Diskotäht Astra Põder: „Mina annaks 90ndate muusikale kuldmärgi.“

Verni Leivak, 16. oktoober 2019

«1990ndate tümps on tõeliselt hea tümps. Lihtne, rõõmus, rütmikas ja tõmbab kaasa,» kinnitab läinud sajandi viimasel kümnendil laineid lööma asunud diskotäht Astra Põder.

Astra (47) esimestest sammudest laiema publiku ees täitus tänavu täpselt veerandsada aastat. Erialaõppejõud Silvi Vrait koolitas Otsa koolis Astrast küll estraadilaulja, kuid naisel on ka teine eriala. Pedagoogilises seminaris muusikaõpetajaks-koorijuhiks õppinud Astra peab just sel alal töötamist praegu oma põhiliseks tegevusalaks. Laulmine on ikka rohkem meeldiv hobi ja boonus ning džäss tundub eriti hingelähedane.

Kuigi Astra on end teiste toonaste lauljatega justkui tagaplaanile hoidnud, peitub tema pagasis kümneid diskohitte, mida rahvas peast teab ja kaasa laulab. Ka uusi lugusid ja muusikavideoid lisandub igal aastal. Ja mis peamine – saalid on täis! Lauljanna sõnul õpetas elu talle, kui oluline on nooruses palju tööd teha. Just sellega laotaksegi tulevasele elule kindel vundament.

Pärnumaalt Libatsest pärit Astra nõutaski parasjagu Otsa koolis tarkust taga, kui kursusekaaslased soovitasid tal Eesti Televisiooni andekate noorte lauljate otsingusaates «Kaks takti ette» õnne proovida. Muide, sellelt kursuselt tõusis esile veelgi tuntuks saanud naislauljaid: Evelin Samuel, Janika Sillamaa ja Katrin Mandel.

NAUDIB OLNUT: «Igasuguseid aegu on ette tulnud, aga kõige rohkem on siiski olnud rõõmu. Olen õppinud rohkem rõõmustama. Olen õnnelik, et hobi ja töö on käinud käsikäes,» ütleb suurepärases vormis olev Astra. (Robin Roots)

Kohtumine Kallega

Saates «Kaks takti ette» pälvis esikoha lauluga «Nukuke» ülimat populaarsust kogunud kooliõde Tiiu Tulp. Astra jäi neljandaks. Kuigi lavaelus rivaalid, olid nad juba ammu Mare Väljataga ansamblitundides kokku puutunud ja sõbrunenud. Et loorbereid lõiganud Tiiule tegi Ivar Musta kõrval koostööpakkumise ka räppiv DJ Kalle Kukk, viiski Tiiu kooliõe Kallega kokku.

Esimene laul oli kaver toonasest Grant Milleri megahitist «Stranger In My Life». Eestikeelses variandis sai lugu pealkirjaks «Aino». Korrati ju ingliskeelses algupärandis lakkamatult fraasi «I know, I know …». Hitt oli sündinud ja kuulajad võlutud. Teisalt ei kujuta Astra praegu end 65aastasena klubilaval enam «Ainot» laulmas.

Lauljanna sõnul oli Kalle stuudios hea juhendaja. «Ta teadis, kuidas võiks ja kuidas ei tuleks laulda. Need järjestikused unetud ööd olid tegelikult päris ägedad.» Laulud said kiiresti linti, ehkki tänapäeval saavad veel kiiremini. «Tundsin end Kalle selja taga alati turvaliselt. Ta on heasüdamlik, rahulik, vaikne ja naeratav kaaslane, kes ei löö kunagi jalaga uksi lahti.»

Maffiabossi pahameel

Hitisadu ei lasknud end kaua oodata. Kallega koostöös sündinud laulud vallutasid kiiresti raadiokuulajate ja kontserdikülastajate meeli. Toonast moodsat tantsumuusikat, mida nimetati küll vaibakloppimiseks, tümpsuks või tümakaks, oli varem peaasjalikult viljelenud 2 Quick Start. Sestap oodati uusi tulijaid pikisilmi.

Kuigi 90ndaid mäletatakse kui julma seadusetuse ajajärku, ei meenu lauljannale ühtki ebameeldivat juhtumit, kus publikuks olnud nahktagides ja dressides seltskond võinuks ajaviiteks püssi paugutada. Tõsi, vahel hoiatati ühe Viljandi baari külastajate eest, kellega suhtlemisel paluti mitte esile tükkida ja pigem märkamatuks jääda. Teine hoiatus tehti Tallinna hotelli Palace Sky baari aadressil, kus maffiapere pidu pidas – kästi ära esineda ja kohe minekut teha. Minevikku põigates meenub Astrale ka koostöö ansambliga Beat Box. «Astusime üles ööklubis Atlantis ja meie esinemise ajal saabus sööma üks maffiaboss. Kuna me häirisime tema einestamist, lennutas ta lavale klaasi. See vuhises täpselt mu silmist mööda, tabas pillimees Andrus Kasesalu mikrofoni statiivi ja läks pauguga kildudeks,» läheb lauljanna ajas tagasi.

