Kertu Jukkum käis džunglirahvalt elutarkusi õppimas: „Et igavesti terve olla, tuleb süüa tükike ahviliha, natuke banaani – ja ära söö kunagi üle.“

Helle Rudi, 20. november 2019

Iseloomult on Kertu Jukkum parajalt pöörane. Kui juba eesmärgi seab, rühib võiduka lõpuni. Nii käis ta ära pärismaalaste juures Amazonases, kuid ka kogu Ameerika ja läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tipus.

«Ma lihtsalt pidin sellest väikesest Eesti külast puhkama ja sõna «küla» ütlen ma hellitavalt,» selgitab Kertu (34) vajadust seljakotireisile minna. Esialgu plaanis naine maailmale tiiru peale teha, kuid tollasele elukaaslasele tundus see natuke liiga suur ettevõtmine – tema lapsepõlveunistus oli avastada Ladina-Ameerikat. Kertule see sobis, sest ei näinud end üksi Ameerika lõunapiirist edasi rändamas. «Mulle väga meeldib omapäi reisida, ent iseseisvat reisi Ladina-Ameerikasse poleks ilmselt mingisuguse kartuse tõttu ette võtnud,» räägib ta. Praegu on Kertu teisel arvamusel ega pea Colombiat ohtlikumaks kui mõnda riiki Euroopas. «Reeglid on väga lihtsad: ära kanna väärisesemeid, ära pidutse ja liigu peamiselt valgel ajal. Need põhimõtted kehtivad kõikjal.»
Neli kuud on selliseks reisiks väga napp aeg. Võrreldes teiste seljakotiränduritega oli Kertu koos oma kaaslasega kõige lühemal reisil. «Umbes kümme aastat tagasi jätsid naised maha oma mehed ja läksid reisima nagu kultusraamatus «Söö. Palveta. Armasta». Praegu seiklevad paarid koos või minnakse koos sõbrannadega reisile pärast seda, kui lapsed on suureks kasvatatud,» tähendab ta n-ö uut lainet. Sellised rännakud kestavad tavaliselt pool aastat või aasta.

ÕNNE OTSINGUL: Tegelikult on õnneks vaja väga vähe asju, kinnitab neli kuud ainult seljakotiga rännanud Kertu. Suur kosmeetikakott jäi muidugi koju. «Võtsin kaasa hambaharja, hambapasta ja igaks juhuks ripsmetuši.»

Facebookiga hõim
«Otsus sündis minu initsiatiivil,» tunnistab Kertu. Suur huvi saada kontakt peaaegu kontaktitu hõimuga vihmametsas sai alguse ühest pildist, mida giid Amazonases näitas. Fotol poseeris üks pärismaalane 12meetrise boamaoga. Ehkki Kertu ei uskunud, et nii pikk madu päriselt ringi roomab, huvitas teda rohkem inimene pildil. «Giid pakkus, et võib meid sellele viiepäevasele rännakule viia. Olime aga juba sama palju päevi džunglis viibinud, sääsehammustustest räsitud keha tundis väsimust ja puhast pesu nappis,» ei tundunud see pakkumine ahvatlev. Teine võimalus oli lennata ja mugavuse nimel otsustati selle kasuks.
Ent kõik, mis särab, pole kuld. Ainuüksi ühenduse saamine huaorani hõimuga oli paras väljakutse. Kuna kohalike käest nõu küsimine jooksis ummikusse, avastas Kertu hõimu üllatuslikult Facebookist. «Kirjutasin. Kellegi vahendusel tuli puhtas inglise keeles vastus, et külastamiseks tuleb helistada hõimupealik Bentile,» räägib ta. Kuna Bentil endal telefoni pole, käib igasugune suhtlus tema poja Marcelli kaudu. Viimane on aga levis iga paari nädala tagant linnas käies. «Tundus ulmekeeruline, aga sain ta kätte.»
Edasi tuli ületada näiliselt ületamatu keelebarjäär, sest Benti rääkis ainult huaorani keelt. Lõpuks leiti käte-jalgade abil suheldes tõlgid, rahasummad anti üle ja sõlmiti esialgsed kokkulepped. Pärast kõiki sekeldusi jõuti mõni päev lubatust hiljem kohale.

