Juhan Paadam: kui mees on ühtpidi abielus televisiooniga ja teistpidi on tal perekond, saan omast kogemusest kindlalt väita, et see on raske

Verni Leivak, 20. jaanuar 2021

«Lapselaps magab, räägime hiljem,» vabandab Eestile 20 aastat tagasi Eurovisionilt ainsa võidu toonud produtsent Juhan Paadam sosinal, kui talle intervjuusooviga helistan.

Juhan (73) võiks rahumeeli juba kümme aastat pensionipõlve pidada, kuid tunnistab, et alles varsti hakkab see päriselt niimoodi olema: «Töökohta ma enam ei pea, aga mõned lepingulised tööd on veel jäänud.»

Nelikümmend kaks aastat televisiooni teinud mehe viimane töökoht oli nõunikutöö Tallinna linnakantseleis – see päädis läinud aastalõpuga.

«Ja ikkagi, televisioon on minu kodu. Olen seal kasvanud, elanud ja veetnud suurema osa oma elust. Televisioon on mu armastus. Ja nüüd võib igaüks ise järeldused teha, kas mul oli kahju minna või mitte,» lausub ta naerdes. «Ühel hetkel saavad aga kõik asjad otsa ja ka televisioonis on omad ajaraamid – tuleb päev, mil tuleb endale öelda, et on aeg.»

RÕÕM LAPSELAPSEST ON SUUR: «Hoian Karl Alexanderit nii sageli kui võimalik,» tunnistab Juhan, «kuigi nii vilkal lapselapsel peavad silma peal hoidma lausa kaks vanavanemat. Juhan ja Katrin on abielus olnud 44 aastat. (Robin Roots)

Raadiokooliga teletöötaja

Eesti Televisiooni tuli Juhan 1968. aastal ja tee sinna oli juba varasemast selge – näitleja Salme Reek kasutas õepoega juba aastaid varem raadios lastekuuldemängude osatäitjana, samuti tegi ta Noorte Reporterite Klubi liikmena saatelõike.

«Pean end raadiokooliga teletöötajaks ja minu arvates on see professionaalsuse kvaliteedimärk,» lausub ta tõelise raadiohääle toonil. Raadiokooliga ajakirjanikud, nagu kadunud Rein Karemäe, Valdo Pant või Lembit Lauri, tunnetasid eriliselt sõna kaalu ja väärtust. Paneb imestama, et mõni praegune raadiojuht pole Juhanile seni jõudnud mõne vestlussaate juhina tööd pakkuda, aga ehk seisab see veel ees.

Alustanud teles režissööri abi ja kolm päeva hiljem assistendi kohusetäitjana, hakkas karjäär raketina hoogu sisse võtma ning ega vist olegi palju ameteid, mida see mees telemajas proovinud poleks. Üks on aga kindel: nii suurt ettevõtmist, nagu oli 2002. aastal peetud Eurovisioni lauluvõistluse korraldamine Tallinnas, pole siiani suudetud siinmail mahukuselt ületada. Aasta varem Eestile toodud Eurovisioni-võitu pole samuti keegi korranud.
Eesti Eurovisioni eelvooru Eesti Laulu eellase Eurolaulu produtsenditööd pakkus talle omal ajal telejuht Toomas Lepp seetõttu, et eelmine produtsent Jüri Pihel siirdus TV 1 ning Juhan nägi välissuhete osakonna juhatajana seda tööd väga lähedalt.

Kõike seda ja sellele järgnenut on Juhan põhjalikult käsitlenud kolm aastat tagasi ilmunud teoses «Estonia, 12 points! Eurovisionist. Televisioonist. Visioonist». Ta nimetab seda omalaadseks mälestusmärgiks unikaalsele rahvusvahelisele tiimile, kellega tal Eurovisioni lauluvõistlust korraldades oli au koos töötada.

