Ärikonsultandist kirjanikuks! Helen Käit: lastekirjandusse juhatas mind tütar

Silvia Pärmann, 20. jaanuar 2021

Emad kipuvad tänu lastele karjääripöördeid tegema – mõni hakkab looma lastemoodi, teised avavad perefotostuudio. Helen Käiti pani kirjutama tütar, kes ei armastanud lugeda.

Kohtume Heleniga intervjuuks üldsegi mitte boheemlaslikus raamatuid täis kabinetis, vaid ühes Tallinna uues büroohoones. Jutuajamiseks kabinetti vabastades tutvustab Heleni abikaasa neid mõlemat hoopis kui hardcore-raamatupidajaid. Ärijuhi haridusega ja kaheksast viieni ärikonsultandi ning raamatupidajana töötava auhinnatud lastekirjaniku elus on raamatud – küll väga erineval kujul – tõepoolest kogu aeg kohal.

Ärinõustajast kirjanik: Helen räägib naerdes, et paljude inimeste sõnul polevat ta üldse kirjaniku moodi. «Olen tõesti väga realist ja kahe jalaga maa peal. Aga minu jaoks ei välista üks teist. Mulle meeldib vaheldus, naudin nii numbrite maailma kui ka kirjutamist.»

Oled kirjutanud nii erinevatel konkurssidel auhindu ning äramärkimisi saanud laste- ja noorteraamatuid kui ka raamatuid täiskasvanutele. Kui lihtne on lõpetada igal tööpäeval kell 17 raamatupidamine ja hakata siis fantaasiaromaani või õudusjuttu kirjutama?

Ma ei kirjuta kunagi pärast tööpäeva. Loomingu jaoks on nädalavahetused, siis olen hommikust õhtuni selle sees.

Olen olnud kirjutav inimene lapsest peale. Ka kooliajal osalesin kirjanduskonkurssidel. Hiljem jõudsin ka ajakirjanikuna töötada. Päris kirjutamata ei ole minu elus olnud ühtegi perioodi. Isegi kümne aasta pikkuse nõustajakarjääri ajal, enne esimese raamatu väljaandmist, kirjutasin kogu aeg äriplaane ja tasuvusanalüüse. Kord, kui andsin ühe kolleegile üle lugeda, tõi ta selle mulle naerdes tagasi. «Kas sa kirjutasid omast arust romaani või?» küsis ta. Siis käis esimest korda peast läbi mõte, et äkki peakski proovima romaani kirjutada. Aga see oli ikka mitu aastat enne, kui ilmus esimene raamat, «Janne ja Joosep. Lohe needus».

Selle taustal pidi olema šokk, et enda laps ei taha üldse lugeda.

Oli küll, jah. Aga tagantjärele arvan, et oli lihtsalt selline periood. Väiksena luges ta väga palju ja nüüd loeb jälle hea meelega. Aga pean ütlema, et isegi neil vahepealseil aastail, kui ta eriti lugeda ei tahtnud, meeldisid õudusjutud talle ikkagi.

See panigi mind õudusjuttude peale mõtlema. Sest neid on Eesti autoritelt ikka väga vähe. Selliseid Stephen Kingi stiilis romaane ei kirjuta keegi. Õudusulmega tegeleb väike seltskond.

Su loomingut vaadates tundub ka, et palju inspiratsiooni tuleb sellest, mis maailmas päriselt toimub ja mida iga päev uudistest lugeda võib.

Kui vaatad kogumikku «Täna ilma homseta. Kümme õudset juttu» ja seda viimast lühijuttu «Viirus», siis on üsna selgelt aru saada, kust see tuleb.
Aga kõige selgemalt on see muidugi näha «Fööniksi viimases lennus». Kui pärast Germanwingsi lennu 9525 katastroofi tuli välja, et see polnud õnnetus, vaid kaaspiloot suunas lennuki meelega mägedesse, oli minu esimene mõte, et sellest peaks kirjutama. Natuke aega mõtlesin järele. Aga siis tundsin, et ikkagi pean sellest õnnetusest romaani kirjutama.

Lastekirjandusse juhatas mind tütar ja jään alati lastele kirjutama. Aga nende jaoks peab lugudes paljusid asju lihtsustama. See on olnud peamine põhjus, miks olen hakanud ka täiskasvanutele kirjutama. Ka protsess on teistsugune. Näiteks «Fööniksi viimase lennuga» tuli senisest kõige rohkem uurimistööd teha. Lugesin läbi kogu info, mis katastroofi kohta saadaval oli, pluss selleteemalisi psühholoogilisi analüüse.

See märgiti ära ka Tänapäeva 2016. aasta romaanivõistlusel. Kui olulised need konkursside võidud ja nendel osalemine kirjaniku jaoks üldse on?

