Sõber Raivo Järvist raamatu kirjutanud Piret Kooli: „Igatsus inimese järele ei kao.“

Helina Piip, 16. oktoober 2019

Piret Kooli kirjutatud raamat «Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI» avab ka armastatud kunstniku eraelu, mida on pikki aastaid katnud saladuseloor.

Millal tehti sulle ettepanek selle raamatu kirjutamiseks?

Tegin ise ettepaneku. Selgus, et kirjastus pidas juba kaks aastat sama plaani. Isegi intervjuudega oli alustatud, kuid projekt ei liikunud. Tundsin Raivot aastast 1996, olime head sõbrad. Tutvusime Kuku raadios, kus ta tegi saateid «Kukupai» ja «Onu Raivo rännakud». Mina alustasin seal uudistelugejana, hiljem olin saatejuht. Raivo vahel ikka helistas. Ka selleks, et õpetada mõnd ingliskeelset sõna hääldama.

Et raamat võiks üldse sündida, sain kokku Raivo poja Richardiga ja panime paika raami. Kuna Raivo elu on nii pöördeliselt mõjutanud neli naist, teadsin algusest peale, et nende lood peavad siin olema. Nende kaudu ma ju Raivot avangi.

Kohtusid ligi poolesaja inimesega. Sinu kõige raskem intervjuu?

Neid oli mitu. Kõigepealt Tiia-Liis – naine, kes alles nüüd rääkis esimest korda enda rollist Raivo poja kasvatamisel. Tema vastustest sain aimu, kui sügavuti saan üldse raamatuga minna. Omamoodi keeruline oli ka Richardi ema Signe intervjuu. Ja kõnelus peapiiskop Urmas Viilmaga, sest temaga rääkisime surmast. Kuna Raivo oli mu sõber, oli raamatu kirjutamine minu jaoks osa leinaprotsessist. Raivo ilmutas end mu unenägudes, ka Richardi omades, rääkis neis meiega ja oli toetav. Küsisime Riksuga ikka teineteiselt, mida Raivo unenäos tegi.

Just täna, 8. oktoobril (kohtusime Piretiga tol kuupäeval – H. P.) on Raivo eluarmastuse Raili surmapäev. Päev, kui ta läks paadiga merele ... Paljud jutud olid seni rääkimata. Igaks asjaks on oma aeg.

LOOMEPROTSESS: Piret koos Raivo poja Richard-Erikuga raadiostuudios raamatust rääkimas.

Paljud ei tea kindlasti sedagi, et Raivo Järvi tantsis aastaid varietees. Millised olid sinu jaoks ootamatud seigad?

Ehk need, mis on seotud Norilski vangilaagri ja Svetlana, Raivo emaga – ellujäämise lugu kogu oma traagikas. Samuti onu Eigi lugu, kuidas nende perekond katki kisti.

Hästi palju aitas mind Jüri Aarma, ka tema tundis Raivot väga lähedalt. Kui leidsin dokumente, mis puudutasid Raivo vanemate vangilaagriaastaid, palusin Jüril taustu avada. Pikalt otsisime koos Svetlana neiupõlvenime. Ja siis äkki ühest venekeelsest dokumendist leidsime! Rääkisime Jüriga veel enne ta surma ja pidin talle järgmisel päeval käsikirja näha viima ...

Kõige erilisem intervjuu?

Kõige viimane. See, mille tegin Richardiga. Sõitsime Tallinnast välja, Pärnusse. Minu tingimus oli, et läheme kolmeks päevaks. Tahtsin, et see oleks rännak. Ehk nagu Raivo ütles, vahel on vaja teha asju suurejooneliselt nagu bossid. Luua ise sündmusi. Raivo oli ju Pärnus sündinud, ka mina olen seal kaua elanud. Teadsin neid kohti – lasteaeda, haiglat, teed jõe äärde. Jalutasime koos neil tänavatel. Esimene poolteist päeva rääkisin mina talle, mida olen teada saanud. Ja siis hakkas tema rääkima, võisin diktofoni käima panna. See oli meile mõlemale selline kananaha-intervjuu. Suhtleme Riksuga siiani.

Nutsid ka raamatut tehes?

Ikka muidugi. Mul on üldse silmad väga märja koha peal. Panin paar korda kirikusse küünla, käisin, istusin Püha Vaimu kirikus ja toomkirikus, sõitsin Metsakalmistule, seisin Raivo ateljee värava taga, telemajas ERRi muuseumis otsisin üles ta pliiatsid ja mäesuusasaapad. Kuulasin toonaseid raadiosaateid. Ega igatsus inimese järele kao. Ta on minu jaoks siiani justkui päriselt olemas.

Raamatukaas on väga ilus.

Aitäh! Raamatu kujundaja Piia Stranbergiga oli meil suurepärane koostöö. See roheline värv kaanel on täpselt timmitud – Signe kirjelduse järgi oli Raivo kodus elutoa mööbel just sellist värvi.

Sinu isa on ajakirjanik Madis Salum. Said ajakirjanikutöö telgitagustest aimu juba lapsena?

Telgitagustest mitte, aga väliselt hakkasin intervjueerimist tõesti matkima. Mul oli hüppenöör, mida hoidsin käes justkui mikrofoni. Intervjueerisin inimesi, nagu tegi seda isa Eesti Raadio korrespondendina. Käisin ringi ja küsisin: mis on sinu nimi ja eeskonnanimi? Ma ei saanud öelda «perekonnanimi», sest selles sõnas oli R-täht, mida ma ei osanud öelda kuni kolmanda eluaastani. Kuna mu enda eesnimes on samuti R, kõlas see minu suus ju teisiti. Muidugi mind noriti, perekonnaski. See tegi haiget. Nii et vahel vastasin küsijale, et mu nimi on Madis Salum, sest ilma põriseva täheta oli nime lihtsam öelda.

Aga sain tähe selgeks, kui kordasin muudkui ema käsul: kuke-haRi.

Andis isa töös nõu ka?

Jah, ikka on olnud selline periood. Raadioajakirjanikuna olen temalt tõesti koolitusi saanud. Isa kuulas ja salvestas mu saateid. Ta kirjutas väikestele paberilehtedele mu parasiitsõnad ja kleepis stuudios mikrofoni taha. Need paberid olid mul kogu aeg silme ees. Püüa sa siis rääkida, kui näed, et seda sõna ei tohi kasutada ja see on samuti vale ... Isa õpetused aitavad mind siiani. Tänagi lähen Klassikaraadiosse, kus juhin saadet nimega «Delta». Teen seda suure rõõmuga, sest raadio on mu kõige suurem armastus. Pean ennast raadioajakirjanikuks. Ja tänu sellele sain ju ka Raivoga kokku.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?