Näitleja Külli Reinumägi kultuurisoovitused: mulle meeldivad melanhoolsed lavastused ja filmid, mida vaadates oled õnnelikult kurb

Helina Piip, 20. jaanuar 2021

Näitleja Külli Reinumägi jagab oma viimase aja lugemis-, filmi- ja teatrielamusi.

Raamatud, mis puudutasid

Lugesin äsja uuesti Kurt Vonneguti «Tapamaja, korpus viis». Kuna ma ei mäletanud eelmisest lugemise korrast midagi, tundsin jälle rõõmu, kui hea raamat see on! Vonnegut kirjutab kuidagi nii tundlikult ja vaimukalt. Mulle meeldib, kuidas ta ei ütle otse, aga mõte jõuab sinuni. Eks see ongi suure kirjaniku tunnus. Ta ei kirjuta otsesõnu, et sõda on paha ja vale, vaid kirjeldab ühe inimese elu sel keerulisel ajal nii, et mõistad: inimese jõul on ka piirid – mida ta suudab taluda ja mida mitte.

Mulle meeldis ka Kazuo Ishiguro «Kui me olime orvud». Ishiguro on jaapanlane, kes elab Inglismaal. Ses raamatus on maagilist realismi, erinevatesse aegadesse ja isegi eri žanritesse hüppamist, aga jube hästi kirjutatud.

Ja väga hea on ka Indrek Koffi kirjutatud «Argipäeva imed. Piiskop Philippe Jourdani lugu». Mind puudutas väga just see, kuidas võiks pühitseda igapäevaelu − sa ei pea selleks ootama suuri sündmusi.

Raputavad filmid

Filme olen viimasel ajal vaadanud Jupiterist. «Kahjuks ei olnud teid kohal» rääkis loo kullerist ja ühest Inglismaa töölisklassi perest. Tundsin ennast kolm päeva pärast seda täiesti haavatuna ... See oli kuidagi heas mõttes kurb ja realistlik film, raputas täiesti läbi. Lihtsast inimesest, kes jääb elu hammasrataste vahele. Suutsin ennast sellega samastada.

Ka «Parasiit» oli huvitav vaatamine. Hea, aga võib-olla mitte just maailma suurim elamus.

Teater, mis läheb korda

Teatris jõudsin käia enne, kui Tallinnas kõik kinni pandi. Mulle väga meeldis Theatrumi «Poeg», mis oli ka kurb-kurb ja läks kogu aeg veel kurvemaks. Aga see ei olnud ängistav kurbus. Mulle meeldivad melanhoolsed lavastused ja filmid, mida vaadates oled õnnelikult kurb. Kui teater suudab sind sedasi liigutada, on minu meelest väga hästi.

Von Krahli lavastust «Pigem Ei» on palju kiidetud. Olin samuti vaimustuses sellest, kuidas ta ühiskonna sotsiaalset elu nii väga puudutab.

Veel meeldis Musta Kasti «Peks mõisatallis». Minu meelest on lahe, et noored teevad, rapsivad, hüppavad ja väljendavad ennast just nii, nagu nad maailma näevad. Äge!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?