Grete Kuld: see oli minu elu üks kõige ilusam suvi, kui Ergoga rohkem koos aega hakkasime veetma

Helle Rudi, 20. jaanuar 2021

See on küll üsna leierdatud väide, aga tõesti leidub neid, kes oskavad olla õigel ajal õiges kohas. «Koos õigete inimestega ka,» täpsustab teleekraanilt tuttav Grete Kuld. Pakkumine Eesti Laulu ühe saatejuhina mikrofon haarata üksnes kinnitab seda.

Jumestus: Jana Boberg
Stilistika: Kenneth Bärlin
Täname Kaubamaja, Red Valentinot

«Tead, ma väsisin sellest ära,» selgitab Grete (31), miks ta on viimased paar aastat figureerinud üksnes TV3 sarjas «Padjaklubi», aga mitte meedias laiemalt. «Andsin endast liiga palju ära ja ühel hetkel sain lihtsalt ise tühjaks. Kui otsustasin järjest pakkumistest loobuda ja tagasi tõmmata, polnud ma tegelikult üldse kindel, kas tahangi kunagi naasta,» tõdeb ta.

Kümme aastat televisioonis

Grete hüppelauaks kõikehõlmavasse tundmatusse olid mäletatavasti igaõhtused minutid «Reporteri» ilmatüdrukuna. Paar korda käis stuudios proovimas ja ehkki vastuvõtt oli igati soe, siis kindlat kuupäeva alustamiseks kokku ei lepitud. Ühel päeval lihtsalt produtsent Ivar Vigla helistas ja ütles, et homme on vaja, tule! Ilmateade läks eetrisse rannast.

Nagu kiuste kimbutas naist tookord angiin ja nappide ujumisriiete väel poseerimine oli viimane mõte, mis üldse pähe ära mahtus. Aga tehtud see võttepäev tookord siiski sai. «Vigla ütles talle omase sooja huumoriga, et pole midagi, filmimise ajaks viskad salli kõrvale,» meenutab Grete lõbusalt. Tema elu esimest eetriesinemist vaatas terve pere koos. «Olin ikka üsna närvis. Kui ilmateade algas, siis pakun, et need paar minutit ma ei hinganud ka. Kokkuvõttes läks aga nii hästi, et täna olen siin.»

Esimesest teletööst «Reporteris» on tänaseks möödunud kümme aastat. Korralik ajarännak! «Saan juba heldimusega meenutada, «kui ma veel noor olin». Vanemad inimesed muidugi naeravad sellise lause peale,» muigab naine isegi. Aga need viimased kümme aastat on tõesti olnud väga tegude- ja seiklusrohked, koos imeliste ja kohati ka pööraste mälestustega. «Kirjud.» Just see sõna on Grete arvates parim, mis tema kahekümnendaid iseloomustab.

REPORTERI TÄHELEND: «Reporterist» on läbi käinud väga palju tüdrukuid, aga mitte kõik ei ole meediasse pidama jäänud. «Usun, et kõik ei tahtnudki seda. Osa jaoks oli ilmatüdrukutöö nagu suveseiklus,» pakub Grete, kelle telekarjäär sai just sealt alguse. (Galina Deinega Photography)

Teistmoodi tegelikkus

Kui mõni teletegija peab oma järgmist õnnestumist ootama aastaid, siis mitte Grete. Tema läks lihtsalt oma elu teisele proovivõttele, tookord otsiti osatäitjat «Padjaklubisse». Koos stsenarist Martin Algusega tuli tühja kohviku tagaruumis erinevaid stseene improviseerida. Kaamera taga oli režissöör Ergo Kuld.
«Sealt lahkudes mõtlesin, et Martin on nii tore ja nii lõbus, aga Ergo tundus kuidagi selline hästi tõsine ja konkreetne. Tundus, et kui see roll millegi taha jääb, siis ilmselt just selle mehe taha,» naerab ta. Hiljem Ergoga seda seika meenutades ütles mees, et tegelikult talle Grete etteaste väga meeldis ja vaat et esimeste minutitega oli selge, et just Grete sobib Laura rolli ideaalselt. Kandidaate oli ju veel.

Täna on Grete ja Ergo abielus ning peagi kaheaastaseks saava tütreraasu Saara vanemad.

