Neerusiirdamist ootav naine: mõistan, et see ei saanudki varem tulla, sest pidin omadega siia punkti jõudma

Liis Ilves, 20. jaanuar 2021

Haapsalus elav Liis Keevallik ootab juba ligi aasta uut neeru. «Kui ühel päeval taas terveks saan, siis mul enam piire ees ei ole!» on naine jätkuvalt üdini positiivne ja lootusrikas.

Keilas üles kasvanud Liisil (36) avanes pärast gümnaasiumi lõpetamist võimalus Inglismaale lapsehoidjaks minna. Kuna kõik lähedased sisendasid, et see on väga hea võimalus, otsustaski neiu võõrsile kolida. Paraku erines sealne elu oodatust kardinaalselt ja Liisi kasutati ära hoopis koristajana. «Sel ajal ma enda eest seista ei julgenud, nii ma siis koristasin. Igatsesin tohutult lähedasi. Ühel hetkel hakkas tervis halvenema ja palusin siis tungivalt, et õde mulle külla tuleks.»

Ootamatu pööre

Õde põrutaski Inglismaale ja nägi, kui kehvas seisus on Liis. «Olin palavikus, pahkluud paistes, jalad nii valusad, et kõndimine oli raskendatud, higistasin öösiti hirmsasti ja üldine enesetunne oli väga halb,» meenutab naine. Noore inimesena pani ta selle lihtsalt mööduva terviseseisundi arvele ja seadis endale eesmärgid, kui pikalt kindlasti Inglismaal elamist ära tahab kannatada.

Õde rääkis aga koju jõudes vanematele, et see tüdruk pole nende alati positiivne ja elurõõmus Liis. Temast ei ole enam midagi alles. Edasi käis kõik kiiresti – isa helistas kohe ega andnud õnneks tütrele mingeid võimalusi vastu vaielda. «Siis ei teadnud ma veel, et näiteks kuu lõpuni Inglismaale jäädes polekski ma sealt enam kunagi tagasi tulnud. Mind ilmselt ei oleks enam,» sõnab naine.

Karm diagnoos

Eestisse tulles läks neiu kohe perearstile. Pärast vajalikke analüüse saadeti Liis haiglasse nefroloogia osakonda – tal avastati vaskuliit ehk veresoonte põletik, mille tõttu oli välja arenemas neerupuudulikkus.

«Ega ma sel hetkel väga ise aru saanud, mis mul viga on. Lihtsalt tohutult hea meel oli Eestis olla, isegi haiglatoidud tundusid väga maitsvad,» muigab Liis. «Õnneks oli mu arst nii tark, et ei öelnud mulle sel hetkel, kui halb seis on. Aastaid hiljem sain alles teada, et arstide konsiilium toona mulle elulootust ei andnud. Mina rabelesin oma positiivse meele ja ellusuhtumisega ikka sellest välja.»

Liis tunnistab, et pikki aastaid ei saanud ta tegelikult päris täpselt haiguse olemusest aru. Teadis vaid, et peab elu lõpuni ja iga päev rohte sööma. «See on krooniline autoimmuunne haigus, mis läheb aastate jooksul pidevalt halvemaks. Rohtudega saab seda aeglustada, kuid terveks ravida ei saa,» selgitab Liis.

Haiglaravil veetis neiu sisuliselt pool aastat, järgnesid päevaraviprotseduurid. Ravi esimene aasta oli tütarlapse jaoks väga keeruline, sest tugeva hormoonravi tõttu läks ta üleni paiste ja võõrandus sõpradest. «Lõpuks sain end stabiilseks, olukord muutus paremaks. Kõik sai minu jaoks tol hetkel justkui korda.»

Nooruse uljus

Edasi viis elu Liisi ülikooli suhtekorraldust õppima ja pooleks aastaks vahetusüliõpilasena Milanosse. «Võõrsil otsustasin, et ma ei ole haige – ei võta rohte ja elan enda elu möllates. See ei lõppenud väga hästi,» tunnistab ta avameelselt. Eestisse tagasi tulles olid terviseanalüüside näidud kehvemaks läinud, kuid õnneks rohtude abil sai olukorra taas paika. Liis tunnistab, et tegelikult on tal väga vedanud – ta on elanud selle haigusega pikki aastaid väga stabiilselt ega ole seda isegi tähele pannud.

