Silvia Ilves: kui mehel on palju naisi, on ta tegija. Kui naisel on ajalugu, põletab üldsus ta tuleriidal

Verni Leivak, 20. november 2019

«Elan praegu päev korraga ja eriti pole aega armuuimas olla,» lausub tšellist Silvia Ilves. Naine läks alles kevadel lahku neljanda lapse isast ja leidis nüüd hingesugulase kitarrist Paul Neitsovis.

Silvial (27) oli läinud nädalal kaks soolokontserti Tartus ja Tallinnas. Nüüd valmistub tšellist koos Rein Rannapi, Birgit Õigemeele ja Ott Leplandiga peatseks jõulutuuriks «Laul katab maad», kuid astub detsembris üles ka kuuest õest koosneva ansambliga Ilves Sisters. Ja muidugi uue armsama Paul Neitsoviga. Alles eile harjutas ta tšellomängu kella poole neljani hommikul ja on tänulik naabritele, kes on seni tema öiseid poognaliigutamisi vaikselt alla neelanud.

«Ükskord harjutasin päeval köögis kõrge kivist laua peal. Panin tooli sinna otsa, et laps harjutamise ajal pilli kätte ei saaks. Pill on õrn asi, seda tuleb hoida,» seletab Silvia.

Titt ühes, pill teises käes

Lapserikka üksikema päevad on pikad. Need algavad kell seitse, sest neli poega tuleb kooli või lasteaeda saata, siis väisata sümfooniaorkestri või jõulutuuri proove, osaleda fotosessioonidel ja argiasju ajada. Kuna üks lastest kukkus kogemata tšellole, neelab pilli remont jälle hulga raha, üür tahab maksmist ning pojad koos kolme kassiga armastust ja hoidmist. Kassid omakorda on avastanud pere kümnekuuse pesamuna lutid, mida on lihtsalt tore kümnete kaupa puruks närida. See häiriv asjaolu on pereemas kasvatanud harjumust neid mitte vedelema jätta.

«Tihti juhtub nii, et titt on ühes käes ja siis lähed kääksutad pilli mängida,» kirjeldab Silvia oma päevi.

Kõige selle juures tuleb naisel hingelt tugev olla, et mitte märgata mõne kaaskodaniku pikka pilku.

KANGE NAINE: Juubelilaulupeo «Minu arm» rongkäiku tuiskas sinimustvalge perekond neljaliikmelisena. Alati naeratav Silvia usub, et mehed tulevad ja lähevad, aga lapsed ja töö jäävad. (Robin Roots)

Meestele on kõik lubatud

«Meestel on nõnda, et mida rohkem naisi sul on, seda suurem tegija oled. Naistel on vastupidi: mida pikem on su ajalugu, seda rõõmsamalt üldsus sind tuleriidal põletab,» teab muusik suurepäraselt omast käest. Tema värvikas eraelu on leidnud ju siin ja seal hukkamõistu.

«Isegi minu ema. Kui tuli uudis, et läksin kolmanda poja isast lahku, see oli Õhtulehe kaanel, ostis mu ema Juurus kõik Õhtulehed ära, et keegi seal seda lugeda ei saaks. Ta tundis nii suurt häbi oma tütre pärast. Olen oma pere must lammas,» sõnab Silvia.

Ent naine ei kõnele sellest sugugi õnnetult. Silvia tumedad silmad löövad sädemeid.

Nii keevaline loomus?

«Vaata, mina olen väga erinevate tahkudega naisterahvas,» vastab ta küsimusele, milline muusikapala teda kõige paremini iseloomustaks. «Olen nagu minu esitatav muusika – Bachist AC/DCni, mille vahele jäävad Piazzolla tango ja ladina rütmid. Ainus, mida ma ei tee, on džäss. Väga hästi iseloomustavad mind üks Rein Rannapi soolotšellole kirjutatud temperamentne ja keevaline ballaad, aga ka «Lambada». Ent kõige-kõige paremini siiski Gaspar Cassadó hispaaniapärane tšellosüit, sest see on äärmiselt sensuaalne ja tehniliselt virtuoosne. Iga tšellist seda ära ei mängi. On õrnust, temperamenti ja voolujoonelisust.»

Silvia ise ei oska aimata, kust tema mitte-eestlaslik temperament pärineb. On seda ka insenerist isalt ja klaveriõpetajast emalt küsinud, aga nemadki jäävad vastuse võlgu, sest sugupuult on ta täiuslik eestlane.

«Juuksevärv on mul aga päris tume, nii et Eesti juustu reklaamnäoks ma ei sobi,» muigab ta.

Staar bikiinifitnessis?

Mõnes mõttes tahakski Silvia enda sõnul olla rohkem viie õe moodi, kes erinevalt temast elavad väga korralikult ja eeskujulikult.

