1944. aastal Läänemerel laevahukust pääsenud Dolorice Raud: "Tähistan sünnipäeva kaks korda aastas."

Silja Paavle, 20. november 2019

Dolorice Raud on tõenäoliselt ainus elusolev eestlane, kes pääses 1944. aastal ajaloo ohvriterohkeimast laevahukust Läänemerel.

Dolorice (90) ei armasta sugugi, et Moero nime kandnud laeva hukkumisest rääkides jõutakse ikka ja jälle tema mälestusteni. Ometi aitavad just need mälestused mõista Läänemere ajaloo ohvriterohkeima laevahuku olemust ja tagamaid.

Kuigi sellel Vene armee poolt põhja lastud laeval reisis ohtralt eestlasi, saab praegu sellest 75 aasta tagusest õnnetusest meile ainult tema rääkida. Ühtlasi kuulub Moero häving senini maailma suuremate laevahukkude esikümnesse. Õnnetuses jäi merepõhja kaks korda rohkem inimesi kui pärast Titanicu ja kolm korda rohkem kui pärast Estonia hukkumist.

KULLA HINNAGA MÄLESTUSED: Dolorice vanemate fotokogu läks Läänemere põhja koos nendega. Aastakümneid hiljem on õnnestunud vanemate sugulaste kaudu mõni lapsepõlvest pärit mälestusekild siiski hankida. Fotol üheaastane Dolorice (Erakogu)

Pigem põnev seiklus

Dolorice isa oli kaitseliitlane ja noorkotkaste vanem, samuti Petserimaa koolinõunik ning hilisem koolidirektor. Ema kuulus naiskodukaitsesse ja Dolorice kodutütarde ridadesse. 1941. aastal pääses pere imekombel küüditamisest, sest NKVD teenistuses olnud isa endine õpilane julges neid oma keldris varjata. Pärast sellist vedamist oli selge, et teist korda saatusega riskida ei saa.

«Mu täditütar töötas toona Riigikomissariaadis. Lisaks oma lähedastele õnnestus tal ka meie pere lülitada sellesse nimekirja, mille alusel tohtis riigist põgeneda.» Selleks tuli jõuda Moerole – tol ajal Punase Risti embleemi all sõitnud laatsaretilaevaga reisimist peeti kõigist võimalustest kõige ohutumaks.
Dolorice märgib, et tema ei saanud toona suuremat aru. Pigem tundus ohtralt seiklusjutte ammutanud 15aastasele piigale kõik põneva seiklusena.

Naine meenutab, kuidas päikesepaistelisel septembrikuu päeval Nõmmelt veoautoga sadamasse sõites silmas ta Toompeal lehvivat sinimustvalget. See tekitas paljude minejate seas küsimuse, kas tasub üldse minna, kui oma lipp lehvib. Ent sadamas käis juba korralik sagimine ja laevale laaditi Eesti haiglatest evakueerituid.

Kuueaastaselt Petseri kloostri trepil (Erakogu)

Kurb lahkumine

Esialgu käis kõik nimekirja järgi arvet pidades. Kui aga päeva veeredes Punaarmee juba Lasnamäe serva jõudis ja linna pommitama hakkas, tekkis paanika. Nüüd lubati laeva kõik, kes vähegi trügida jaksasid. Seetõttu polegi teada, kui palju reisijaid lõpuks alusele mahtus. Dolorice on lugenud mitmeid teemakohaseid raamatuid ja teab, et selleks arvuks on pakutud 3000–3500. Eestlastest tsiviilisikuid oli neist umbes 1500, lisaks 1200 haavatut ja Saksa ohvitserid.

«Kui laev liikuma hakkas, lauldi hümni, orkester mängis ja rahvas nuttis. Mäletan ka viimast pilku toonasele Tallinnale – miski põles ereda leegiga. Täiskasvanud pakkusid, et see võib elektrijaam olla,» meenutab naine.
Esialgu veetis Dolorice pere sarnaselt kõigi tsiviilisikutega aega laatsaretilaevaks kohandatud vana banaaniveo laeva tekil. Siis hakkas aga tüdrukul pimesool valutama ja nende pere sai loa trümmi minna. Naisele meenub sealt suur ruum, täis kahe- ja kolmekorruselisi narisid.

Hommikul jalutas piiga veel veidi tekil ja kohtus seal kohvi rüübates ühe koolivennagagi. Siis läks aga tagasi trümmi. «Ilmselt hakkas pimesool valutama,» pakub ta.

Aastatel 1938–39 kodutütre vormis (Erakogu)

Vanemad kadusid

Kella kümne paiku hommikul hakkas meeskond välja jagama päästeveste, sest oht venelaste rünnakuks kasvas. Dolorice tõmbas koos vanematega vestid selga ja pere hakkas lastiruumist välja ronima. Aga veel enne tekile jõudmist alustas õhutõrje undamist. Kostis lennukite mürinat ja käis suur pauk. «Saime esimeste seas välja, laev oli juba kreenis,» läheb proua hirmsasse päeva tagasi.

See tähendas, et tekil oli rahvast vähem – paljud libisesid kohe vette, paljud hüppasid ilmselt hirmust.