Tervislik seisund läks koguni nii heaks, et pärast ülikooli lõpetamist otsustas ta hakata hoopis treeneriks. «Olen oma raviarstile palju pinnuks silmas olnud,» naerab naine. «Treenerikutse ei olnud arsti silmis kõige toredam elukutsevalik, tema oleks tahtnud, et istuksin rahulikult soojas toas laua taga. Mina arvan aga, et just see minu elatud elu on seda haiguse kulgu mul nii hästi hoidnud.»

Energiat oli Liisil kogunisti nii palju, et esimestel aastatel andis teinekord kaheksa tundi nädalas järjest lihastreeninguid. Muidugi oli ka neid hetki, kui tundis, et hingeldab rohkem ja võhma jagub vähem. «Aga ma ei tea, võib-olla ei tahtnud seda endale tunnistada. Ma lihtsalt nii väga tahtsin trenne anda,» muigab ta.

PIIRIDETA ARMASTUS: Kuueaastane Lissel on ema haigusest täielikult teadlik. «Mõnikord istume temaga ja ütleme vastastikku oma hingesoove. Vahel ta istub ja ütleb: «Palun emmele uut neeru, siis me saame ju reisima minna.» Loomulikult on sel hetkel mul endal nutt kurgus – teised lapsed soovivad mänguasju, aga minu laps soovib lisaks mänguasjadele ka emale neeru.» (Erakogu)

Uus algus Haapsalus

Kuus aastat tagasi sündis Liisile tütreke ja 2016. aastal otsustas naine Haapsallu kolida. «Mulle on Haapsalu alati hirmsasti meeldinud ja elu kuidagi suunas mind siia. Miks mitte siis see otsus ära teha ja elada oma unistuste linnas,» on ta siiani väga õnnelik selle otsuse üle.

Haapsalus jõudis ta sujuvalt joogatreeneri kutseni, mis omakorda juhatas meditatsioonini. Liis tõdeb, et on alati väga positiivne, avatud ja enesekindel naine olnud, kuid elupöörded ja uues väikelinnas nullist alustamine oli päris keeruline aeg.

«Ühel hetkel palusin joogatunnis osalejatel mõttes endale öelda kolm asja, mida enda juures armastad. Samal ajal ei tulnud mul endal mõttesse mitte ühtegi asja. Ehmusin tohutult. Läksin koju, mõtlesin veel pikalt ja suutsin hädaga kaks asja välja mõelda. Siis sain aru, kuhu punkti ma omadega jõudnud olen,» meenutab Liis. Sel momendil otsustas ta teadlikult enesearmastuse suurendamisega tegelema hakata. «Eks raskes kohas olles jõutaksegi vaimsete teemade juurde,» tõdeb naine täna.

Uue neeru ootuses

Liisi sõnul antakse eluraskuseid kõigile, kuid tema pole lasknud keerulisel neeruhaigusel enda elu ega mõtteid märgatavalt segada. «Mul on olnud 17 aastat aega harjuda sellega, et asjad sinna välja jõuavad,» sõnab Liis ja viitab, et möödunud aasta veebruarist alates on ta neerusiirdamise järjekorras. Ehk siis viimaste aastate jooksul on tervisenäitajad tasapisi halvenenud, kuniks jõudiski kätte hetk, mil diagnoosiks pandi viimase staadiumi neerupuudulikkus.
Mentaalselt oli Liis selleks küll igati valmis, kuid seni tiksus kuklas ka pidevalt teadmine, et emast saab tema doonor. Paraku tuli välja, et emal on tekkinud veidi neerukive ja seetõttu enam doonoriks ei sobi. Loomulikult oli esmane šokk suur, kuid hetk hiljem tundis Liis kergendust. «Mul oli hea tunne, et ema ei pea seda kadalippu läbi käima. Pigem teen seda üksi anonüümse doonoriga.

