Angelica Udeküll: „Saia ja lastevorstiga võileiba ma ei söö.“

Helle Rudi, 15. jaanuar 2020

«Arvasin, et olen kõike teinud ja kõike näinud, aga mul oli erakordselt põnev,» ütleb möödunud suvel Eestis koos kaameratega ringi rännanud restorani Wicca peakokk Angelica Udeküll.

Kuigi teletöö pole Angelicale (50) võõras, on «Suus sulav Eesti» tema esimene päris oma telesaade. «Igasuguste unistustega tuleb erakordselt ettevaatlik olla, sest neil on komme täituda,» lausub peakokk lõbusalt. Paar telehooaega tagasi tegi naine saadet «Kallis, sa oled kosunud». See oli väga tore kogemus, aga mitte päris see, mida hing ihkas. Angelica ei pea ennast toitumisnõustajaks, vaid praktikuks, kes oskab öelda, mis millega kokku käib. «Seal tuli rohkem näpuga näidata, kuid mulle see ei meeldi. Seda võin teha oma köögis, aga mitte inimestele,» tõdeb ta, et ega formaadi vastu saa. Tema unistas hoopis saatest, kus oleks võimalik talusid külastada ja kohalikega juttu vesta.

Ootamatult saigi see teoks. «Lootsin, et see pauk läheb minust mööda, kuid mind kutsuti casting’ule. See oli nii põnev, sest ma polnud varem midagi sellist teinud. Ainuüksi sellepärast läksin.»

ILUS OLED, EESTIMAA: Angelica kujutas ette, et tohutult tore oleks teha saadet, kus saaks oma silmaga Eestimaa vahvaid talusid vaadata. Pettuma ta ei pidanud. («Suus sulav Eesti»)

Pragmaatiline pool

Kuna praegu korratakse ka kaalusaadet, näebki Angelicat teleris nii laupäeval, pühapäeval kui ka esmaspäeval. «Seda on tõesti natuke palju,» tunnistab ta, sest kuulsust ja raha peakokk televisiooniga taga ei aja. Pigem on vastupidi. Alles hiljuti kurtis ta toidusaate toimetajale, kuidas need päevad, mil sai täiesti anonüümselt ööklubi tantsupõrandal tantsida, nüüd möödas on. «Mis seal siis ikka. Ma ei oska ära öelda,» on naine naljaga pooleks saatusega leppinud.
Angelica kokasaates on sarnasusi Tareq Taylori reisidega mööda ilma või Árni Ólafur Jónsson Islandi taluköögiga. Rõhk on vahetul ja ehedal – olgu selleks toit või vestlus. Saadet üles võttes keegi kaamera taga, kulm kortsus, stsenaariumis näpuga järge ei ajanud. Jutt voolas saatejuhi ja külaliste vahel nii, nagu see torust tuli. Kusjuures tegemist pole pelgalt koka-, vaid elustiilisaatega. Alati Angelica süüa ei teegi ja mõnes osas serveeritakse kohalike kokkade kätetööd.

Ehkki kõike ei saa ette rääkida, mõtles naine pärast jahilkäimist teist korda elus liha söömisest loobuda. Esimest korda kaalus ta otsust koos veisekasvatajatega Brasiilia tapamajades õppereisil käies. Taimetoitlast ei saanud temast aga ei pärast seda reisi ega ka nüüd. Mõlemad kogemused õpetasid hoopis liha hindama. «Vot, see on huvitav, kui pragmaatiliseks inimene sellises olukorras muutub. See on söök ja see on alati nii olnud. Mis teha, kui hunte metsas ei ole? Siis peab keegi teine tasakaalu hoidma,» meenutab ta jahilkäiku.

Aeg muudab leebemaks

Peakokk saab aeg-ajalt endale sellist elu lubada, sest tema restoraniköögis on väga kindel tagala. «Poeg soovitas mul selle pakkumise vastu võtta,» meenutab Angelica, kuidas ta üheksa aastat tagasi taas ringiga Laulasmaale jõudis.