Esimene käsikiri, mille saatsin konkursile, oli «Aardejaht Nõmmel». Sellega võidetud Tänapäeva 2015. aasta lastejutuvõistluse kolmas koht andis kõige rohkem julgust edasi kirjutada. Kirjanikel on erinevad põhjused konkursil osalemiseks. Mina tahtsin tol hetkel aru saada, kes ma olen, kuhu kuulun ja kas ma üldse kvalifitseerun kirjutama. Kõik ei ole Oskar Lutsud, et kirjutad teksti valmis, annad oma kulu ja kirjadega välja – ja ongi «Kevade».

Kas raamatutega on nagu lastega, et enda omade seast on lemmikut võimatu nimetada?

Minul on küll oma lemmikud. Mulle endale meeldib kõige rohkem Bestselleri konkursil teise koha saanud «Eksinud». Juba selle raamatu kirjutamine ise oli hästi teistmoodi. See on ka ainus raamat, mille ma tõesti olen konkursi jaoks kirjutanud.

Oli parajasti suvi, kui selle konkursi avastasin. Mul oli just sobivalt nädal aega puhkust planeeritud. Mõte oli juba mitu kuud kuklas tuksunud ja järjekordselt sai see alguse mu tütrest, kellel oli kevadel olnud koolis tuline diskussioon klassiekskursiooni teemal. (Raamatus sõidavad ühe Tallinna kooli 5. klassi õpilased Ida-Virumaale ekskursioonile, kus neli neist eksivad metsast leitud sõjaaegsesse punkrisse − toim.)

Veetsin terve puhkuse hommikust õhtuni kirjutades, sain raamatu nädalaga otsast lõpuni valmis. Ma pole ei enne ega pärast kunagi niimoodi kirjutanud. Aga kui lõpuks punkti panin, oli kohe tunne, et sai hea. Ausalt öeldes oleksin olnud üsna imestunud, kui sellel konkursil hästi poleks läinud.

Kuidas see kõik pere kõrvalt üldse võimalik on? Paljud emad ei jõua nädalavahetustel raamatuid lugedagi, kirjutamisest rääkimata.

Eks palju sõltub sellest, mida prioriteediks seada. Kuna minu nädalavahetuste eesmärk on vähemalt mõni lehekülg paberile saada, olen kõik muu korraldanud sellest lähtuvalt. Olen automatiseerinud nii palju majapidamistöid kui võimalik, seega tervet nädalavahetust maja koristamisele ei raiska. Ning kui tööpäevadel kulub üsna palju aega söögitegemisele, siis nädalavahetustel teen selles osas järeleandmisi. Eks see kirjutamise aeg sellistest «optimeeritud» raasukestest lõpuks kokku tulebki.

Kas lasteraamatutega ei kipu niimoodi olema, et need, mis meeldivad lastele, ei pruugi absoluutselt meeldida kirjanduskriitikutele?

See on tõsi. Aga eks ma õpin aegamisi. Eesmärk pole kõigile meeldida. Olen päris palju käinud esinemas koolides ja raamatukogudes ning küsinud lastelt, mida nad ootavad. Selle põhjal on mul hakanud mingi pilt kujunema. Üritan leida teemasid, mida lapsed tahavad lugeda ja ka mul endal oleks huvitav kirjutada. Kui esimest raamatut kirjutasin, polnud mul õrna aimugi, kuidas see vastu võetakse või kas lapsed seda üldse lugeda tahavad.

Aga sellega läks kohe väga hästi. Kas oled «Lohe needust» Draamateatris vaatamas käinud?

Jah. Ma ausalt öeldes ei mõelnud kunagi, et see võiks teatrilavale sobida. Nii palju erinevaid tegevuskohti ja siis veel need lendavad lohed. Aga kui ma laval lõpptulemust nägin, oli see täielik vau!

Kas sa oled mõelnud ka vaid kirjutamisele pühenduda? Elaks Eestis üldse ära ainult raamatuid kirjutades?

Elaks küll, aga mis elu see on? Kui ma ei teeks oma igapäevast tööd, oleks raamatuid muidugi palju rohkem. Aga kas lugeja ei tüdineks sellest ära? Ja kui ma saaksin hommikust õhtuni kirjutada, siis kas ma ise ei väsiks sellest ära?

Kirjanikke nähakse tihti pigem boheemlastena, kes rahaasjadega üleliia ei tegele. Kuidas sa ennast ise võõrastele tutvustad? Kas lastekirjaniku või ärikonsultandina?

Oleneb olukorrast. Näiteks reisil käies peab tihti riiki sisenedes täitma ankeedi, kus on vaja panna elukutse. Ameerikasse minnes mõtlesin küll, et mis ma sellest kirjanikust sinna panen, kõlab kahtlase boheemina, kellega võib igasuguseid segadusi ette tulla. Kirjutasin ärinõustaja.

Paljud ütlevad, et ma pole üldse kirjaniku moodi. Olen tõesti väga realist ja kahe jalaga maa peal. Aga minu jaoks ei välista üks teist. Mulle meeldib vaheldus, naudin nii numbrite maailma kui ka kirjutamist.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?