Kahju, et naine tšellomängijana kõiki andetahke avada ei saa – selleks ei jää lihtsalt aega. Ent juba 13aastasena teadis Silvia, et temast võiks saada ka suurepärane maalikunstnik või hoopis edukas sportlane või tantsusportlane. Nüüd käib ta vähemasti kord nädalas Tai poksi trennis, ja kes teab, äkki teeb kunagi ilma bikiinifitnessis.

«Nali naljaks, ma ei tohi üldse asju välja öelda, sest siis hakkavadki need juhtuma,» haarab ta sõnasabast kinni.

Kaarel on väga hea sõber

Samas on elul olnud Silviale varuks arvukalt keerdkäike. Ühtlasi on tšellist õppinud, et sa võid oma elu kasvõi aastaks ette planeerida, aga ikka läheb teisiti. Pole ta ju kunagi mõne mehega suhtesse läinud selleks, et varsti lahku minna.

Oma kahe esimese poja isa Kaarliga tutvus ta 15aastasena. Silvia uskus toona naiivselt, et koos ollakse elu lõpuni. Nagu on eluaeg teineteise kõrval seisnud tema ema ja isa. See kujunes lausa kinnisideeks. Koos oldi vaid viis nappi aastat ja peaaegu kaks neist ka abielus. Vahepeal jõudis Silvia endale ise kääridega poisipea lõikuda, kui arvas, et mees ta hülgas. Paraku oli see vaid kujutelm ja Kaarel armastas teda ka poisipeaga edasi. Lahku mindi vangivalvurina töötanud mehest siiski erinevate iseloomude tõttu.
«Ta on siiani mu väga hea sõber,» nendib Silvia ja on õnnelik, et Kaarel endale väga toreda kaasa leidis.

SILVIA JA TEMA MUSKETÄRID: Just musketärideks ta oma poegi Stefanit (8), Tristanit (7), Christopher Maximiliani (3) ja Arthurit (10 kuud) kutsubki.

Jukka pakub siiani tuge

Kolmanda poja isa Jukka on soomlasest ärimees. Tema pole tõenäoliselt Silviast siiani üle saanud, ehkki oli ja on siiani tegelikult abielus ning sai pärast kõrvalsuhet Silviaga oma seadusliku kaasaga veel ühe lapse. Aineliselt on ta naisele aga siiani tuge pakkunud – vähemasti liisinguga soetatud auto ostis välja.

«Nii poisilikku meest kui tema pole ma varem näinud. 40+ ja käitub nagu 15aastane! Füüsiline külg oli talle hästi oluline,» meenutab Silvia.
Suhte purunemist elas naine taas valuliselt läbi. «Usun, et kogu Tallinna vanalinn kuulis mu ulgumist,» meenutab ta.

Erinevaid mehetüüpe on naine veelgi tundma õppinud. Muu hulgas toob ta esile kulturisti, aga ka kriminaali, kes algul minevikku kiivalt varjas ning võlus Silviat hoolivuse, leidlikkuse ja oskusega teiste inimestega manipuleerida. Valetas, et käis hambaarsti asemel hoopis kriminaalhoolduse ametniku vastuvõtul. «Suhtes olles vajan ma klaasselget ausust,» kinnitab muusik.

Jaak muutus pärast poja sündi

Silviale neljanda poja kinkinud Jaak tunnistas, et naise elutempoga tema sammu pidada ei jõua. Kolmele vanemale pojale oli algul super hea kasuisa, kuid lihase lapse sünniga muutus kõik. Samuti ei suutnud saarlasest mees harjuda Silviat ümbritseva tähelepanuga, aga ka naise kombega mitte raha koguda, vaid seda pillata, kui seda juhtus rohkem käes olema. Juba kavandati abiellumist, aga kui Jaak lausus, et naised tahavad mehele saada vaid selleks, et valget kleiti kanda, varises Silvia jaoks maailm lõplikult kokku. Tema suhtub abiellu kui pühadusse.

Jälle istus naine keset ööd peegli ette ja lõikas maha pikad tumedad kiharad.
Et aga elu pärast Jaagust lahkuminekut totaalse kannapöörde teeb, ei osanud Silvia isegi unes näha. Juhtus see ju alles kevadel, mil ta suhtes pettununa juuksed keset ööd maha lõikas ning kaalus isegi, et läheb metsa ja külmub seal surnuks. «Sest jälle eksisin,» ahastas ta toona. «Aga mul on ju lapsed,» takistas armastus nende vastu halbu mõtteid ellu viimast.

Nii leidiski tšellist lõpuks, et mehed tulevad ja lähevad, aga lapsed ja töö jäävad.

Kõige mehisem mees

Kui kitarrist Paul Neitsov pani Silviale ette koos kontsertidel esineda, võttis naine pakkumise vastu kindlas usus, et selle mehega nagunii mingit suhet ei teki.