KOMMENTAARE EI LOE: Ühest halvast harjumusest on Grete lahti saanud – kommentaariumi ta enam ei ava. «Vanasti võis seal olla 40 head kommentaari, aga kui oli üks halb, siis jäi see pähe ketrama. Nüüd küsin ise arvamust nende inimeste käest, kelle arvamus mulle päriselt korda läheb,» annab ta soovituse teistelegi. (galina deinega)

Kõige ilusam suvi

Suhte alguse ajajoon on Grete jaoks hägune. «Erinevalt minust on Ergol mineviku koha pealt palju parem mälu. Minul on vastukaaluks hea lühimälu ja seetõttu ka tekst jääb ludinal pähe,» selgitab naine. Ja tegelikult polegi peened detailid kuigi olulised. Kogu ilu peitub selles, et alustati väga heade sõpradena.

«Ei mäleta küll, et kohe alguses oleks mingi elekter õhus särisenud. Vähemalt minu poolt mitte. Suhtlesime Ergoga palju. Temaga koos oli alati kuidagi hästi lihtne ja hea olla. Kui milleski nõu tahtsin küsida, helistasin ka just alati temale.»

Kus, miks ja millal täpselt juhtus – seda Grete ei mäleta. Ent ühel hetkel oldi enamat kui pelgalt sõbrad. «Arvan, et see oli minu elu üks kõige ilusam suvi, kui Ergoga rohkem koos aega hakkasime veetma,» lausub ta. Ajastus oli õige, sest mõlemad olid äsja lõpetanud suhte eelmiste kaaslastega. «Tihti pannakse endale peale miski ajaline daatum – 25aastaselt peab kindlasti see õige inimene pere loomiseks kõrval olema. Kuulge, Ergo oli meie suhte alguses 41aastane. Selles mõttes, et aega on,» ütleb ta naljatledes noortele vallalistele justkui lohutuseks.

KONTSAKINGAD: „Suurim hirm on, et konts puruneb,“ mainib Grete Eesti Laulu kohta. Korra on seda temaga laval juhtunud. Põhikooli lõpuaktusel kinga peenike rihm purunes ja Grete põhimõtteliselt libises direktorini. „Kui selleks valmis ei ole, siis juhtubki,“ teeb ta praegu igaks juhuks mõtteharjutusi. (Galina Deinega Photography)

Teleperest filmipereks

Naljaga pooleks võib väita ka seda, et Ergo on Grete ihurežissöör. Ent see on pelgalt esmamulje, sest päris kõikides abikaasa teleproduktsioonifirma toodetud projektides ta siiski kaasa ei löö. Suurema publiku ja tähelepanuga tegemistes on Grete aga seni ekraanilt ikka läbi vilksanud. «Ta ikka üritab mulle rolle anda ja ütleb, et see ei ole ainult seepärast, et ma ta naine olen. Vaid ma päriselt näitlejana sümpatiseerin talle,» naerab ta. «Olen ikka veel väga meelitatud, kui ta mulle midagi pakub,» ei tee Grete saladust ja meenutab aega, kui Ergo oli «Padjaklubi» režissöör – hommikul mindi koos tööle ja õhtul koos koju. Midagi paremat ei osanud unistadagi!

Viimane ühine töö viis paari sel suvel Palmse mõisa, kus filmiti Oskar Lutsu «Sood», mida peagi ka kinolinal näeb. Seal on Grete hoopis teistsuguses rollis. «Proua Martinsoni mängimine oli tõeline lust!» õhkab näitleja ootusärevalt. Film on küll valmis monteeritud, aga lõpptulemust tema veel näinud ei ole. «Mul pole õrna aimugi, kas mina oma etteastega rahule jään, aga tean, et Ergo jäi. See ongi kõige olulisem,» ütleb Grete. Iseenda suhtes on ta alati väga nõudlik ja kriitiline.

Mis helendavat ekraani ja Ergot veel puudutab, siis enne ühe katuse alla kolimist Grete liiga suur telekasõber ei olnud. Puudus lihtsalt harjumus teleka ees istuda. «Nüüd olen selle Ergolt natukene üle võtnud. Tema peres oli ühine telekavaatamine väga olulisel kohal. Kui laps õhtul magama läheb, algabki meie aeg. Koos, teleka ees,» muigab ta. Muu meelelahutus jääb ju praegusel ajal kahjuks kaugele.

