Režissöör Jaan Tootsen: „Tahtsin näidata Fred Jüssit sellisena, nagu ta on siis, kui ta on üksinda.“

Helina Piip, 15. jaanuar 2020

Film Fred Jüssist on väga eriline, poeetiline jutustus, kus looduskaadrite lummus võtab hinge kinni ja loodusmehe sõnad teevad nii tänulikuks selle eest, et ta meil on. Rääkisime «Olemise ilust» režissöör Jaan Tootseniga.

Millised Fredi mõtted on sind puudutanud?
Üks, mis filmistki kõlama jääb – viljakas mittemidagitegemine. Fred on aastaid jutlustanud oma metsaskäikudest, et istub lõkke ääres ja vaatab 24 tundi, kuidas lõke vuhiseb taevasse.
Eks loodusmehi ole maailmas teisigi, aga Fredi teeb eriliseks see, kuidas ta seob kultuuri ja looduse.
Veel läheb mulle korda, kuidas ta räägib elu muutumisest ühe eluea jooksul. Fredi salvestatud loodushääled ja fotod on dokument kadunud maailmast, mida enam ei ole. Filmiski kõlab helisid aastaist 1977–1988.

EESTI RAHVUSAARE: Fred Jüssi film mõjub hingepalsamina neile, kes unistavad aeglase elu ilust.

Kui keeruline oli seda filmi teha, looduses kaameraga liikuda?
Polnud lihtne. Tegime Frediga kokkulepe, et ei solguta teda väga palju. Olid valitud ajad, millal temaga välja läksime. Väga-väga olulist osa täitis operaator Joosep Matjus, kelle eelmine film oli «Tuulte tahutud maa». Joosep filmis loodust ka omal käel ja vahel käisime koos.

Siin on ka valu metsade kadumise pärast.
See tuleb korraks teemana üles. Pigem on film poeetiline, näitab seda, mis meil on ja mida on oht kaotada. Fred ütleb Mahatma Gandhit tsiteerides: «See planeet võiks rahuldada meie kõikide vajadusi, aga ei suuda rahuldada me ahnust.»

On need filmist nähtavad imekaunid paigad Fredi salapaigad?
Kõige suurem salapaik on tema onn. Ilmselt on väga vähesed seda näinud. Tahtsin näidata Fred Jüssit sellisena, nagu ta on siis, kui ta on üksinda. Kui ta elab oma aeglase elu ilu.
Filmis näeb palju Eestimaa loodust, aga jõudsime ka Vilsandile – Fredi ühte lemmikpaika.

Fredi kuulates tekib tunne, et kõik, mis ta ütleb, on kuld.
Ta on saanud ja võtnud aega, et mõtteid setitada. Fredi sõnad meenutavad midagi, mille peale oleme ehk mõelnud, aga tema suust kõlab nagu hea luule. Täpselt sõnastatud mõtted. Üks ta poegadest on öelnud, et need on Fredi kuldsed meekärjed – ta on käinud eluaeg mett korjamas ja nüüd on hea võtta.
Fred on pidanud terve elu päevikut. Nii võid iga päev koguda väikese kullatera, mis oli su tänane tarkus. Ma ise pean samuti päevikut. Nagu Uku Masing on öelnud – elu mõte on elusamus. See tähendab elada ärksamalt ja intensiivsemalt. See aga võib olla ka seespidine, sisemine hõõgumine.

Loodushääli märkad nüüd rohkem?
Oskan neile ilmselt rohkem tähelepanu pöörata, aga imetlen alati Joosep Matjust. Kui palju ta näeb, kui metsa vahel sõidame. Filmis on üks mu lemmikkaadreid vihmasadu. Võiksin kasvõi pool tundi vaadata, kuidas vihm lehtedele langeb. Õppisin nägema lihtsate asjade ilu – kuidas ämblik koob võrku, kuidas mesilased lendavad. Või rohutirts suures plaanis – palju rabavam kui lõvi sööks sebrat ...

Kui palju antakse sulle võimalust laisk olla?
Väga vähe, sest tööd on palju ja peres kasvab neli last. Peame abikaasa Evaga võitlust, kes saab oma aega. Mina olen olnud tugevam pool ja saan aru, kui ebaõiglane see on. Minu naine on minust palju targem kõigis parameetrites – räägib nii mitut keelt, laulab, tõlgib. Tööd tehes tean, et varastan endale aega. See ei ole normaalsus, ei pea nii olema, et mees on tööl ja naine vaatab, kuidas lapsed kooli või lasteaeda saavad. See tuli alles neljanda lapsega, kui hakkasin nautima lastega koos olemist. Õudselt tahaks rohkem molutamise aega.
See film mõjus hingepalsamina – ei pea tiirlema kogu aeg tohutus rattas ja olema meeletult kiire. Kõik on enda teha.

