Kiri peatoimetajalt

Merle Luik, 20. jaanuar 2021

«Küll on hea, et külmaks läks,» teatas trepil kohatud naabriproua mulle ükspäev. «Saan nüüd lõpuks üle kolme aasta jälle kasukat kanda!» Kuna minul pole täiskasvanuna ühtki kasukat olnud, ei osanud talle kuidagi kaasa elada. Ju siis on soe. Ja mis seal salata, naabrinaine näeb oma kasukas ka väga soliidne välja.

Minu enda viimane kasukakogemus jäi ehk neljakümne aasta taha. Ja see on umbes samasugune lapsepõlvetrauma nagu piima-aedviljasupp, karupüksid ja maavillane müts, mis pea hirmsasti sügelema ajas. Lapse jaoks polnud olemas kasukast ebamugavamat rõivatükki! Seda kandes sai ju liigutada ainult jalgu. Käed olid laiali ja kui pöörata tahtsid, tuli keerata tervet keha. Ja kui mõni tuttav tädi tänaval vastu kõndis, patsutas ta sulle vastu pead ja kiitis: «Oi, kui tore kubujuss!» Kas kõlab tuttavalt?

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
Proovi Digilehte
1 €/kuu
Oled juba lugeja?