Pime muusikatudeng Merilyn Jaeski: õpetaja mängib loo esmalt diktofonile, mina õpin pala kuulmise järgi ära

Kristi Kirsberg, 16. oktoober 2019

Ühel talvisel detsembri­kuu päeval hakkas Merilynil (20) siia maailma tulekuga eriliselt kiire ja tüdrukuke sündis kolm kuud enne õiget aega. Kahjuks sai aga uus maailmakodanik juba beebina arstide hooletuse tõttu tugeva nägemiskahjustuse. Sellest ajast saati näeb Merilyn ühest silmast valgust, eredaid värve ja esemete kontuure, kuid teisega tajub vaid valguse olemasolu. Klassikalises mõttes pole ta kunagi olnud nägija.

«See, mida tulevik toob, oleneb ikka inimesest endast. Alati tasub uurida, mis võimalusi sulle pakutakse,» tõdeb Merilyn. Tema on enda kinnitusel alati elanud tavalise noore inimese elu. Seda nii Eestis kui ka võõrsil, kuhu ta vanemate töökohustuste tõttu sattunud on.

«Belgias veetsin ma varajase lapsepõlve ja avastasin enda jaoks muusika. Olin neljane, kui sealse eestlasest klaveriõpetaja käe all harjutama hakkasin,» meenutab Merilyn. Eestisse naastes alustas tüdruk kooliteed Vanalinna hariduskolleegiumis, mille juurde kuulusid ka õpingud muusikakoolis.

Holland andis rõõmu tagasi

Vahepeal tuli hariduskolleegiumi õpingutesse siiski paus sisse, kui Merilyn isa välislähetuse tõttu ligi kolmeks aastaks Hollandisse kolis ja ingliskeelses koolis tarkust nõutama hakkas.

Sarnaselt enamiku lastega tundis ka Merilyn mingil hetkel, et muusika on end ammendamas ja harjutada ei jaksa enam üldse. Ent nagu elus ikka – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Hollandis elades avas sealne õpetaja muusika noore eestlanna jaoks hoopis uues võtmes. «Sain aru, et lugude mõistmiseks ei piisa vaid tuimast harjutamisest. Õpetaja kinkis mulle tagasi rõõmu, mis rutiinse töö käigus paratamatult kaob,» mõtiskleb Merilyn. Teine keeruline hetk oli seitsmendas klassis pärast laste muusikakooli lõpetamist. «Mäletan, kui rasked olid heliredelite arvestus ja lõpu­eksam. Siis küsisin endalt, kas ja kuidas ma nüüd jätkan,» sõnab ta.

Elu koosneb muusikast

Nüüdseks on Merilyn aga jõudnud järeldusele, et tahab oma elu siduda just muusikaga. Otsus minna ülikooli muusikateadust õppima küpses alles gümnaasiumi lõpus. «Eks ma mõtlesin juba mõnda aega, et appi-appi, mis minust edasi saab. Üks mõte oli minna ka Tartu ülikooli prantsuse või rootsi keelt tudeerima,» tunnistab ta.

Ent kokkupuude Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga suutis teda veenda Tallinna ning helimaailma kasuks otsustama. «Inimesed siin koolis on väga avatud. Minult pole keegi kordagi küsinud, mida me nüüd sinuga peale hakkame,» naerab Merilyn, kes saab muusikat õppida tänu absoluutsele kuulmisele. Praktikas käibki klaveriõpe nii, et õpetaja mängib loo esmalt diktofonile, tema kuulab ja õpib siis muusikapala kuulmise järgi ära. Sedavõrd suurt indu ja pühendumist näitab seegi, et peale ülikooli tudeerib noor naine ka Otsa koolis heliloomingu erialal.

Väga õnnelik juhus

Möödunud aastal proovis Merilyn veidi mängida ka bassklarnetit, kuid sel pillil on üks omapära – kõla pole täpselt sama, mis noodis kirjas. Seetõttu on seda väga keeruline kuulmise järgi õppida. Oma suureks õnneks peab Merilyn aga päeva, mil ta sattus Põhja-Eesti pimedate ühingu meililistist lugema vanalinna Lionsi klubi poolt välja antavast Matti Klaari nimelisest stipendiumist. Ta pani kandideerimiseks kirja oma loo ja žürii otsustaski innukat muusikahuvilist tuhande euroga toetada. «Ostsin selle raha eest programmi, millega saab skannitud pildi- või PDF-faile Wordi dokumentideks muuta. Sel moel saan ma neid ekraani­lugejaga lugeda,» lausub Merilyn. On ­sõnadetagi selge, et tema jaoks on selline programm õppetöös hädavajalik.

Üks elu tipphetk

Igapäevaselt elab Merilyn üksi kesklinna korteris ja saab kõige vajalikuga hakkama. Sisseoste teeb koos vanemate või sõpradega, aga vahel tellib toidu koju ka internetist. Ühe suurema olmeprobleemina toob ta siiski välja helifooride vähesuse. «Nende puudumise tõttu pean ma näiteks Otsa kooli minema üsna suure ringiga.»

Muusika kõrval naudib ta vabal ajal lugemist. «See on parim viis teiste elust osa saada,» mõtiskleb tudeng. Peale selle tegeleb hoogsalt skautlusega. «Olen seal kaasa löönud kaheksa aastat. Mulle meeldib looduses viibida. Viimasel suvel olin juba ka korraldustiimis ja viisin läbi tegevusi noorematele,» sõnab Merilyn. Tragi noore naise karjääri üks suuremaid tipphetki oli aga hiljutine esinemine tuhandele Lionsi foorumil osalevale külalisele. «Eks natuke puges närv ikka sisse, aga õnneks olen ma ju muusikaga tegelenud terve elu,» sõnab ta rõõmsalt.

«Nii hea tunne on head teha.»

Heily Aavik, Lionsi naisteklubi liige

Mul on väga hea meel, et toetasime Merilyni tema muusikaõpingutes –
tegemist on inspireeriva noore naisega, kes nägemispuudele vaatamata viib ellu oma unistusi.

Väga lihtne on raha annetada, aga sellest palju olulisem on panustada aega, oskusi ja teadmisi.

Suurim väärtus elus on õnnetunne, mida heategemine ja positiivsed kaaslased sulle annavad.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?