Naiste kriisikodu argipäev: verevalumite ja luumurdudega naised ning läbipekstud rasedad

Verni Leivak, 15. jaanuar 2020

«Kõva elukool,» võtab Inga Mikiver kokku kogemuse, mille on viieteistkümne aastaga Tallinna naiste kriisikodu juhatades saanud. Oma töös on ta kohanud tuhandeid lähisuhtevägivalda talunud naisi.

Näinud kunagi kõrvaltvaatajana suhtevägivalda piisavalt palju pealt, on see teema Ingale (67) olnud südamelähedane pikki aastaid. Võib isegi öelda, et naiste aitamine on tema missioon.

«Minu ühe tuttava sõnul uskuvat tema ainult seda, mida oma silmaga näeb. Mina võin öelda, et iial ei võiks uskuda seda, mida siin oma silmaga näinud olen. Et medalil võib olla päris must külg, mida pole esiotsa nähagi,» tõdeb Inga. Verevalumite ja luumurdudega naised, läbipekstud rasedad, keda paar nädalat hiljem ootab sünnitamine – selline on olnud kriisikodu juhataja argipäev.
Põhimõte «Kui mees peksab, siis järelikult armastab» sobiks Inga sõnul iseloomustama vaid sadomaso suhteid, mitte aga nende naiste muresid, kes kriisikodust abi otsivad.

Kuidas kõik algas?

Juriidiliselt loodi kriisikodu, mida algul naiste varjupaigaks nimetati, 2003. aastal. Ajendiks sai tõik, et Tartus oli selline paik juba olemas ja selle loomine aasta sündmusekski kuulutatud. Inga oli toona MTÜ Ohvriabi vabatahtlik juriidiline nõustaja.

«Mõtlesin, miks mitte luua naiste varjupaik ka Tallinnasse, ja minuga liitus veel kaks naist,» meenutab ta. Koos hakati mööda linnaosavalitsusi käima ja ruume otsima, kuid tulemusteta – perevägivalda naiste suhtes peeti pseudoprobleemiks ning üks linnaosavanem lubas ise luua varjupaiga nii meestele kui ka naistele.

Möödus aasta. Pärast kohtumist endise töökaaslase Tiiu Koltsiga, kes püüdis samuti tulutult varjupaika luua, otsustati teha veel üks katse. Pooleldi keldrikorrusel asunud vanasse raamatulattu ehitati vaheseinad, teostati remonditööd ja uksed avati 2005. aasta naistepäeval. Praeguseks on kolitud uude majja Koplisse, kuid mõistetavatel põhjustel me selle aadressi ei avalda – seal pelgupaiga leidnud naisi ja lapsi tuleb vägivaldsete meeste eest kaitsta.

Tänavale ei jää keegi

Päeval on siin vaikne. Naised on tööl, lapsed lasteaias või koolis. Õhtuti ja hommikuti, kui emadega koos juhtub palju lapsi olema, jaguvat vahel kisa-kära rohkesti. Kui aga arvata, et kriisikodus jagub tube mitmele korrusele ja neid on palju, siis paraku nii see pole. Eesti suurimas kriisikodus võib samal ajal peavarju leida vaid 14 (!) inimest.

«Täisealisi naisi paneme ühte tuppa ainult kaks. Üritame neid majutades arvestada nii nende emakeelt kui ka vanust. Kuna enamasti on naised aga lastega, asuvad emad lastega ühes ruumis koos,» selgitab juhataja.
Maja on õnneks väga harva täiesti täis olnud, kuid ruumipuudusel võetakse kontakti teiste pealinna varjupaikadega. Viimasel poolaastal kasutati ruumipuudusel kahel korral lühiajaliselt ka korterit ja hotelli. Larsen Kinnisvara toetab kriisikodu näiteks tasuta hostelitoaga – tänavale ei jää ükski abivajaja.

Kriisikodu pole pansionaat

Iga naine peab kriisikodus viibides peale tööl käimise aktiivselt tegutsema ja uut elamispinda otsima. Maksimaalne kriisikodus viibimise aeg on pool aastat. Kuna korterite üürile andjad nõuavad ettemaksu ja maakleridki küsivad oma, kasutatakse siin olemise aega tihti ka raha kogumiseks. Kui naisel üldse raha pole, leiab kapist kuivaineid ja toidupank aitab samuti hätta sattunuid. Üldiselt aga tasuta toitlustamine puudub.