KÕIGE TARGEM MEES: Punastes Adidase pükstes nõia soovituse järgi tuleks raudse tervise jaoks süüa iga päev tükike ahviliha ja banaani, aga mitte kunagi liiga palju.

Tihe džungliprogramm
Kauged külalised võeti soojalt vastu ja programm oli tihe. «Jalutasime metsas. Naised näitasid, kuidas taimedest kotte punutakse. Mehed viidi jahile. Käisime looma- ja linnuvaatlusel, kalal,» loetleb Kertu kolme päeva sisse mahtunud tegevusi. Magama mindi siis, kui õues pimedaks läks, ja hommikul ärgati päikesetõusuga. «Need halastamatud džunglihääled hakkavad lõpuks ikka ajudele. Pidevalt karjub keegi kõrva ja kõrvatroppideta ma enam džunglisse ei läheks,» naerab Kertu.
Hommikusöögist kohalikud ei hoolinud, kui koolilapsed välja arvata. Nemad limpsisid linnast toodud suhkrut ja üksnes mõni vanem härra haaras saia järele. Selline näksimine on pigem erand, sest linnas käiakse harva ja raha hõimul eriti ei ole.
Enamik külaliste toidumoonast võetakse ikka linnast kaasa. Näiteks söödi riisiga takosid, puuviljakonservi ja saia.

LOOMASÕBER: Ühe eriti nälginud koerapoja tõi Kertu endaga džunglist kaasa. «Nad ei näe seal koeri koduloomadena ja seetõttu ei hoolitse nende eest üldse.» Uue kodu leidis see loomake Peruus.

Ahviliha tervendav mõju
Tutvust tehti ka džunglirahva toidulauaga. Esimesel õhtul kanakoivaks peetud roog osutus näiteks eksootiliseks linnuks. «Mina seda ei söönud, vaid söötsin nälginud koertele,» sõnab Kertu. Hamba alla ei jõudnud ka nunnu olemisega merisiga. Ent huaoranidel on säilinud komme süüa ahve, taapire ja kilpkonni – kogused on väikesed. Kõrvale hammustatakse tükk banaani. «Õhtusöögiks on see, mis päeval kinni püütakse,» võtab Kertu menüü lühidalt kokku. «Nad on väikest kasvu, väga heas vormis ja üldiselt väga terved.»
Toitumisega on seotud ka retsept, mis tagab raudse tervise. «Et igavesti terve olla, tuleb süüa tükike ahviliha, natuke banaani – ja ära söö kunagi üle,» jagab kogenud reisisell tarkust, mille õpetas talle üle saja aasta vana nõid ehk küla kõige targem mees.

KEHAMAALING: «Lasin endale teha huaorani maalingu. See pidi püsima viis päeva, aga püsis kolm nädalat. Hea, et silmade ümber ringe ei lasknud joonistada,» naerab Kertu.

Belgia šokolaad ja pisarad
Kõige tõsisem haigus tabas Kertut Aconcagua tippu ronides. «Kui käisin alpinist Alar Sikuga Kazbekil ja hakkasime 5000 meetri kõrguselt alla tulema, mul see pöörane mõte tekkiski. Esialgu lubas Alar meid sinna viia, kuid lõpuks pidas meid selle jaoks veel liiga nõrgaks,» räägib ta. See mõjus naisele muidugi nagu punane rätik härjale. Puhtalt trotsist veendus Kertu, et peab teekonna ette võtma. «Tahtsin näha, kas olen võimeline kolm nädalat liikuma ühe eesmärgi suunas,» pani ta vaimu valmis.
Küll ei kujutanud naine ette, et viimases laagris 6000 meetri peal tabab teda ränk mäehaigus. «Valasin ikka krokodillipisaraid.» Kuna ainus ravim mäehaiguse korral on söömine, surus ta vastumeelselt suhu kotipõhjast leitud Belgia šokolaadi. «Selle mäe vaimne treening on kõige olulisem kogemus mu elus. Arendavad just need hetked, kui alla andmine tundub ainus võimalus,» tõdeb ta.

NAGU LOODUSFILM: «Võin lõpmatuseni loodusfilme vaadata.» Nii Amazonases kui ka Antarktikas oli loodus Kertul otsekui peo peal.

Avaldub tõeline iseloom
Kogenud alpinisti kinnitusel ongi mäed eriti halastamatud ja tõeline iseloom avaldub kohe. Samuti pühib kõikide mugavuste puudumine pika aja jooksul ruttu tavapärase viisakuse maha. Kuna tark loomus ei mõista sellises olukorras kaaslase üle kohut, vaid üritab teda mõista, ei jäta Kertu siiski mainimata 50ndates naist New Yorgist. Daam alustas koos grupiga ronimist, aga lasi poole tee peale endale kopteri järele kutsuda. Järgmisel õhtul limpsis päev varem haigusest vaevatud hing juba Puerto Rico rannas piña colada’sid. «Eks ta oli elus pettunud ja kunagi proovis korra Aconcagua tippu jõuda. Aastakümneid hiljem eduka ärinaisena üritas taas,» möönab Kertu, et newyorklase füüsiline ja vaimne vorm jäid nõrgaks.

ÖÖ TÄHTEDE ALL: «Öösel oli umbes seitse miinuskraadi,» ei kurda muidu külmakartlik Kertu, et Antarktika tähtede all oleks jahe hakanud.

Suplus Antarktikas
Nelja kuu sisse mahtus veel üks unistus – Kertu külastas Antarktikat. Eikellegimaa pakkus nii võimsaid elamusi, et isegi pilti oli patt teha. «Sõidad väikese kummipaadiga ja mõõkvaal tuleb nii lähedale, et saaksid teda peaaegu katsuda või ajab paadi uppi. Sellisel hetkel ei pääse isegi sõnad suust,» imetleb naine loodust kogu selle ilus.
Õnn soosis Antarktikas reisiselle igati, sest kõik päevad olid ilusad ja paadiga sai maale sõita. Halva ilma korral püsitakse laevas. Kertu läks alati esimesena maale ja naasis viimasena. Ühe öö veetis lausa lageda taeva all. «Nii külm seal nüüd ka ei ole. Kaevad endale lume keskele augu ja ööbid magamiskotis.» Karastamise kõrgklass oli talisuplus jäises vees.

ALPINIST VALMIS: Pärast Aconcagua mäe vallutamist võib Kertu kohta ametlikult alpinist öelda. Esimesena kuulis tipuvallutusest Eesti üks tuntumaid alpiniste Alar Sikk, kes esialgu kahtles, kas Aconcagua on naise jaoks võimetekohane.

Reisiraamat
Reisil olles ei vaadanud Kertu neli kuud ühtegi uudisteportaali. Niipalju oli asjadega kursis, kui sõbrad Facebookis teavet jagasid. «Polnud isegi levi ja keegi ei helistanud ka,» räägib ta. Lähedastele saatis küll reisikirju, mis esialgu olid paar ja varsti paarkümmend lehekülge. «Korra vanematega pahandasin, et nad vastu ei kirjuta. Tahtsin nii väga teada, kuidas kass Pantril ja koer Archil läheb,» ütleb ta. Selle peale hakkas isa kirjutama ja tütre üllatuseks on too väga osav sõnaseadja.
Ennast pani Kertu proovile pärast reisi ja kirjutas Ladina-Ameerika seiklustest raamatu. «Ma ei pea end kirjanikuks ega teeni kindlasti välja kirjaniku tiitlit. Kui aga mõni lugeja saab sellest indu pöörase unistuse teostamiseks, on mu eesmärk täidetud.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?