SÜDA TUKSUB TELEVISIOONILE: Juhan nimetab televisiooni oma armastuseks. Seal möödus 42 aastat tema elust. Fotojäädvustus pärineb viimasest, 2010. aastast. (TAIRO LUTTER)

Tahe võita

Järjekordse Eesti Laulu eel on just Juhanilt paslik küsida, mis ühest laulust Eurovisioni võidulaulu teeb. «Võidu teeb kahtlemata laul,» üritab ta pikka juttu võimalikult lühidalt edastada. «Olulisuselt järgnevad sellele artistid ja siis see, kuidas kõik ekraanil välja näeb. Kas see haarab kümnete riikide publikut ja paneb telefonitsi hääli andma. Minu kunagine kolleeg Saksamaalt Jürgen Meyer-Beer on ikka meenutanud mu tahet võita. Erinevalt mõnest teisest, sest Eurovisioni korraldamine on meeletult kallis. Aga mul oli produtsendina tõesti tahe võita ja Eesti kaardile tuua.» Võidu nimel oli mees tegelikult mitmeid tähelepanekuid märkmeid tehes tallele pannud. Juhuks kui neid peaks vaja minema.

Juhani sõnul kehtivad kõik loetletud võidulaulu parameetrid tänagi. Seda enam, et hea laulu tunnevad ju kõik ära. Meenutagem kasvõi 2017. aasta Eurovisioni tähte Salvador Sobrali, kelle esitatud laulu «Amar Pelos Dois» võidus polnud tal hetkekski kahtlust. Ja lisab muiates, et saatuse irooniana ei andnud just Portugal Eesti võidulaulule 2001. aastal ainsa riigina ühtki punkti.

VÕIT ON KÄES: Ligi 20 aastat tagasi tegi Eesti Kopenhaagenis ajalugu ning koju toodi esimene Eesti Eurovisioni-võit. Juubeldavas massis võtab õnnesoove vastu ka Juhan. (JAREK JÕEPERA)

Igaüks teeb omamoodi

Juhan palub mitte unustada, et nii Eurovisioni kui ka selle rahvusliku eelvooru puhul on tegu eelkõige telesaatega, millele on põnevuse mõttes juurde poogitud võistlusmoment ja mille reeglistikku võib mängu ilu silmas pidades aeg-ajalt muuta. Juhani Eurolaulu produtsendiks olemise ajal esindasid Eestit lauljatena ju isegi rootslased Sahlene või Sandra Oxenryd, kuid laulude autorid olid selgelt vaid Eesti päritolu.

Eesti Laulul enam seda nõuet pole – peamine, et kasvõi üks autoreist on Eestist.

«Olen seda meelt, et jäme ots peab meie enda käes olema ja on sisuline küsimus, kas see Eesti nimi seal autorite nimistus teeb ka midagi. Kas ta on võrdväärne autor või kirjas lihtsalt sellepärast, et saaks võistlusel osaleda,» küsib Juhan. «Leian, et parem on harrastada puhtaid vuuke.»

Pretensioonika nimega Eesti Laulu koha pealt on legendaarne teleprodutsent aastaid arvamust avaldanud. «Olen öelnud, et Eesti Laulu kontseptsioon on mulle selles mõttes arusaamatu, et kui rõhuv enamik laule on ingliskeelsed, siis kuidas need Eesti laulud on? Nimetagem seda siis parem Eurolauluks või milleks iganes muuks, aga praegu mõjub see eksitavalt. Kuid eks igaüks teeb oma konkursi nii, nagu heaks arvab. On ju ütlematagi selge, et produtsent vastutab naha ja karvadega kõige eest, mis vaatajani jõuab. Eesti Laulul on igal juhul olnud ka toredaid õnnestumisi ja see on hea võimalus noortele artistidele end tutvustada.»

Huvitav ringvaade

Viimase Eurolaulu eest vastutas Juhan 2008. aastal. Kaks aastat enne pensionile siirdumist tegutses ta veel välissuhete osakonna juhatajana. Tegusa mehe telefon helises aga üsna pea. Helistati Tallinna linnavalitsusest ja uuriti tema loominguliste plaanide kohta. Et kas kultuurinõuniku roll selleks sobib?
«Võttes kokku kümmet aastat Tallinna linnakantseleis, võin öelda, et seal oli mitu rõõmustavat hetke. Sain oma teadmisi ja oskusi rakendada nõukogu liikmena Birgitta festivali, meie geograafilise areaali ainukese muusikateatri, mitte kitsalt ooperifestivali ettevalmistamises,» toob ta näite. «Teise olulise asjana toon esile Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia loomises osalemise. See on rahaline preemia soliidses eas tallinlasest kultuuritegelasele, mida antakse välja igal aastal.»

