Lõõtsakuningas Juhan Uppin: „Kõik lapsed ei pea oskama pilli kõrgtasemel mängida. Põhiline on anda pillimängu oskus, et nad saaksid selle kaudu oma tegevusest rõõmu tunda.“

Silja Paavle, 20. november 2019

Juhan Uppinit võib täie veendumusega nimetada Eesti noorema põlve lõõtsalegendiks. Ent mõnda aega on muusik kuulajaid võlunud ka päkarauakandlel mängides. Mõlema pilli meisterlikku käsitlust näitas ta ka tänavu toimunud Viru Folgil.

Lõõtsaga Juhan (34) meenub läbi teleekraani nähtuna paljudele, kuid tegelikult alustaski mees pillimängu just kandlega. Muusik meenutab, kuidas ema ja isa viisid ta enne esimest klassi huviringe vaatama ning üllatusid, kui poiss kandleõppe valis. Ta õppis seda Vanalinna hariduskolleegiumis kokku tosin aastat.

EESTLASTE LEMMIKPILL: Särtsakas lõõts on eestlastele meeltmööda. Visa töö tulemusena valdab Juhan meisterlikult 20. sajandi suurima lõõtsamehe Karl Kikase mängustiili.

Ihkas rongijuhiks
Kuigi varakult muusikaga sina peal, Juhan muusikuametist lapsena siiski ei unistanud. Tema lasteaia lõputunnistusel seisab hoopis, et poiss soovib saada rongijuhiks. «Ilmselt siis, kui enam kunagi muusikuna ei tegutse, lähen rongijuhiks,» naerab ta.
Igatahes pole noorel mehel huvi muusika vastu kunagi kadunud. Kuigi teismeeas tuli temalgi ette hetki, kui pillitundi mineku asemel paljud muud asjad olulisemad tundusid. Siis pidid kodused vahel poissi sundima, ent pilli mängis ta alati suure kire ja lustiga.
Aastaid hiljem ise muusikat õpetades näeb Juhan tahes-tahtmata, kui huvi pillimängu vastu on vanematel suurem ja lapsi sunnitakse vastu tahtmist muusikakoolis käima. Paraku võib selline sundimine lõppeda vastumeelsusega pillimängu vastu. «Kõik lapsed ei pea oskama pilli kõrgtasemel mängida. Põhiline on anda pillimängu oskus, et nad saaksid selle kaudu oma tegevusest rõõmu tunda,» tõdeb muusik.
Juhan ise on soovinud end pidevalt edasi arendada. Kui kandlemäng oli juba üsna näpus, jäi talle äkki silma lõõts. «Oo, see on äge pill,» mäletab ta 17 aasta tagust mõtet tänini. Noormeest võlus võimalus mängida sellel pillil just uuemat rahvamuusikat.

Iiri muusika innustas
Kui tahtmine on suur, saab kõik võimalikuks – nii polnud mingi ime, et üsna pea sai Juhan endale esimese, kolmerealise lõõtsa. Sellele järgnes neljarealine Teppo-tüüpi lõõtspill. Iseõppijana harjutas Juhan kõvasti. Visa töö tulemusena valdab ta meisterlikult 20. sajandi suurima lõõtsamehe Karl Kikase mängustiili ja on seda endale iseloomulike nõksude ning mängustiiliga täiendanud.
«See aeg oli põnev, kui ma lõõtspillimänguga alustasin. 1990ndate alguses vallutas Eesti Iiri muusika ja see tõmbas ka siinse folgimaastiku käima,» meenutab muusik. Iiri tempokad lood on tema hinnangul igale lõõtsamängijale arendavaks kogemuseks, sest nende selgeks saamine nõuab tükk harjutamist.
Juhanil endal pole lõõtsal mängitavate palade seas kindlaid lemmikuid, sest need kipuvad aja ja aastatega muutuma. Küll aga on Eesti publikul üks ja kindel lemmik – Arvo Pärdi «Ukuaru valsita» ei möödu küll ükski tema ülesastumine. Mõnikord on pillimees selle pala kontserdil mängimata jätnud ja siis on hiljem tema juurde tuldud ning pettumust avaldatud, et «Ukuaru valssi» ei kuulnudki.

