EKSPERIMENT | Kas ajakirjanik pääseb saatesse selgeltnägijatega võistlema?

Helle Rudi, 20. november 2019

«Selgeltnägijate tuleproovi» finaali eel tasub meenutada, kuidas kõik alguse sai. Seni on kiivalt hoitud saladust, et eelvoorus osales ka Naistelehe toimetaja.

Osalesin «Selgeltnägijate tuleproovi» casting’ul puhtalt toimetuse survel, sest mingit maavälist või kõikvõimast energiat pole ma enda juures kunagi täheldanud. Küll aga andsin endale lubaduse, et lahendan ülesandeid täie tõsidusega. See lootus jääb ju alati, et miskit on veel pinna all peidus. Vaadates, kui hästi selgeltnägijad, kaardimoorid ja muud ametivennad teenivad, pole see sugugi kehv karjäär.

Kruusakivi taskusse

Mustpeade majja saabudes olin ikkagi kui hunt lambanahas, ent tegin siiski veidi eeltööd. Haarasin tee pealt kaasa kruusakivi. Juhuks, kui telekaamera mind ootamatult küsimustega ründama peaks, on mul vähemalt midagi ette näidata. Näitaksin saatejuht Eve Kallastele seda halli kivi ja õhkaks õndsas usus, et siit omi vastuseid ammutangi. Selline sõu käib teles ju asja juurde. Teiseks panin paika, et minu taustalooks on unenäod. Näen öösel unes tulevikku ja kogen sageli déjà-vu-tunnet. Luiskamise juures on kõige olulisem, et vale oleks võimalikult lihtne.

KÕIGE SUUREM HIRM: Eve Kallaste näeb välja mõistev, aga vale oleks ta kohe välja sõelunud. (Kalev Lilleorg)

Tühi paber ja ahastus

Tuleproovi legendaarne avaülesanne on ära aimata, mis peitub musta kardina taga. Keset Mustpeade maja saali seatakse üles suur must kuup, mida saab peaaegu iga külje pealt tunnetada. See ülesanne tundub telerist vaadates sama lihtne nagu «Kuldvillaku» küsimused kodusel diivanil.

Koondasin minagi kõik tajud musta riide taha. Täielik null. Istusin koos tühja paberiga teiste osalejate seas ja ahastus näris hinge. Natuke üritasin piiluda, mida n-ö pinginaaber kirjutab. Juhuslikult sattusid minu kõrvale hiljem saatesse pääsenud nõid-selgeltnägija Oksana ja Irina. Mõlemad naeratasid malbelt, aga vene keelt ma ei oska ja vähimgi võimalus kukkus ära.

Innukas telerahvas aina utsitas suurt musta kasti lähemalt uurima, sest mida väiksem on vahemaa, seda paremini energia liigub. Lisaks rõhutati, et kindlasti muudab olukorra eriti keeruliseks see, et nii palju väekaid persoone on ühes ruumis koos.

Kui esialgu plaanisin tagareast suvaliselt pakkuda, allusin lõpuks survele ja tegin tiiru ümber kasti. Põhiline pinge oli vältida kaameraid, kuid need täitsid kogu ruumi. Kuigi taustalugu oli selge, ei tahtnud seda veel käiku lasta. Hoidsin kramplikult kruusakivi käes ja seisatasin mõtlikult iga külje juures. Endiselt null võnget. Kui kaamera ees ei passinud, liikusin edasi.

VASTUSTE KAST: Vastused tuli panna kasti, mida Eve Kallaste kiivalt oma hoole all hoidis. (Kalev Lilleorg)

Nagu Eesti Laul

Kirja said võimalikult mitte midagi ütlevad vastused, et jääks tõlgendamisruumi. Uskusin täiesti veendunult, et mind praagitakse kohe välja, sest ajasin korralikku soga suust välja. Näiteks küsimusele, mis materjalist see asi kardina taga on, vastasin loomsest ja tehislikust.

Vastuste kasti hoidis saatejuht valvsalt oma käe all peidus. Kõik selle poole liikujad pidid saatejuhile kirjeldama, mida nad arvavad kardina taga olevat. Et piinlikku momenti veelgi edasi lükata, passisin peale, millal õhk puhas oleks. Seda hetke ei tekkinud. Lõpuks pidin ikkagi koos vastustega kümne sekundiga kastini jõudma. Eesti Laulu fännid teavad, et see on tele jaoks kõige magusam moment, sest selles peitub draamat. Eve Kallaste püüdlikule palvele midagi kaamerasse öelda keeldusin viisakalt.

EMA-TÜTAR: Sirjet toetas avasaates ema Antonina, kes oli «Selgeltnägijate tuleproovi» finalist aastal 2016. (Robin Roots)

Kes kellega käib?

Edasi alles kiskus põnevaks. Enne selguse saabumist, mida siis ikka mustas kastis hoitakse, küsiti niisama valjuhäälselt, millise pakkumise keegi kirja pani. Saalist käisid kahinal läbi märksõnad «loomad» ja «topised». Pidin tõdema, et võib-olla peitub universumis midagi suuremat, mida mina lihtsalt ei taju. Kastis hoitigi meest, kes tegi hunditopiseid. Aga, mis kõige huvitavam, lõpuks hakkasin isegi uskuma, et minu vastustes peitus kübeke tõde. Kergelt ajupestud tunne jäi.

Kast koos lehtedega kadus koos kaameratega. Enamik lahkus saalist ja minu üllatuseks pääsesid kõik järgmisesse vooru. Ka mina, sest keegi vastuseid kohe täpsemalt ei uurinud. Kuuldus sügavaid ohkeid. «Raske ülesanne oli,» kinnitas bioenergeetik Ervin, tuntud ka kui DJ Ervin Hurt.

Ühel hetkel sain jutule toreda naisega, kes tundus üritust väga tõsiselt võtvat. Selleks oli tajuja Tiina. Minu pajatusi unenägudest ja tulevikku vaatamisest ta uskuma ei jäänud. Teiseks tajus ta minu juures seda, et olen tööalaselt madalseisus. Väga palju mööda ei pannud. Kui teeskled ühel pühapäeval selgeltnägijat, ei ole võib-olla tõesti tegemist just karjääri tipphetkega. Tiina oli vana kalana väga hästi kursis kohaliku sensitiivide ringkonna klatšiga – kes kasutab musta maagiat ja kes kellega käib. Tõeliselt hariv vestlus.

MIDA ROHKEM SÕUD, SEDA PAREM: Tele armastab sõud. Rituaalnõid Keivo paistis kohe silma, sest tal oli kaasas põhjatuna näiv kohver. (Kalev Lilleorg)

Kõik peavad harjutama

Teine avavooru ülesanne oli fotodelt tajuda, mis inimesega on tegu ja milline oli või on tema elukäik. Seda salvestati eraldi ruumis ja osalised sisenesid ükshaaval. Oodata tuli tunde ja osal lausa õhtuni.

Aega löödi surnuks erinevalt. Rituaalnõid Keivo toimetas viirukitega ja kohe oli näha, et mees pääseb edasi. Tele huviorbiidis püsis ka maag Geit. Tema mediteeris pausi ajal või väsisid tal lihtsalt silmad ära. Ei tea. Enamik siiski võttis midagi hamba alla ja vestles omavahel.

Ravitseja Sirje saabus koos ema Antoninaga, kes oli mõni hooaeg varem saates osalenud. Lisaks olid Sirjel toeks veel paar sõpra. «Järgmine salvestus tehakse autoparklas. Hakka juba harjutama. Käi mööda linna, pane käsi kapotile ja tunneta,» luges Antonina tütrele sõnu peale. Sirje ise polnud veel kindel, kas üldse edasi saab.

Okastraat ja orbid

Ühel hetkel tabasin ära, et keegi klõpsib telefoniga minust pilte. Minu üllatunud nägu nähes selgitas mees harjumust võõraid pildistada. Lähemal uurimisel selgus, et üpris udusest telefonipildist saab päris palju infot välja lugeda. Pildile jäid vaimud, sest istusin Mustpeade maja pingil, mille all kummitas. Teiseks oli jalgade ümber näha veidike okastraati. See viitas sellele, et olen kellestki sõltuvuses. «Võib-olla on selleks ühiskond, võib-olla pank,» pakkus fotograaf, kui kinnitasin, et suhe see kindlasti ei ole. Kolmandaks tiirlesid minu ümber punased orbid ehk vaimolendi valgusekerad. See oli vist hea. Mis aga siililegi selge – pilt kinnitas, et mul on hea aura.

Isiklikult arvan, et tegemist oli pigem keha kvaliteediga. Kui viimseni ühte fotot suurendada, leiab sealt alati mõne vaimu ja natuke okastraati kellegi jala ümbert. Ehkki minu hobifotograafist uus tuttav kinnitas, et miski siin elus pole juhuslik.

NAGU MIHKEL KÄRMAS: «Selgeltnägemiseni!». Täpselt nii lahkub ruumist eelmine võitja Evald Kotkasulg. (Kalev Lilleorg)

Nõia doping

Peaaegu igast vestlusest käis avasaate salvestamisel läbi kaks sõna: must maagia. Spordiga paralleeli tõmmates on tegemist põhimõtteliselt veredopinguga ehk kõik teavad sellest, keegi ise seda ei tee ja kahtlusest pole puhas keegi.

Kõik see kokku tekitas tunde, et mina ei taha rohkem oma õnne proovile panna. Meenus, kuidas lapsepõlves emalt uurisin, kas talle on kaarte pandud või ennustatud. Igal tüdrukul on elus faas, kus proovitakse vaimudega suhelda ja kaardimaagia tohutult paelub. Minu fantaasiat toitis legendaarne sari «Võluvägi». Ema sõnul lasi ta kord endale ennustada, aga nüüd kahetseb. Kuigi tema otseselt ei usu, oli tema soovitus tulega mitte mängida.

Viimane võimalus

Kuna mina ei tahtnud piltide pealt ennustada, kes ja kui traagiliselt oma elu elas, pidin üles otsima kellegi võttemeeskonnast. Jah, ma oleks võinud lihtsalt lahkuda, kuid samas olen ma ühiskonna reeglitest sõltuv. Väga mõistev assistent keelitas ja meelitas mind osavalt. Soovitas keskenduda ja teiste osalejatega mitte suhelda, sest see ainult uuristab algaja enesekindlust. Viimase argumendina käis ta välja, et võib-olla järgmisel aastal saadet enam ei salvestata ja see on mu ainus võimalus end proovile panna. Ta oli tõesti osav. Ma oleksin isegi murdunud, kuid teel seisis takistusena üks jama: ma pole selgeltnägija. Paar tundi enne oma etteastet žürii ees lahkusin Mustpeade majast ja lasin südamerahuga ukse kinni.

Epiloog

Mõni kuu hiljem viibisin seltskonnas, kus olid kohal kõik tuleproovis edasipääsenud. Küsimusele, kellel siin ruumis on võimeid, tiriti mind publikust lavale. Lootus jääb, et minu erilised anded võivad alles avalduda.

«Selgeltnägijate tuleproovi» finaal on TV3 eetris neljapäeval kell 20.00.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?