Üks on kindel, aastad on Angelica köögis leebemaks muutnud. «Ealised iseärasused,» naerab ta. Kärsitus on alguses paratamatu, sest igas noores peakokas peitub kirglik kunstnik. Väga raske on oma visiooni ellu viia, kui teised ei mõtle nii, nagu vaja. «Eks elu õpetab, ent mul on vedanud, et olen ka juhtimiskoolitusi saanud. Selleni olen aga küll ise jõudnud, et head lapsed kasvavad vitsata,» lausub ta. Päris nii bravuurikas ei ole Angelica kunagi olnud, et abikoka käest panni ära kisub ja selle sisu teatraalselt prügikasti virutab. Küll on tal endal selline kogemus oma karjääri algusest. «Mäletan, kuidas alguses käitusid sel moel Rootsi peakokad ja vahetusevanemad Estonia laeval. Kui ei sobinud, lendas prügikasti. Pikapeale said nad aru, et nii ei saa eestlastega käituda, sest muidu jäävad köögis üksi.»

KUULUS KOGELMOGEL ÕLLEGA: Pärast magustoitu jäi koka kiitmiseks sõnadest puudu. Ansambli Elephants From Neptune’i kitarrist Linnu lihtsalt embas Angelicat. («Suus sulav Eesti»)

Lumehelbekesed ja -memmed

Aeg on edasi läinud. Angelica ei kujuta enam hästi ette, et mõnes tippköögis emotsioon nii kõrgele kruviks. Kakskümmend või isegi kümme aastat tagasi toimunu on hoopis midagi muud kui see, mis on praegu. Peale on tulnud uus põlvkond ja uued harjumused. «Mul on selle kohta hoopis oma teooria,» vastab peakokk, kui nõndanimetatud lumehelbekeste kohta uurida. «See üldistus on noorte kohta liiga vägivaldne. Miks keegi ei räägi lumememmedest ehk prouadest vanuses 50 ja edasi? Mitte kõik, aga mõningatel juhtudel ei sobi neile mitte midagi ja nad ei jõua midagi teha. Minu meelest on see veel kriitilisem seltskond. Olen ise juba selle vanuseklassi esindaja ja loodan, et jätkuvalt üsna toimekas ning uuele avatud,» tõdeb peakokk. Noorte kiituseks toob ta välja selle, et kui vähemalt midagi tehakse, tehakse seda rõõmuga ja pühendunult. «Memmedega on palju raskem.»

Ülevaade on Angelical hea, sest suvine tööjõud koosneb valdavalt gümnasistidest. Ühte asja on naine veel märganud. Mida nõudlikumast koolist noor tuleb, seda parem töötaja ta on. «Mida rohkem eliitkool, seda tublimad lapsed. Seda kohusetundlikumad ja seda mõtestatumalt käib nende tegevus,» tunnistab ta. Ohukohaks peab tippkokk katkistest peredest pärit noori, kelle puhul tuleb peale tööandja olla mõnikord ema eest. «Mul käib nädalavahetustel köögis tööl üks 11. klassi poiss. Lihtsalt tuli ja ütles, et talle meeldib väga süüa teha. Iga päev õpib midagi juurde. Kööki sattudes näen alati, kui palju ta on edasi arenenud,» toob Angelica näite noorte võimsast tegutsemistahtest.

Endiselt võileivausku

Oma koduköögis Angelica iga päev süüa ei tee, sest tööpäevadel on terve pere lennus ja tema jõuab hilja koju. Küll armastab naine endiselt võileibu. Päeva alustab peakokk oma juuretisest tehtud leivaga, kus peal veidi juustu. «Tõsi on, et saia ja lastevorstiga võileiba ma ei söö,» avaldab ta. Ka kookide ja küpsetistega on läbisaamine endiselt hea. «Kodus küpsetan pidupäeval või külalistele. Kui nii harva kooki süüa, pole selles midagi halba. Kõike tuleb tarbida mõõdukalt,» rõhutab ta. Nali on seegi, et alati ootavad Hiiumaal Angelica ema juures värsked viineripirukad. Ise ta midagi sellist kunagi oma kodus ei tee. «Poeg võiks neid lausa kaks plaaditäit korraga ära süüa, kui oleks ainult võtta. See ongi eriline vanaema tehtud roog,» selgitab naine neid olukordi, kus ei tasu ennast piinata.

Ühte lubadust on Angelica siiski murdnud. «Ütlesin kõva häälega, et ei hakka kunagi jooksma. See enam paika ei pea,» on spordipisik peakoka kätte saanud. Teiseks hobiks on reketispordiala padel, millest peab naine sama palju lugu kui heast toidust.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?