Tallinn Fashion Weekil uut moekollektsiooni esitlenud Kalle Aasamäe põhitöö on hoopis varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskuses

Helle Rudi, 16. oktoober 2019

«Mingis vanuses jõuad staadiumisse, kus tahad tagasi anda hüved, mida ise kasutanud oled,» selgitab moekunstnik Kalle Aasamäe, miks ta praegu põhikohaga hoopis varjupaigataotlejatega töötab.

16. oktoobril saab kõva hoo sisse kohaliku moegildi sügisene suursündmus ehk Tallinn Fashion Week. Kalle Aasamäe (49) on jõudnud Tondil asuvas stuudios anda viimase lihvi kollektsioonile, mille esimene ideesäde välgatas umbes neli aastat tagasi, võib-olla isegi rohkem. Selguse huvides loeme alguspunktiks ühe ammuse Tallinna moenädalal toimunud kunstiakadeemia õppejõudude ühise sõu. «Miskit on sealt pärit, aga ei ole nii, et iga minu kollektsioon on täiesti uue kontseptsiooniga. Pigem on see ühe kontseptsiooni pidev areng,» täpsustab moelooja.

Ärihoones asuvat tööruumi jagab mees kolme moeloojaga. Kuigi ruumi napib, mahuvad kõik neli oma tööde ja tegemistega kõrvuti toimetama. «Kulude optimeerimine,» tõdeb Kalle. Tõsi, kolleege näeb ta harva, sest satub ise stuudiosse õhtuti või nädalavahetustel. Traditsioonilise tööaja veedab mees hoopis Rae vallas asuvas kinnipidamiskeskuses.

Vabatahtlik Aafrikas

Lugu sellest, kuidas moeloojast sai huvijuht varjupaigataotlejatele, sai alguse neli aastat tagasi. Toona sõitis Kalle neljaks kuuks Keeniasse – Shianda külla Mondo vabatahtlikuna. Oma liistude juurde jäädes juhendas ta Aafrikas väikest gruppi naisi, kellega koos valmistati koolivorme. Rõivastel, eriti laste jaoks, on seal hoopis teine väärtus kui Eestis. Leidus neid, kelle jaoks oli koolivorm ainus riideese n-ö kapis, mistõttu kasutati seda iga päev ja aasta läbi. «Lõpuks on see väsinud ja räbal,» kirjeldab Kalle, mis juhtub riidega, kui seda ei saa põhimõtteliselt kordagi seljast ära võtta.

Koolivorm on Keenias kohustuslik ja peaks aitama kihistumise vastu. Erinevalt nõukogude ajast ei kanna aga kõik lapsed täpselt ühesuguseid ruudulisi seelikuid ja sinist pluusi. Tegumood on rõivastel sama, kuid värvid erinevad.
«Olen loomult teistsugune ega tunne end kuskil halvasti,» märgib Kalle. Tema on enda sõnul hingelt hipi. Nii ei mõjunudki väikeses Aafrika külas elamine mehele külma dušina. Pigem nautis ta asjaolu, et tarbimisvajadus oli kordades väiksem. «Kliima on seal ju mõnusalt soojem. Eestis tahad paratamatult uusi jalanõusid, uusi riideid, uusi asju,» märgib ta. Samas nendib Kalle, et kohalikuna elades ja palka kohaliku mõõdupuu järgi saades oleks ehk kogemus teistsugune. Temale maksti palka Eestist ja palgalõhe kohalikega oli märgatav.

KÄIB TÖÖ JA VILE KOOS: «Trillutamist Keenias ei olnud,» tõdeb Kalle. Näpud villis küll keegi masina taga ei õmmelnud, aga tööd tehti kokkulepitud kellaajast kellaajani. (MTÜ Mondo)