«See on hingetõmbamise aeg,» iseloomustab Inga kriisikodus olemist. Ja kui juhtub, et abi vajaval naisel töödki pole, on tingimuseks, et ta peab selle nädala-paariga leidma. Tänapäeval pole see ju mingi probleem, eriti kui tööotsijal haridust vähe. «Niisama me kedagi siia puhkama ei võta, see pole pansionaat,» lausub juhataja.

SIIN ONGI PELGUPAIK: Sellised näevad välja kriisikodu eluruumid. «Niisama me kedagi siia puhkama ei võta, see pole pansionaat.» (Tiina Kõrtsini)

Pool tuhat naist aastas

Arvata aga, et just äsjaste pikkade pühade aegu oli pelgupaiga nõutajaid eriti rohkesti, ei pea paika. Samas oli see erandlik aeg, sest läinud aasta lõpul leidsid siit varju naine lapsega Indiast ja kahe lapsega naine Kamerunist – mõlemad noored daamid on Tallinna kõrgkoolide tudengite nimekirjas. Külalisi eksootilistest maadest on kriisikodus seni harva ette tulnud, aastas jagub neid ühe käe sõrmede jagu.

Ent kõik kriisikodusse pöörduvad naised majutust ei vajagi. 2019. aasta alguse seisuga pöördus siia aastas keskmiselt 520 naist, kellest rõhuv enamik vajas siiski psühholoogilist nõustamist või juhiseid, kuidas eluga edasi minna.

Haritud naiste probleem

Üha rohkem satuvad kriisikodusse abi otsima haritud naised, keda algusaastatel oli suhteliselt väike protsent. «Sest naised häbenevad. Eriti siis, kui nad oma töökohal hästi hakkama saavad, aga pereelu on ebaõnnestunud,» kommenteerib Inga. Praegu käib näiteks koos üheksaliikmeline eestikeelne tugigrupp ja kõik need naised on kõrgharidusega. Läinud poolaastal olid aga peaaegu kõik kriiskodu poole pöördunud kas kõrgharidusega või omandasid seda.

Huvitav on märkida, et õppinud naistel ei olnud vägivaldsed mehed sugugi harimatud, vaid samuti kõrgelt koolitatud. «Haritud ja avalikkusele tuntud mehed,» täpsustab Inga. «Mõnda näeb telerist tihti. Need mehed pole alkohoolikud, vaid neis peitub vägivaldsuse geen. Kust see tuleb – mina seda öelda ei oska. Minu meelest on see täpselt sama mõistatuslik, et kust tulevad homod. Inimesed lihtsalt sünnivad teatud omadustega,» arutleb ta.
Paraku edastab ainult kümme protsenti väärkoheldud naistest õiguskaitseorganitele kuriteoteate. Reeglina on nende soov lihtsalt vägivalla lõppemine ja suhte lõpetamine.

Alaline hirm keretäie ees

Inga sõnul lahkuvad naised kodust peamiselt hirmust järjekordse keretäie ees. Nii paradoksaalne kui see ka pole, ärkavat meestes omanikuinstinkt naise suhtes pahatihti kohe pärast abiellumist või kui naine lapseootele jääb. Naine kui «omand» peab hakkama kuuletuma ja mõistma mehe vajadusi. Vastasel juhul saab naine tunda alandamist ja süüdistusi – tema enesehinnang langeb. Vahel on kriisikodusse pöördumise põhjuseks seegi, et mees laste peal oma pingeid vägivaldselt maandab, kuid õnneks pole Tallinna kriisikodus selliseid juhtumeid palju esinenud.

Küll on Inga aga korduvalt pidanud vastu võtma ohtrate verevalumitega või lausa vaeseomaks pekstud rasedaid, kes on viimaseid kuid lapseootel.

ÜHINE «ELUTUBA»: Maja on õnneks väga harva täiesti täis olnud, kuid ruumipuudusel võetakse kontakti teiste pealinna varjupaikadega. (Tiina Kõrtsini)

Raske uskuda

Juhataja sõnul on aga ekstreemseimad lood seotud laste seksuaalse ahistamisega, kui seda teevad lihased isad.

«Üks isa ahistas seksuaalselt oma tütart iga kord, kui kolme-nelja-aastane laps pärast lahutust tema juures viibis,» teab Inga. Varsti hakkaski laps rääkima asju, mida ei saanud temavanune laps teada, kuid isa huvi lapsega kohtuda käsitleti armastusena tütre vastu. Ometi tekitas tüdruku käitumine muret – kodus tahtis ta olla võimalikult palju alasti, ei lubanud juukseid kammida, kleiti vahetada ja kirjeldas isa juures nähtud eriotstarbelisi esemeid. Kui laps isaga pikemat aega ei kohtunud, muutus ka tema käitumine normaalseks.

Inga toob veel ühe näite, peategelaseks 30ndates naine, kolme lapse ema. Tema suhe laste isaga algas väga noorelt ja peagi sündis perre esiklaps. Probleemid algasid mehe kõrgenenud seksuaalsusega ja naise keeldumise korral vahekorda astuda reageeris ta vägivallaga. Naine ei saanud magamata ööde tõttu end välja puhata, sest päeval tuli hoolitseda laste eest. Pidev sõim mõjus ka lastele nii, et nemad ei saanud enam öösiti sõba silmale või nägid õudusunenägusid. Mees kontrollis naise telefoni, vihahoos loopis külmkapist naise ostetud toidud mööda kööki laiali. Asutuse jõulupeolt naasnud pereema süüdistas ta petmises, lõhkus ta prillid ja asus naist padjaga lämmatama.

Palun harige end!

Inga paneb kõigile naistele südamele, et nad hariksid ennast. «Koolitage ennast, olemaks majanduslikult iseseisvad. Ainult siis saab suhtest kergemini välja astuda. Haritus tähendab ka korralikku töökohta ja võimalust iseseisvalt hakkama saada. Kõige enam on Inga hinnangul ohus koduperenaised, kes mehest täielikult sõltuvad, siis tekibki väljapääsmatu olukord.

«Üks naine elas lastega mitu kuud meie juures ja oli juba sotsiaalmajutusüksuse peretoa järjekorras. Ühel õhtul kadus ta koos lastega ja teised naised teadsid rääkida, et mees tuli järele. Telefoni naine ei võtnud, aga kohtasin teda paar kuud hiljem kaubanduskeskuses. Tagasimineku põhjuseks ütles ta, et nägi lapsepõlves palju suuremat isapoolset vägivalda ema suhtes, ning leidis, et võib seda laste nimel kannatada.»

Juhataja rõhutab oma 15aastase praktika põhjal, et vägivaldne mees aastatega ei muutu, vägivald vaid süveneb ja kõige enam kannatavad seeläbi lapsed.
«Oma murega ei tohi üksi jääda. Õppige ennast armastama,» julgustab Inga sookaaslasi.

VAATA LÄHEMALT: Naisteabi.ee. Ööpäevaringne vastuvõtt ja esmane kriisinõustamine toimub telefonil 5396 9834.


MIKS NAINE VÄGIVALDSE MEHE JUURDE NAASEB?

Üks oluline põhjus on äärmiselt madal enesehinnang, sest pidevas alanduste ja süüdistuste tuules hakkab naine seda uskuma ning leiab, et ongi ise vägivalla põhjustamises süüdi. Mehe juurde naastakse, sest kodust lahkumisel peaksid lapsed kooli vahetama ja sõpradest loobuma.

Tagasi minnakse ka seetõttu, et vaatamata vägivallale armastab naine meest endiselt – kooselus oli ju ka ilusaid aegu. Tahetakse lõpetada vägivalda, mitte suhet. Mõni loodab, et armastus teeb imesid ja mees muutub. Seda enam, et vägivallatseja ise seda tõotab.

Suurt rolli mängib hirm üksinduse ees, sest mees on jõudnud purustada naise sotsiaalse võrgustiku. Koduperenaistele lisab hirmu ka sõltuvus mehe rahakotist või võetud laenud.

Allikas: Inga Mikiver

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?