Maahommikut juhtiv Mari Tamm: „Olen alati nautinud siiraid, ehedaid ja ausaid inimesi.“

Helle Rudi, 16. oktoober 2019

Laupäeva hommikutes on tagasi tuttav nägu. Pärast pooleteistaastast pausi astub jälle ETV ekraanile Mari Tamm ehk «Maahommiku» Mari.

Millal sa esimest korda «Maahommikuga» kokku puutusid?

Mälu järgi Balti filmi- ja meediakooli viimasel kursusel. Pakun, et 2013. aasta sügisel. Esialgu toimetasin ühe saate kuus, tasapisi koormus kasvas.

Teemade koha pealt olid kohe ree peal või tuli ette ka prohmakaid?

Kummaline küll, aga «Maahommiku» algusest ma prohmakaid ei mäleta. Tegelikult oli mu esimene ETVga seotud töö üldse «Prillitoosis», kuhu aeg-ajalt panustasin. Esimesel võttepäeval tegin kümneminutilise loo jaoks enam kui tunnise intervjuu. Seda ikka andis kokku lõigata. «Maahommikus» teadsin juba paremini, kuidas teleintervjuud teha ja fookust hoida. Valdkond oli esialgu küll pigem võõras, aga mind aitas pikaajaline toimetaja Silvia Karro. Saatejuht Madis Kimmeliga rääkisime ka teemad läbi.

Oli see paus või lõpp, kui viimati «Maahommikust» lahkusid?

Ei pannudki enda jaoks täpselt paika. Mul lihtsalt polnud enam midagi väärtuslikku anda. Imetlen neid, kes suudavad igapäevasteks saadeteks teemad välja pakkuda ja esinejad leida. Minu jaoks muutus ka iganädalane saade keeruliseks – tundus, et ma ainult tööd teengi, aga ometi ei suuda värskeid ideid genereerida. Sel hetkel on õige eemale astuda.

KAAMERAGEENIGA REBANE: «Lammaste ja lehmadega on liiga tavaline selfit teha,» naerab Mari. Pildil on saatejuht koos rebasega, kes pidevalt Läänemaal ühel naisel külas käis. «Läksime kaameratega sinna, ootasime viis minutit, ja juba oligi kohal.»

Pidi sind naasmiseks palju moosima?

Kui sel sügisel minu poole pöörduti, oli see esimene kord üle pika aja, kus mõte hakkas tööle – teemad, millest peaks selles saates rääkima. Kohad, mis oleks vaatajatele põnevad. Seda saadet varem pikalt tehes jõudsidki rahulikumal perioodil settida just sellega seotud mõtted. Olen alati nautinud siiraid, ehedaid ja ausaid inimesi ning «Maahommikus» kohtud just sellistega.

Tunned sa puudust kaassaatejuhist Laura Kõrvitsast, kellega koos «Maahommikus» saatejuhtidena alustasite?

Saadet koos juhtima asudes said meist kohe head sõbrad. Suhtleme siiani ja teeme koostööd.

Algul ikka naersime isekeskis, aga nii mõndagi võis häirida, et kaks blondi hakkavad nüüd maasaadet juhtima. Esimese asjana saate algust salvestades tegime stseeni kahemehesaega. Kohe suutsime Laurale kätte lõigata. Kuigi olukord oli verine ja valus, meenutasime naerdes lõpuni, kuidas kaks asjalikku maasaatejuhti tahtsid kohe ühel pöidla maha saagida. Kahtlustan, et mina lasin sae võbelema. Nii et vabandust, Laura!

Kuidas on «Maahommik» läbi aastate muutunud?

Saatega liitudes oli kindlasti rohkem põllumeestele suunatud teemasid. Siis võtsime suuna rohkem neile, kes maal elavad või suvitavad.

Kelle jaoks «Maahommikut» teete? Peamine kriitika taob, et see pole liha ega kala. Oleks nagu linnainimesele, samas uus hooaeg algas maainimese probleemiga.

Pole kindel, aga mulle tundub, et kriitika algas siis, kui suund läks põllumeeste pealt lihtsalt maal elavatele inimestele. Samas muutub ja areneb iga saade koos tegijatega. Eks me püüamegi otsida, millise saate järele kõige suurem vajadus on. Praegu usume, et see on kombinatsioon nippidest ja nõuannetest, muredest ja rõõmudest – et oled pärast saate vaatamist tiba rohkem kursis, mis ühes või teises Eesti otsas toimub. Mõtlen üha enam sellele, kas vaataja lahterdamine linna- ja maainimeseks on oluline. Vahel ei tea ma isegi, kumb olen. Aga olenemata sellest tahan kõigega kursis olla. Tahan kohata inspiratsiooni. Tahan kuulda huvitavaid nõuandeid.

Hooaeg algas konfliktse looga, kus talumees seisis vastamisi vallaga. On see stiil uue hooaja suund, et teha rohkem n-ö tõsiseid lugusid?

Meie suund pole otsida vaidlusi ega muresid, aga kindlasti on eesmärk anda maainimestele võimalus rääkida sellest, mis hingel. Peamine on tasakaal. Pigem tahame ikka laupäevale anda mõnusa alguse ja näidata elu võimalikkust maal.

Kas praeguseks pole «Maahommiku» kaamera juba kõikides Eesti taludes käinud?

Kui ongi, siis mõnes kümme aastat tagasi. Vahepeal on ju palju muutunud ja peabki uuesti külla minema.

Oskad sa välja tuua mõne eriti meeldejääva külaskäigu möödunud hooaegadest?

Kohe tuli silme ette vana Roosiku koolimaja Lõuna-Eestis. Perel oli majas nii kodu, kohvik kui ka šokolaadivabrik. Ülimalt soe olemine.

Millal ise maale kolid ja oma talu üles ehitad?

Meri, saun ja tiba privaatsust on unistus küll, aga kas just talu või kus ja millal – seda ei oska praegu kuidagi ennustada.

Kui läheksid maale elama, siis mis on seni kõige olulisem tarkusetera, mida «Maahommikut» tehes õppinud oled?

Naabritega tasub suhelda. Ja kõige olulisem tarkusetera on universaalne: näe lahendusi, mitte probleeme. Kehtib kõikjal.

Selle saate tegijatel tuleb vist ka kehakaalu juurde, sest kauged külalised võetakse ikka vastu lookas lauaga?

Lookas laud pole midagi, mida ootame või millega arvestame. Selles mõttes on meil kõik omamoodi – läheme tööd tegema ja samal ajal ka nagu külla. Aga tõsi ta on, et olen ühe päeva jooksul kolmes eri kohas õunakooki söönud. Kõik kolm perenaist ise küpsetasid. Mul polnud südant ühelegi öelda, et sinu oma ei proovi, sest ma tõesti enam ei jaksa.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?