Kõik oleme ühesugused

Aafrikast naasis moelooja pungis kohvriga. Oma riided jagas ta Keenias laiali, et kangastele ruumi teha. «See on professionaalne kretinism, millest ma loobuda ei suuda,» naerab 20 aastat moega tegelenud Kalle. Võõrsile minnes pakkiski ta meelega kaasa korralikud riided, millest poleks hiljem raske loobuda. «Usutavasti on mõni riideese praegugi veel kasutuses,» oletab ta.
Töö vabatahtlikuna kinnistas moekunstniku jaoks põhimõtet, et igal pool leidub igasuguseid tegelasi. «Manipuleerimist oli, aga ei midagi hullu,» tõdeb ta. Seda eeldatakse ju ikka, et mida heledam nahavärv, seda paksem rahakott. Näitena toob ta ühe naise, kes küsis, kas Kalle ei tahaks talle bussipiletit osta? «Alguses ajas muud juttu. Uuris, kust ma pärit olen. Sain kohe aru, et siit on midagi muud tulemas,» naerab mees. Kuigi pilet maksis kõigest 50 eurosenti, ei saanud ta põhimõtteliselt seda lunastada. Ostad ühe, pead kõigile ostma – reegel on lihtne.

See ei välista aga sugugi muu hoolitsuse pakkumist. «Meie kontorisse tuli 7–8aastane tüdruk, kes polnud paar päeva mitte midagi söönud. Laps elas koos voodihaige vanaemaga. Ta kõndis viis kilomeetrit maha, sest oli kuulnud, et meilt võib abi saada,» pakub Kalle, kuidas abivajaja teadis nende juurde tulla. Ent see on veel leebe näide. Tema teele sattus ka lapsi, kes rääkisid justkui muuseas sellest, kuidas nende isa joomingu käigus ära tükeldati.

Keeniast Rakverre

«Täna olen mina siin, homme keegi teine. Kunagi ei tea, millal pead ise kohvrid pakkima või põgenema,» on tõdemus, mida aeg vabatahtlikuna kinnitas. Eks iga pidu saab kord otsa ja kui maailmas ringi vaadata, tulevad lõpud eriti ootamatult. Üheks viimase aja paremaks lugemiselamuseks peab Kalle kirjanik Samuel Huntingtoni «Tsivilisatsioonide kokkupõrget». «Kuigi see on kirjutatud eelmise sajandi lõpus, seletab raamat väga hästi ära, miks me oleme sellised, nagu me oleme, ja tutvustab erinevaid tulevikustsenaariume,» annab ta lugemissoovituse, mis aitab paremini mõista ümbritsevat elu kodust lahkumata.
Aafrikas kogetu tekitas mehes ka tunde, et midagi tuleks juurde õppida. Nii läks moekunstnik Lääne-Viru rakenduskõrgkooli sotsiaaltööd tudeerima.

«Otsustasin Rakvere kasuks, sest Tallinnas oleks muid ahvatlusi liiga palju olnud,» muigab ta. Kui politsei- ja piirivalveamet otsis aasta tagasi varjupaigataotlejatele huvijuhti, nägi Kalle selles võimalust oma teadmisi praktikas rakendada.

TEISTSUGUSE PÄEVATÖÖGA MOEKUNSTNIK: «Mulle pakub see pagulasteema huvi,» lausub Kalle, miks ta on seotud nii varjupaigataotlejate kui ka pagulastega. Lisaks on ta ühele Süüria perele tugiisik. (Martin Ahven)

Sütitav loomingulisus

Ehkki Kalle ametlik nimetus on huvijuht, peab mees ennast ise rohkem sotsiaaltöötajaks, tugiisikuks ja loovterapeudiks. «Arvestades seda kontingenti, kellega töötan, läheb neil seda kõike vaja,» räägib ta. Moelooja hoole alla satuvad inimesed, kes tahavad jääda Eestisse või Euroopasse, ent saabusid siia illegaalselt. Samuti need, kellelt on ära võetud elamisluba ja kes ootavad väljasaatmist või kohtuotsust. «See on nii keeruline protsess, et kuigi olen seal peaaegu aasta töötanud, ei jaga ma endiselt kõiki juriidilisi nüansse,» ohkab ta.
Iga päev viib Kalle läbi erinevaid töötube: maalimine, joonistamine, meisterdamine. «Olen hiljem enda jaoks nende töid analüüsinud. Vaadanud näiteks, milliseid värve nad maalides kasutavad. Bangladeshist või Afganistanist pärit kodanike värvivalik on hoopis teistsugune kui Rootsist või Soomest tulnutel,» märgib Kalle, et disainitaust muudab töö kordades huvitavamaks. Selline koostöö aitab rakendada ka enda loomingulisust. Koos tehakse ka lihtsamaid asju – vaadatakse telerist näiteks Eesti filme. ««Mandariine» vaatasime,» toob ta näite.

