„Kuldvillaku“ saatejuht Eeva Esse: „Mulle meeldib võõras linnas sihitult ringi jalutada.“

Helle Rudi, 16. oktoober 2019

Saatejuht Eeva Esse arvates on kõige olulisem endale parimaks reisikaaslaseks kasvatada iseennast ja naudib väga üksipäini reisimist. Kuid mis on Eeva reiside kõige-kõigemad elamused ja mis ei puudu kunagi tema reisikohvrist?

Hingematvaim merevaade avanes hoopis … järvele. Šveitsis Montreux’ linnas Genfi järvele, mida ääristavad maalilised Alpid. Kõige rohkem mattis hinge aga 360kraadine vaade jahtpurjekalt Admiral Bellingshausen keset Atlandi ookeani, kus kogu silmapiiri täitiski vaid lõputu veemassiiv. Selle vaate puhul oli kõige võimsam hoopis see, mida silmaga näha ei saanud – teadmine, et sinu jalge all on veesügavus ligi viis kilomeetrit.

Kõrgeimaid tipud võivad siiani külastatud paikadest olla Suur-Kaukasuse mäestikus Gudauris ja Madeira saarel. Tegelikult pole ma ühtegi reisi ette võtnud eesmärgiga mägesid vallutada.

Alati on kohvris käte desinfitseerija.

Parim reisiraamat on lõbus ja ladus lugemine, mis aitab ebamugavat lennureisi võimalikult kiirelt mööda saata. Ma ei oska midagi konkreetset välja tuua, aga Olavi Ruitlase raamatud on olnud küll väga head lennukaaslased.

Esimese asjana kodus püüan lihtsalt kodus olla ja korraks aja maha võtta. Reisimine võib olla kohati ju väga intensiivne ja väsitav.

Kõige raskem on kohvri pakkimine ja lahti võtmine. Mulle ei meeldi tegelikult kumbki tegevus. See on sama tüütu nagu pesu triikimine. Pakkimist kipun ma alati viimasele momendile jätma ja sellega tekitan alati ka endale suure stressi. Ja lahtipakkimist lükkan alati edasi. Nii võib mõnel juhul kohver ka kuu aega pärast reisilt naasmist toa nurgas lahtipakkimist oodata.

Põnevaim kohtumine oli dirigent Andres Mustoneniga Jeruusalemmas. Kuna Mustonen on suuresti oma elu just Jeruusalemmaga sidunud, oli ta suurepärane teejuht ja lugude jutustaja selles kultuuride hälliks peetavas ajaloolises linnas.

Parima maitseelamuse välja selgitamiseks käib küll väga tihe konkurents. Mu enda lemmik on kindlasti Korea köök, kuid selle köögi kodus ehk Koreas ei ole ma veel käinud. See-eest sain suurepärase maitseelamuse Berliini ja Düsseldorfi Korea restoranides. Väga kõrge koha toiduelamuste edetabelis saab kindlasti ka Los Angeleses külastatud All You Can Eat Korean BBQ tüüpi restoran, kus saime endale ise mehises koguses liha ja mereande valmis teha. Samuti on meelde jäänud Türgis söödud juustune krevetipada. Parim mereannirestoran, kuhu olen sattunud, asus Napoli Ladina kvartalis. Sain seal parimat grillitud kaheksajalga.

Rängim haigus tabas mind Indias, sain seal kõhubakteri. Võrdlemise ränga elamuse pakkus ka pikk purjereis, kus pidev loksumine «kinkis» merehaiguse, mis maale naastes vahetus sujuvalt maahaiguse vastu. See tähendab maa peal olles peapöörituse, iivelduse ja kõikumise tunnetuse jätkumist.

Parimaks reisikaaslaseks pean iseennast. Kuigi olen reisinud väga vahvate kaaslastega, on kõige tähendusrikkamad rännakud need, kus käin üksipäini. Naudin väga momente, kui saan vajuda sügavalt oma mõtetesse ja mõnes võõras linnas sihitult ringi jalutada.

Kõige uhkemat suveniiri mul ei ole, sest püüan klassikaliste meenete ostmist vältida. Olen hakanud reisidelt kaasa võtma hoopis pisikesi kive ja rannakarpe, mida kodus ühte vaasi kogun. Kuna olen päris palju reisinud ka spordivõistluste pärast, on medalid ja stardinumbridki omaette suveniirideks muutunud.

Keerulisim kehakeelevestlus oli Indias, täitsa reisi alguses. Meie seiklus algas Lõuna-Indiast, kus inimestel on kombeks peaga vangutada. Selliselt, mis meie kultuuris jätab pigem mulje, et vastaspool pole sinuga samal nõul või ei ole ta millegagi rahul. Kuid selline pealiigutus tähendab seal hoopis heakskiitu ja nõustumist. Niisiis oli meil esialgu väga keeruline mõista, miks poemüüja iga meie soovitud toiduaine peale nõutult pead vangutas, kui ta riiulist asju meie ette hakkas tõstma.

Riskantseim teekond oli salakaameraga sisenemine Chennai vangla territooriumile. Eesmärk oli toona Chennai vanglas viibinud Eesti laevakaitsjatele kodumaise toidukaubaga pakk edasi anda. Kui koos konsuliga vanglamüüride vahelt sisse astusime, piirasid meid ümber automaatidega vanglatöötajad, kes meid kogu territooriumil viibitud aja saatsid. Kui meie tegevus oleks paljastatud, oleksime ilmselt ka ise kinni kukkunud.

Parim külakost oli Gruusias. Seal kostitatakse pikkade ja väga kõlavate toostidega, mis on elamus omaette. Tamada ehk peo peremees lausub tooste nii Loojale, perele, armastusele (naistele) kui ka koosviibimise põhjusele.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?