Aastast 2011 on tiitli koos märkimisväärse preemiarahaga pälvinud mitmed väga nimekad kultuuriloojad, ja midagi pole parata – tänaseks on ligi pooled läinud igavikuteele. Mullu jäi autasu koroonaviiruse tõttu välja andmata.
«Töö linnakantseleis oli huvitav ringvaade, nägin elu teiselt poolt kaamerat. Ometi on minu elu siiski televisioon ja sinna see jääb,» rõhutab Juhan.

Kaks abielu korraga

Võimalik, et kõiki neid töövõite polekski või oleks neid märksa vähem, kui Juhani kõrval poleks kõik need aastad olnud abikaasa Katrin.

«Kokku saab tänavu 44 aastat,» arvutab Juhan kiiresti. Katrin Paadam on Tallinna tehnikaülikooli professor, sotsioloog. «Ainuüksi numbrid näitavad, et see on meil õnnestunud,» naerab ta küsimuse peale, kuidas tõotust olla teineteise kõrval nii headel kui ka halbadel aegadel, täidetud on.

«Meil on olnud nagu paljudel teistelgi. On nähtud põnevaid, aga ka keerulisi aegu. Sest kui mees on ühtpidi abielus televisiooniga ja teistpidi on tal perekond, saan omast kogemusest kindlalt väita, et see on raske. Kuid ka kõige kiirematel ja keerulisematel aegadel olen alati Katrini toetust tundnud. Loomulikult. Ei ole midagi olulisemat, kui sa tavalisel tööpäeval veidi enne keskööd koju jõudes ikka veel mõnd asja läbi mõtled. On meeletult hea, kui sul on, kellega koos seda teha,» ütleb Juhan.

Raamatu «Estonia, 12 points» kirjutamisel, mis kestis kokku viis aastat, oli Katrini ja poja Karl Juhani igapoolne tugi oluline. Nemad olid ka esimesed karmid kriitikud ja innustajad, tänu kellele see ehk üldse sündis.

KILLUKE AJALUGU: Eesti Eurovisioni eelvooru Eesti Laulu eellase Eurolaulu produtsenditööd pakkus Juhanile omal ajal telejuht Toomas Lepp. Aasta on 1999. (Mati Hiis)

Vanaisa huvitav roll

Juhani pojast on saanud muu hulgas advokaadibüroo PricewaterhouseCoopers Legal asutaja ja partner, vandeadvokaat. Võttis mõne aasta eest naise ja tegi Juhani vanaisaks. Väike Karl Alexander on praegu kahene.

«Hoian teda nii sageli kui võimalik,» tunnistab Juhan, «kuigi nii vilkal lapselapsel peavad silma peal hoidma lausa kaks vanavanemat. Tunnen end vanaisana väga hästi, see on väga huvitav staatus. Olen märganud asju, mis esimesel ringil poega kasvatades jäid märkamata, sest aega oli vähe ja tööd palju. Huvitav staatus, aga saan selgelt aru, miks loodus on seadnud laste saamise noortele. Väikelapse hoidmine ja kasvatamine on nii füüsiliselt kui ka vaimselt pingeline protsess. Kui oled noor lapsevanem, ei tule sulle selliseid mõtteid pähegi. Aga see kõik on meeletult huvitav.»

«On õnn, kui äratundmine oma missioonist siin ilmas ja alast, millega tegelda, tuleb nii varakult kui võimalik. Püüame seda oma lastele ja lastelastele sisendada, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Nagu meil endalgi. Olen selles mõttes endaga rahul, et leidsin kutsumuse üsna vara ja mul ei kripelda südames miski, mis oleks tingitud millegi tegemata jäämisest. Pigem vastupidi,» lausub 42 aastat televisiooni teinud mees.

EUROVISIONI MUUSEUM

Kitsas ringis on sellest juba aastaid räägitud, kuid teoks pole senini saanud. Miks?

«Mõte seisab endiselt, aga ma ei väsi kordamast – see võiks sündida,» kinnitab Juhan. Materjali on ju nii ETV muuseumis kui ka paljudes kodudes tallel, ja enne kui see lõpuks prügimäele võidakse viia, tuleks tegutseda. Muuseum võiks olla eraldiseisev üksus, aga ka osa ETV muuseumist või Kuulsuste Kojast – peamine, et oleks rahvale kättesaadav.

«Asjad juhtuvad paraku siis, kui on vastav tellimus. Kui see ette võtta, tuleb seda teha. Ettevõtmise faasi pole muuseumi loomine seni jõudnud, aga olemas võiks olla, sest ajalugu on juba parasjagu.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?