«Et saame jääda professionaalseks, sest ma ei vaata eladeski sellist tüüpi mehi. Heledapäine, mingisugune kiitsakas, minust noorem ... Ma ei vaata poisikesi. Meil võiks vähemalt kümme aastat vanusevahet olla, et kui mehel keskeakriis peale tuleb, siis ta mind uue vastu välja ei vahetaks. Aga kui ära armud, ei saa ju mitte midagi teha.

Samas saan olla temaga täpselt see, kes ma olen, ja Paulile see väga meeldib. Ja ta polegi poisike. Tal on vanainimese, 40aastase hing. Ja kuigi ta on mu senistest kaaslastest kõige noorem, on ta kõige mehisem mees. Tõesti. Ja armastav.»
Enne nende esimest ühist televisioonis esinemist jõudsid nad vaid korra kokkumängu harjutada ja polnud sugugi kindlad, kas eetris kõik õnnestub. «Aga kohe tekkis selline klapp!» imestab Silvia.

Ometi hakkasid süda ja mõistus omavahel võitlema. Ent Paul julgustas kõrvalt: «Kui mitte meie, siis kes muu oleksid need, kes omavahel nii hästi sobiksid.»

ÄRATUNDMINE: «Saan Pauliga olla täpselt see, kes ma olen. Ja kuigi ta on mu senistest kaaslastest kõige noorem, on ta kõige mehisem mees. Tõesti. Ja armastav.» (Erki Pärnaku)

Pelgavad kiirustamist

Muidugi üritasid noored ootamatult tekkinud suhet algul avalikkuse ja lähedaste eest varjata.

«Käisime kui kassid palava pudru ümber,» nendib Silvia, tunnistades, et nendevaheline suhe hakkas ometi laval esinemise ajal lausa läbi kumama. «Muusika ühendab. See on koosmängu keemia. Lisaks on Paul mu hingesugulane. Kas tõesti pidin sellise tiiru enne ära tegema, et lõpuks õige inimene leida?» küsib ta iseendalt. «See kõik tuli nii ootamatult ...»
Kokku kolimisest paar veel ei mõtle. Silvia elab lastega Tallinnas, Paul Tartus. Naine pelgab kiirustamist, sest mõtleb taas oma «vana kooli inimestest» vanematele.

«Isa küsis koguni, kas Paul on suitsiidne, et minuga suhtesse astuda tahab? Ma olevat isa sõnul sedasorti naine, kes sööb mehed niimoodi ära, et ragistab kondid kah puruks. Jah, nii ütles mu oma isa, kes on minu jaoks number üks mees maailmas ja praegu mu poegadele superlapsehoidja,» kiidab naine.

Kellest saab viienda lapse isa?

Muidugi pole laste eest vastutamisest kõrvale jäänud ka kõik isad, kellest igaühega on Silvial omad kokkulepped. Ja need pole sugugi alati seotud elatisraha maksmisega.

«Mul on kolme mehega neli last. Kindlasti kuskil juba arutatakse, kellest saab viienda lapse isa,» oletab muusik. «Nüüd, mil olen suhtes Paul Neitsoviga, kellel on varasematest suhetest kaks tütart, arvatakse kindlasti, et viies tulebki tütar. Ja Paul on see, kes mulle tütre kingib.» Silvia naerab kelmikalt.

Ta ütleb, et pigem tuleb elada päev korraga ja pikkadest plaanidest, nagu ta varem tegi, enam ei hooli. «Ma ei tea, mida tulevik toob. Natuke muidugi hirmutab, et oleme Pauliga mõlemad sellised poolhullud, kuid me tõesti klapime,» sõnab Silvia õnnelikult. «See on midagi väga ilusat, mis meie vahel on. Mul on hea meel, et elan seda elu, mida elan, sest muidu ei saaks ma seda kogeda. Ja kui sa küsiksid, kus ma tahaksin aasta pärast olla, ütlen ausalt: (sosistades) – ma ei tea!»


«Laul katab maad»
13.–29. detsembrini kestvast kontserttuurist võtavad osa Rein Rannap, Birgit Õigemeel, Ott Lepland ja Silvia Ilves.

«Ma veel ei tea, kas Rein teeb mõne soolopala. Loodan, et teeb. Ta on ju väga värvikas pianist.» Kontsert algab Silvia soologa ja koos Rein Rannapiga saadetakse lauljaid.

Kava koosneb jõuluviisidest, kuid ettekandele tulevad ka esinejatele enim tuntust toonud laulud ja Rein Rannapi menulood.

«Ma olen tuuriga kaasneva tempoga harjunud. Meil oli Ilves Sistersiga suvel 26 kontserti. Nii et ei midagi hullu!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?