PULMAPÄEV: Ergo ja Grete kihlusid 2018. aasta lõpus ning abiellusid möödunud suvel Tallinnas. ( Venno Kornak )

Teekond Eesti Lauluni

Toona veel «Ringvaate» toimetajana ametis olnud Karmel Killandile jäi Grete silma filmi «Klassikokkutulek» esimese osa võtteplatsilt. Kui 2020. aasta lõpus Tõnis Niinemetsale Eesti Laulu jaoks kaassaatejuhti otsiti, turgatas Karmelile põgus kohtumine meelde.

«Mul oli väike kohtumine ETV inimeste ja Tõnisega, kus räägiti läbi, mida pakkumine endast kujutab. Võtsin paar päeva mõtlemiseks aega ja ega ma kohe hommikul vastusega helistanud. Pidasin veel Ergoga nõu. Tema ütles, et mul ei jää muud üle, kui ära teha,» räägib värske saatejuht.

Järgmine kord kohtus Grete Tõnise ja teistega ETV aastavahetuse saate salvestusel, kus uudis avalikult välja hõigati. Mõnda aega tuli saladust hoida, kuid see läks lihtsalt. «Oleks ju tahtnud Kristelile (Aaslaid, kolleeg «Padjaklubis» – toim. ) rääkida ja tema enda kogemuse pealt nõu küsida, aga ega tema minule ka kohe öelnud, kui Eesti Laulu saatejuhiks sai,» tögab ta naljatledes sõpra.

Grete on varasemalt saate juhtimisega kokku puutunud, kuid loomulikult mitte sellises mastaabis. «Kui vaatame numbritele otsa, siis ega Eestis suuremat muusikasaadet, mida juhtida, leiagi,» lausub ta. Kindlasti pakub see töö palju uut, kuid sel korral ka palju teadmatut. «Hetkel saan öelda, et nii poolfinaalid kui ka finaal toimuvad Saku Suurhallis. Praegust erilist olukorda arvestades on see ka meeskonna ja artistide hajutuse koha pealt parim otsus. Kuidas aga kõik täpselt toimuma hakkab, pole mul veel aimugi – mis on väga hea! Muidu ei saaks vist 18. veebruarini üldse magada,» naerab saatejuht.

PADJAKLUBIST MÕISAPREILIKS: Kuigi «Padjaklubi» on praeguseks riiulisse pandud, siis näitlemist Grete kindlasti ei jäta. Kevadel näeb teda filmis «Soo», mille režissöör on abikaasa Ergo. ( Venno Kornak )

Sportlik lavanärv

Aga esinemisnärv? Sellest rääkides meenub Gretele seik lapsepõlvest, kui ta päris väikese tüdrukuna ühel lauluvõistlusel esineda tahtis. «Mulle väga meeldis laulda. Samas mäletan, et närveerisin hullupööra, sest peaproovis olid publikuks vanemate klasside õpilased. Seega kukkusingi proovis haledalt läbi. Õpetaja siis viisakalt vihjas, et äkki ma ikkagi ei esineks. Närv lihtsalt vedas alt,» naerab ta nüüd.

Milline on tütre Saara lavanärv ja kas teda televisioon üldse huvitab, seda Grete arvata ei oska. Praegu meeldib tüdrukutirtsule edvistada, nagu teistele omaealistele, ja sellest midagi järeldada tundub varavõitu. «Ta on väga iseseisev. Ergoga naerame, et pigem oleme Saara jaoks nagu vahendajad, kes aitavad tal midagi saada või kuhugi jõuda. Kui asi käes, pole meist enam lugu,» naerab ta. Üks vanemlik õpetus on aga kindel – spordist tütar ei pääse.

«Liikumine ja sport on minu jaoks väga olulisel kohal, aga selle võlu avastasin alles hiljem. Põhikooli ajal ikka viilisin võimalusel kehalise tundidest kõrvale. Mõtle, milline maha visatud võimalus tasuta koos treeneriga trenni teha,» ütleb Grete.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?