Männimets pole Pariis

Lisaks muidugi lihtsalt rääkimine. «Ega nad ennast lõpuni ava. Me ei saa kunagi täpselt teada, mis neil hinge kriibib või mida nad on pidanud läbi elama,» mõtiskleb Kalle. Kunst aitabki paremini ennast väljendada ja läbielatust üle saada. Nii on moelooja koju kogunenud korralik kogu teoseid, mis on talle hiljem kingitud ja kus autor kujutab enda teekonda Eestisse.

Oluline on ära märkida, et teel Euroopasse loeb üksnes raha. Kui seda napib, viiakse põgenik Piusa jõeni ja öeldakse: «Uju.» Kellel on rohkem raha, neile antakse midagi toekamat jõe ületamiseks. Eriti õnnelikud saavad rattaga üle silla sõita. Siiski on enamik neist inimkaubanduse ohvrid, kellelt on ära võetud pass ja kes pannakse maha mõnes Lõuna-Eesti metsas, kuigi algne sihtkoht oli Inglismaa või Prantsusmaa. «Ega nemad tea, et see männimets siin pole Pariis,» räägib Kalle.

«Millal on emisel lend?»

Varjupaigataotlejate rahvaste paabel on korralik ja üksnes inglise ning vene keelest ei piisa. Sestap pole harvad juhused, kui tõlkes midagi kaduma läheb. «Meil olid seal vietnamlased, kes ei rääkinud ühtegi keelt peale emakeele. Siis kasutasin Google’i tõlget, ent sellest ei tulnud midagi head välja,» muigab Kalle. Küsimuse «Millal koju saab?» tõlkis nutirakendus «Millal on emisel lend?». See on muidugi markantne näide. «Pead ikka vägev hiromant olema ja kõvasti tuletama, et algsest soovist aru saada,» kinnitab ta, et sellised nalju juhtub ikka ja jälle.

Peale suhtlemisoskuse on moeloojal jõudsalt arenenud kokaoskused, sest tutvust tuleb teha erinevate rahvusköökidega. «Tegime Iraani pitsat. Kui Eestis on pitsa õhuke, siis Iraani pitsale laotakse kõike ja palju,» annab mees aimu korralikust kõhutäiest. Ent Eesti kööki tutvustades ei pakkunud Kalle kama ega kiluvõileiba. 24. veebruari puhul tehti küpsisetorti, mille vahele läks nii vahukoor kui ka kohupiim. «Mida ikka eestlased pidupäeval söövad? See on ju kõigil lapsepõlvest meeles!» naerab ta.

Eesti tutvustamisel ei juhindu Kalle aga sugugi tavapärasest lähenemisest. «Kuna seal kehtib niikuinii palju reegleid, siis nendel kohtadel, kus mulle antakse vabad käed, tuleb see võimalus ära kasutada.»

Paadiga kuuvalgel

Kalle tunnid kinnipidamiskeskuses on vabatahtlikud ja enamasti osaleb neis viis või kuus inimest. Ent huvi oleneb teemast. See on siiski kolmandik, sest näiteks praegu viibib kinnipidamisel umbes 15 isikut. Lühikese ajaga on tekkinud mehele fännklubi, kes tema pikema puudumise korral uurivad, kuhu huvijuht jäänud on. Tunded on vastastikused. «Tunnen nende ees suurt tänutunnet, sest olen emotsionaalselt väga palju õppinud,» nendib ta.

Jälgi sellest kohtab ka mehe loomingus. Tallinn Fashion Weeki avasõus nähtavatele särkidele lasi Kalle peale trükkida pildid, mille kinkis talle üks varjupaigataotleja. «Andsin talle kõige tavalisema A4-koopiapaberi ja tema siis pliiatsiga joonistas sellise pildi,» viitab ta paadile, mis loksub merel täiskuu valgel.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?