CAATRIGA: Popmuusikas muutuvad asjad vahel väga kiiresti ning uued moodsad saundid ja stiilid tulevad vägisi peale. Kalle loodud ansamblis Caater hakkas väikese puhkepausi järel laulma ka Astra.

Kingituseks elus kukk

Kord mardipäeval oodati Astrat aga Türile. Kui esinemine läbi sai, anti teada, et korraldajatel on lauljannale kingitus üle anda.

«Elus kukk toodi lavale,» hingab naine siiani sügavalt sisse, ehkki sündmus leidis aset peaaegu kaks aastakümmet tagasi. «Noh, mis ma siis ikka tegin. Elasin toona Mustamäel ja peast käis sada mõtet läbi. Et koju Libatsesse ma kukega ei lähe, ehkki oleksin ta võinud sinna viia. Siis kujutasin ette, kuidas kukk Mustamäe rõdul hommikuti kirema hakkab. Samas olin veendunud, et suppi ma temast kah keetma ei hakka … Nii jätsingi uhke linnu Türile.»

Ent kuulus kikas tuli jutuks veel hiljaaegugi, kui Astra ansambliga Igihaljas Seitse Türil laulmas käis. «Üks kultuurimaja töötaja küsis minult otse, kas ma mäletan veel kukke, kes mulle kingiti?»

REISIHULLUD: Horvaatia on Astrale ja tema elukaaslasele Martinile eriti sümpaatne paik. «Seikleme alati omapäi. Esimese reisi tegime üldse autoga Euroopasse ja sõitsime sinna, kuhu jumal juhatas.»

Endiselt laineharjal

Praegu sõuab Astra jätkuvalt populaarsuse laineharja tipus ja seda tõestab esinemiste arv. Oktoobris pole lauljannal, kes esineb juba ammu vaid oma nime alt, ühtki esinemisvaba nädalavahetust ette näidata. Kusjuures kontserte on nädalalõppudel alati mitu. «Sellest kõigest jääb ikkagi pisik sisse. Hakkasin lavast puudust tundma ja nii see läinud ongi,» tunnistab naine.

Ometi teab nii mõnigi kontserdikorraldaja, et just siis, kui kõik teised artistid viimast võtavad, pühib Astra koos digitaalse hambameditsiini arendajast elukaaslase Martin Murruga kodumaa tolmu jalgadelt. Selle asemel, et topelthonoraridega koort riisuda, põrutavad nad üheskoos jõulude ja aastavahetuse paiku soojale eksootilisele maale. Tavaliselt ikka ida poole. Viimati väisas paar Malaisiat.

Naine on enda sõnul ammu aru saanud, et ennekõike tuleb mõelda iseendale. «On ju nii, et mida vanemaks saame, seda olulisemaks muutub puhkus meile kõigile. Kvaliteetaeg. Noorena on sellest ükskõik. Oleme Martiniga mõlemad reisihullud, seikleme alati omapäi. Esimese reisi tegime üldse autoga Euroopasse ja sõitsime sinna, kuhu jumal juhatas.»

TÜMPSUST DŽÄSSINI: Džässi nimetab Astra oma hingetoiduks. Peale ansambli Igihaljas Seitse lööb lauljanna kaasa ka Horre Zeigeri Bigbandis.
90NDAD RUULIVAD: Viimastel aastatel on Astrale jäänud mulje, et ägedad 90ndad ongi tagasi. «Kohe meenuvad omaaegsed Pühajärve Beach Partyd,» tõdeb laulja.

Peaaegu nagu pärimus

Hämmastusega peab Astra ikka ja jälle tõdema, kui palju noori teda kuulama tuleb. Vanemast publikust saab naine täiesti aru – minevikust pärit laulud on ju nende noorusaja muusika ja neid soovitakse ikka kuulata. Aga et nende lapsed, kes lugude tekkimise ajal sündinudki polnud, neid palu peast teavad ja pärast kontserti diskotähega pilti teha soovivad, on tekitanud meeldivat üllatust.

«See on justkui pärimuse põlvest põlve kandumine. Pall veereb kogu aeg,» võrdleb ta. «Kui neile noortele oleks mõni teine stiil meelepärasem, nad ju kontsertidel ei käiks.»

Võib-olla on põhjus 90ndate muusika kaasakiskuvuses. Las snoobid suhtuvad selle ajastu muusikasse pealegi varjamatu üleoleku ja isegi põlgusega. Astra ise ei näe mõnusas tümpsus midagi häbiväärset. Vastupidi, kui saaks, annaks sellele stiilile suisa kuldmärgi.

«See muusika on lihtne, meloodiline, kaasatõmbav, rõõmus ja rütmikas. Selle aluseks olev lihtsakoelisus meeldib rahvale,» arutleb ta. Lisaks on 90ndate muusika justkui vundamendi ladunud paljudele teistele popmuusika vooludele. Astra usub küll, et see stiil kestab veel väga kaua.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?