jooksul ei ole Katri pidanud kordagi jõudu kasutama. Üks kord käis see mõte peast läbi, aga lõpuks sai ilma hakkama. Piisas sõnadest. «See oli selline murdosa sekundist, kus mõtlesin, et kas nüüd,» meenutab ta.
Kõik vähegi teravad olukorrad muudab kergemaks põhjalik ettevalmistus. «Meil on väga head instruktorid,» pole naine kolleegide kiitmisega kitsi. Ent tippvormis on vaja olla ka sõna otseses mõttes ja kord aastas tuleb teha füüsilise võimekuse test. Kuldse kolmiku moodustavad jooksmine, kätekõverdused ja kõhulihaste harjutus. Kõrgemate õiguste jaoks peavad naised tegema 30 kätekõverdust, 35 kõhulihaste harjutust ning 3 km jooksuaeg peab jääma alla 18 minuti. Siiski on vanglas töötamise võtmeks suurepärane suhtlemisoskus ja see tuleb kasuks ka mujal. «Jah, töövälisel ajal olen korra või kaks sõnadega kriitilise olukorra lahendanud,» mainib valvur.

Abipolitseinik ja laskesportlane
Unes nägi Katri Murru vangla pruune vorme ainult alguses, kuid praegu ta enam töömõtteid koju kaasa ei vea. Kui juhuslikult peakski poes mõnda endist kinnipeetavat kohtama, teretatakse möödudes viisakalt. «Varem tuli seda ikka ette, kui Harku vanglas töötasin ja näiteks pärast tööd kaubanduskeskusest läbi käisin. Nüüd elan töö juurest nii kaugel,» tõdeb vanemvalvur.
Kõige paremini mõjub pea tuulutamiseks ring mootorrattaga või poksitrenn. Kevadel algab ka jahilaskespordi hooaeg. Kaks suve taldrikute laskmist harrastanud Katri tahaks sel aastal kindlasti võistelda. «Olen vist võistlusteks valmis, sest tiirus teen mõnele mehele pähe,» muigab ta. Kolm aastat tagasi liitus valvur ka abipolitseinike ridadega. «Tahtsin näha, kuidas sealtpoolt siia tullakse,» viskab ta nalja. Tegelikult tundis ta politseitöö vastu huvi juba ammu ning enne vanglasse sattumist oligi teine valik politsei.

IKKA MUST HUUMOR: Selle mõtte kirjutas Katri toa valgele seinale üks kolleeg. Mõttekäiku jätkas ülemus, kes lisas lõppu sõna «parem». (Tiina Kõrtsini)

Parim valvur
Mõnikord teeb Katri lisavahetusi ka nädalavahetustel, ent talle ei valmista mingit probleemi pärast tööpäevalõppu kauemaks tööle jääda, kui kuskil valvepiirkonnas abikäsi vajatakse. See on natuke nagu hobi, et igapäevaselt turvasüsteemide ja läbipääsuvahendite kontrolli kõrvalt mitte rooste minna. Muu hulgas on Katri vanglateenistuses esimene naissoost relvur, kes vastutas kogu kinnipidamisasutuse tulirelvade ja laskemoona väljastamise eest. See tähendas, et tuli korraldada ja kontrollida vangla teenistusrelvade ja laskemoona ohutut ning nõuetekohast käitlemist, väljastamist, hoidmist, arvestust ja hooldamist. Samuti koostas ta teenistusrelva ja laskemoona käitlemisega seotud dokumentide eelnõud ning tagas nende vastavuse õigusaktidele.
Naise leidlikkus, nutikus ja töötahe jäid silma ka ülemustele. Enne Tallinna vangla kolimist mõtles Katri välja erinevad uued süsteemid. Nii said lisaks väljapääsudele nimed ka 1500 kaamerat uues vanglas. Igal uksel pole klassikalist nime, nagu Mari või Kadri, vaid kombinatsioon tähtedest ja numbritest. «Anti projekt kätte ja öeldi, et tee ära. Tegin siis Exceli lahti ja hakkasin nuputama,» räägib ta. Selle suure töö eest ja kõige eelneva eest tunnustati Katri eelmise aasta parimaks valvuriks. Praegu ei näe naine küll põhjust, et peaks töökohta vahetama, sest töö pakub huvi ja kõrval on toetavad kolleegid. «Vanglas on võimalused arenguks ja karjääriks, palju huvitavaid ning erinevaid ametikohti, kus ennast proovile panna,» lausub eelmise aasta parim valvur.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?