Äkki märkas Dolorice isa laevatekil lamamas ja ema tema kohale kummardumas. «Isal võis süda haige olla, aga minule sellest väga palju ei räägitud. Olin ju laps.» Dolorice veenis vanemaid vette hüppama, kuid ema keeldus. «Oleme nii kaua koos elanud. Kui läheme, siis läheme koos,» kõlasid ema viimased sõnad tütrele. Kui tüdruk hüppamiseks sobivamat kohta silmas, libisesid ema-isa juba tema selja tagant merre. Järgmisel hetkel käisid Doloricel lained üle pea.

Moero läks põhja vähem kui kümne minutiga pärast torpeedotabamuse saamist. Erinevate allikate põhjal juhtus see kella kümne või poole üheteistkümne paiku hommikul.

157 eestlast pääses

Dolorice mäletab siiani esimest mõtet, mis teda vette kukkudes tabas: «Neelan hästi palju vett, upun kiiremini.» Siis tiris päästevest aga tüdruku pinnale. Külmatunnet ei mäleta naine üldse, küllap aitas soojas püsida üks ema kaasavõetud kasukatest, mille peale päästevest oli nööritud.

Küll on tal senimaani silme ees pilt, kuidas üks uppunud laps tema kõrval ulpis, pepu ülespidi. Ja kuidas ümber kihas vesi nii elusatest kui ka surnutest. Lähedusse jõudnud miinitraalerilt vette visatud poi peale aitas tüdrukul ronida sidemes rindkerega sõdur. Pooleteise tunni pärast sai Dolorice miinitraalerile sooja. Üllatusena kohtus ta seal oma 60aastase tädiga. Hiljem selgus, et õnnetuse elas üle ka täditütar. Kokku pääses Moerolt 157 eestlast.

Oma lähisugulastest läks Dolorice lahku Gotenhafenis (nüüdne Gdynia Poolas – S. P.). Kuna dokumendid kadusid merepõhja, võis igaüks rääkida, mida tahtis. Dolorice nimetas end eestimeelsusest kantuna eestlaseks, kuid tädi ja täditütar märkisid end sakslasteks. Sestap läksid teed lahku. Kuna noori värvati Saksa abiteenistusse, läks tüdruk teistega koos. Käis militaarsel väljaõppel ja hiljem saadeti õhutõrjujaks Nordeney saarele Põhjameres. «Mis mul üle jäi? Mul polnud ju kuskile minna.»

19aastane Dolorice – tagasi Eestis. (Erakogu)

Ametniku lahkus

Sealt pääses Dolorice tänu valutama hakanud pimesoolele. Pärast operatsiooni sai tüdruk kaheks nädalaks puhkusele. Talle antud kaart kinnitas teenistust Saksa sõjaväes – selle toel sai igas jaamas süüa, rongidega tasuta sõita, igal pool ööbida. 15aastane piiga kolas omal käel sedaviisi pool Saksamaad läbi. «See oleks põnev ja kena olnud siis, kui sõda poleks olnud,» märgib ta nüüd.
Hiljem pääses Dolorice tänu heale saksa keele oskusele ja täditütre kontaktidele sõjaväest ning sai Graal-Müritzi sünnitusmajas ämmaemanda väljaõppe.

Sõja lõppedes jäi linn aga Nõukogude tsooni ja Dolorice sattus viieks kuuks Vene vangilaagrisse Rostockis. Sealt jõudis ta läbi Valgevenes asuva Grodno viimaks Tallinna. Õigupoolest, siin saadeti värskelt Eestisse toodud Klooga vangilaagrisse, kuid Tallinna raudteejaamas vaatas südikas tüdruk, et keegi väga peale ei passiks, ning astus lihtsalt minema. Esmast peavarju leidis Dolorice tädi teenija katuse all.

Kuna Dolorice tuli Saksa vangilaagrist, oleks tema elu sügaval nõukogude ajal eeldanud Siberisse saatmist. Naine on senini südamest tänulik passilaua ülemale, kes otsustas, et lapsed pole süüdi vanemate tegudes, ning andis talle Vene passi. «Sealt alates läks elu heaks,» kiidab ta.

Helsingisse laevatekil

Kas laevahukust pääsemine, sõda ja Saksamaalt koju tagasi jõudmine on kuidagi tulevast elu mõjutanud? «Seda on minult palju küsitud. Samuti, kuidas vanemate uppumine mind mõjutas. Ma ei mõelnud toona ei pääsemisele ega vanematele. Mul oli sel ajal iseendaga nii palju tegemist, et mul polnud selleks lihtsalt aega,» kostab Dolorice ja ütleb, et oli väga tubli. Oligi – 16aastasena keerulistest oludest koju tagasi jõuda ja juba neli aastat hiljem end Tallinna kõige noorema pearaamatupidaja kohale töötada näitab kõva pealehakkamist.
Hiljem mäletab naine meresõidu ees kõhedust vaid ühel korral. See juhtus kaks nädalat pärast Estonia hukku, kui ta Helsingi kaudu Turusse raamatumessile sõitis. Siis ei julgenud Dolorice tekilt laeva sisemusse minna ja valmistus esimese paugu korral end lainetesse heitma. Aga hiljem on naine külastanud neidki kohti Saksamaal, kuhu sõjakeeris ta viis.

Pealehakkamist jagub tänini, sest kuigi ametlikult vanaduspensionär, nokitseb ta senini enda vormis hoidmiseks raamatupidajana numbrite kallal ja tunneb muret Eesti riigi finantsolukorra pärast.

Ja tähistab sünnipäeva kahel korral aastas. Naine nendib tagasihoidlikult, et tänu laevahukust pääsemisele vedas tal elus omajagu.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?