Kahekordne tiitel
2013. aastal jõudis Juhan lõõtsa kõrvalt kandle juurde tagasi – südame võitis Eesti ühe silmapaistvama kandlemeistri Aksel Tähnase loodud päkarauakannel. Et Aksel Tähnas lahkus siitilmast juba 1997. aastal, on Juhan tema mängutehnikat omandanud salvestiste kaudu.
Tavalisest kandlest eristab päkarauakannelt ümber pöidla käiv mängurõngas, millega viisi mängitakse. «Põhja-Eestis on pöial, Lõuna-Eestis päkk,» selgitab Juhan pilli nime saamise tagamaid.
Juba mitu aastat võtabki Juhan ülesastumistele kaasa lõõtsa ja päkarauakandle. Sest mees on tajunud, et eestlased armastavad särtsakat ja valjuhäälsemat lõõtsa veidi leebest ja melanhoolsest päkarauakandlest rohkem.
Ent iga rakuga muusika sees olev Juhan ei lase end sellest heidutada ning pakub järjekindlalt rahvamuusikaelamusi erinevatel pillidel ja koosseisus. Peale mainitute mängib muusik ka karmoškat, erinevaid kandleid, kitarri ja tinavilet. Nii pole imestada, et just Juhan tunnistati mullu pärast pingelist võistumängimist esimeseks Eesti Vabariigi pillimeheks ning talle on omistatud ka kahekordne Eesti lõõtsakuninga tiitel.

PÄKARAUAKANNEL: Kuue aasta eest jõudis Juhan kandle juurde tagasi – tema südame võitis Emajõe suursoos elanud kandlemeistri Aksel Tähnase loodud päkarauakannel. (Heiko Kruusi)

Muusika ühendab
Viimast peab mees eriti tähtsaks, sest see on kõige olulisem pärimusmuusikatiitel, mille siin kandis üks pillimees saada võib. Seda ei saa niisama lihtsalt võita, vaid rahvas annab selle nimetuse mängijale pikema aja jooksul. Juhani eeskujud Aivar Teppo ja Karl Kikas on mõlemad seda tiitlit kandnud.
Rõõmu on Juhan tundnud pillipidudest ehk rahvamuusikapidudest, mis uue traditsioonina toimuvad Tallinnas laulupidude eel. Kunstilise juhina on ta selle käigus esinema seadnud üle poole tuhande rahvamuusiku kogu vabariigist. «Muusika annab kõigile ühise keele ja ühendab,» kinnitab mees.
Peale õpetaajaameti Heino Elleri nimelises muusikakoolis, eraõpetajana tegutsemise ja doktoriõpingute leiab Juhan aega kaasa lüüa ka ansamblites Rüüt ja Tuulelõõtsutajad.
«Kui teised söövad, pillimees teeb tööd, kõik tantsu löövad – sina rütmi lööd. Pill ei puhka päeval ega südaööl,» kõlavad Leelo Tungla sõnad Vello Toomemetsa viisistatud populaarses palas «Pillimehe leib». Kas Juhani elu ongi selline?

ETNOKULP 2019: Juhani viies sooloalbum «Päkarauakannel» tõi talle oktoobris eheda pärimusmuusika kulbi. (Kenno Soo)

Aega napib
Juhan ütleb algatuseks, et lõõtsa- ja pillimänguta ta elu ette ei kujuta. Muusik loodab veel enam propageerida pärimusmuusikat ja põimida seda uuema aja muusikute loominguga.
Kuid samas tunnistab mees, et aega tõesti napib. Nii on ka Tallinna lõõtsaklubi tegevus soiku jäänud, sest kõike lihtsalt ei jõua. Eriti kiire on suviti, mis kipub olema üks suur vabaõhuüritus.
«Aga teisalt – töö on tore ja mitmekesine, sest ma ei keskendu vaid mängimisele, vaid ka õpetan teisi.» Tema sõnul on see ainuõige asjade käik, sest kui üksnes raha teenimise eesmärgil pilli mängida, võib sära silmist kaduda. Kui kooliajal on askeldamist rohkem, püüab Juhan vähemalt suviti asju tasakaalus hoida sellega, et nädala sees võtab rahulikumalt ja võimalusel haarab ka pere esinemistele kaasa.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?