Krista Lensin: noorema mehega suhtes olles ei saa teda mitte millegagi kinni hoida

Verni Leivak, 23. detsember 2020

«Elus on olnud palju tõuse ja mõõnu, läbielamisi ja -kukkumisi, kuid nüüd aitab. Ma tõusen fööniksina tuhast,» lubab Krista Lensin oma esimesel juubelil.

On üsna palju neid, kes ütlevad end elavat täiega. Uurid siis teda ja tema tegemisi pisut lähemalt ning – tühjagi! Tavaline normide ja piiridega arvestava eestlase hall elu. Nagu see meil kõigil kipub olema.

Tulehark oleks Krista kohta öelda ehk liig, kuid tuline ja teistmoodi – kahtlemata. Intensiivne, ekspressiivne, aktiivne, temperamentne. