Kiri toimetajalt

Nägin kunagi ammu üht tõestisündinud loo põhjal vändatud filmi, mis rääkis sellest, kuidas ema otsis taga sõjakeerises kaduma läinud lapsi. Tal kulus oma nelja võsukese leidmiseks aastakümneid. Mõistagi olid lapsed saanud paarikümne aastaga täiesti teistsuguse välimuse, mõnel oli uus nimi, mõnel uus kodumaa … Aga ta leidis. Ja leidis seetõttu, et teadis täpselt, kus olid tema laste sünnimärgid.

Kahjuks ei mäleta ma enam selle filmi nime ega ka täpset sisu, aga see sünnimärkide värk jäi mulle kuidagi väga-väga meelde. See (ma tean, et see kõlab nüüd väheke veidralt) mõjutas mind miskipärast nii tugevalt, et olen oma lastel läbi uurinud iga lapikese ihu, et teada, kus täpselt ja millised on need laigukesed, mis neid kõigist teistest eristavad … Tobe, eks?