Pead ennast linnainimeseks?
Jah. Mul on olnud romantiline kujutlus, et võiks elada maal, olla näiteks kooliõpetaja. Või teha kaugtööd kodustuudiost. Aga mäletan selgelt, et ühel aastal pikalt maal olles ja taas Tallinna tulles istusin välikohvikus suure puu all. Vaatasin, kuidas varblane hüppab ja küpsisepuru sööb. Siis mõtlesin, et linnas on ka mõnus.
Kui olen linnas aga väga närtsinud ja lähen suvekoju Rõugesse, teen sõltumata aastaajast õue lõkke. Esimesel õhtul lihtsalt vaatan seda. Tuli kuidagi puhastab seesmiselt. Ja kui saab ka teha pika jalutuskäigu küla vahel või metsas – küll see on mõnus.

Nii valmib film: Režissöör Jaan Tootsen ja operaator Joosep Matjus. (Peeter Laurits)

Mida Fred ise filmi kohta ütles?
Ootasin seda hingevärinal, sest ta jõudis juba porisema hakata, miks seda kõike nii pikalt teha. Fred nägi suvel ka ise vaeva ja aitas meil helipilti luua. Oli suur rõõm ja rahunemine, kui film talle lõpuks meeldis.

Kas pilvi vaatad ka nüüd rohkem?
Jaa, vaatan. Ja vaatan, millise kiirusega need liiguvad. Kohati ikkagi väga kiiresti.


Sõbrad Fred Jüssist

(Martin Ahven)


President Kersti Kaljulaid: «Fred on ainuke inimene maailmas (keda mina tean), kes ei pea minema kuhugi selleks, et sattuda seiklustesse. Ta on ise ikka öelnud, et ei pea kaugele minema – võid minna maja taha ja vaadata rohuliblet ja kindlasti hakkab siis juhtuma.
Kõik, kes ta teele satuvad, on võlutud sellest, kuidas Fred tajub omaenda kohta looduses. Ta sobitub Eesti looduspilti umbes samasuguse iseenesestmõistetavusega nagu kõik need, keda ta meile – lihtsatele inimestele aastakümneid vahendanud on. Fred Kõrvemaa metsas mõjub nagu laulurästas kevadõhtul. Laulurästas laulab, Fred räägib. Elust, inimestest – rohkem isegi inimesest kui muust loodusest. Palju tsitaate teistelt, meenutusi teistest loodusemeestest, aga ikka oma mõttelõng ... Teda kuulata on täielik puhkus ja akude laadimine.
Kui Fred võsast välja ilmub, lähevad naabritel silmad särama. Isegi kui ta saabub ootamatu ja kummalise seltskonnaga, ikka lähevad. Fred lihtsalt on selline. Eestimaa looduse eestkõneleja, kelle elavast huvist inimliigi (Homo sapiens) kohta teatakse palju vähem kui ta loodusvaatlustest.»

Helilooja Tõnu Kõrvitsa 50 juubeli autorikontsert "Hümn sinisele taevale" (Arno Saar)


Tõnu Kõrvits, sõber: «Tunnen Fredi kümmekond aastat. Vahel viin talle oma muusikat kuulata ja tema tagasiside on huvitav, teistsugune, kui ehk oleksin saanud muusikutelt. Fred saadab mulle oma salvestusi. Viimane oli tuulest – millist häält teeb tuul läbi aknaraamis leiduva pilu. Tuul on haruldaselt musikaalne! Need helid inspireerivad. Kasvõi nii, et avastad aastaid hiljem, et mõnest loodushelist on saanud laulu motiiv. Fred Jüssi vanu linnulaulu vinüülplaate hindan samuti väga. Kuulan neid aeg-ajalt, kui väljas on linde vähem kosta, näiteks nagu praegu.»

Helilooja ja klahvpillimängija Sven Grünberg (Martin Ahven)

Sven Grünberg, sõber: «Kohtusime Frediga esimest korda 1979. aastal Saarnaki laiul. Me ei suhtle küll väga tihedalt, kuid oleme läbi aastate ikka ja jälle kohtunud ning tõdenud, et meid teeb lähedaseks üsna sarnane mõtteruum, vaimsed huvid, huumori- ja helimeel. Meil on muide ka sama südamearst, kellele me mõlemad oma elu võlgneme. Doktor Paapstel on sõna otseses mõttes me südant käes hoidnud ja eks seegi on meid n-ö verevendadeks teinud. Arvan, et polegi nii väga oluline, kui palju sa kellegagi kohtud, vaid see, kas oled temaga «samalt planeedilt».»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?