Teadsin, et see pidi täpselt nii minema,» sõnab naine kergendunult.
Seejuures märgib Liis, et just eelmisel aastal toimus tal enda sees suur kasv. Tänaseks on ta jõudnud punkti, kus suudab näha igast tagasilöögist õppetundi. «Tean, et iga asi on millegi jaoks oluline. Ma ei lase endal langeda sinna madalpunkti ega haletse iseennast,» ütleb ta kindlameelselt. «Muidugi on mul ka raskeid päevi, aga siis on see üks päev. Nendeks puhkudeks on mu ümber toetav tugivõrgustik ning siis mediteerin ja visualiseerin tulevikku. Siis poeb jälle elevus sisse ja juba järgmisel päeval olen taas lootusrikas. Ühel hetkel sain aru, et lähitulevikus on mul ju jälle võimalus teha jõusaalis kangiga trenni. Niisiis olen hakanud seda neerusiirdamist juba väga-väga ootama.»

IGATSUS TRENNIST: Kõige enam igatseb Liis praegu seda, et saaks taas täiel rinnal trenni teha. «See haigus ei ole kõik, mis ma olen, see on lihtsalt üks väike osa minust,» ütleb ta. (Erakogu)

Enesesse vaatamise aeg

Alates möödunud aasta juunist käib noor naine nädalas kolm korda dialüüsis ehk neeruasendusravil. Protseduuris tuleb korraga viibida 3,5 tundi. Õnneks saab seda teha koduses Haapsalus ja dialüüsi talub Liis küllaltki hästi. Niisiis täna liigub naine jätkuvalt täiesti vabalt ja saab kõik vajalikud toimetused ise ära tehtud. Üksnes trennist ja treeneritööst pidi loobuma.

«Praegu pean energiat endale hoidma, sest mul ei ole seda üle. Loen raamatuid, kirjutan meeletult, panen paika visiooni, mida ma siis loodetavasti juba varsti loon, kui keha on ka tagasi jälle.»

Niisiis ongi praeguse rahuliku aja Liis pühendanud täielikult iseendale – on parandanud minevikuhaavad ja seadnud sihi ainult ettepoole.
«Tunnen, et võtsingi selle aja täielikult selleks, et laduda vundamenti edasiseks. Kui nüüd ühel päeval see neer tuleb, ei ole ma pea laiali otsas,» sõnab naine rahumeelselt.

KÕIGE KALLIM VARA: «Ma arvan, et minu tütrel on vana hing. Ta on tulnud mulle siia õpetajaks. Ta on üdini soe ja armas ja toetav. Mida ma hästi õpin ja mida just tema mulle õpetab, on vabadus olla sina ise.» (Erakogu)

Uueks stardiks igati valmis

«Olukord ei ole lootusetu. Olen täna iseenda tööga jõudnud sellesse kohta, kus tunnen, et siit edasi tulev on suur boonus. Me võtame elu nii enesestmõistetavalt. Mina olen ka seda teinud ja tunnen, et elasin poolikult. Ma ei ole nõus seda enam tegema. Kui ühel päeval taas terveks saan, siis mul enam piire ees ei ole!»

Liis tunnistab, et on tihti mõelnud, miks ta peab nii kaua ootama, kohe saab aasta ju täis. Teisel hetkel mõistab ta aga, et kõik on põhjusega.
«Mõistan, et see neer ei saanudki varem tulla, sest pidin omadega siia punkti jõudma. Sellepärast tulebki lihtsalt olla täielikus usalduses. Kõik juhtub täpselt õigel ajal. Mul on võimalus, mul on elu ja kõik see, mis edasi tuleb ... Kavatsen täiega elama hakata! Selleks oligi mul vaja seda aega, et saaksin aru, et meil ongi ainult üks elu.»

Igal juhul on Liis nüüd neerusiirdamiseks mentaalselt täiesti valmis. Kotti küll otseselt pakitud ei ole, kuid haiglanimekiri on telefonis. «Minu ainus unistus on praegu saada enda tervis, enda keha ja energia tagasi. Saan ju uue võimaluse elule,» on tal lisaks sellele põhjust ka oma arstile ning perest ja sõpradest koosnevale tugigrupile südamest tänulik olla.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?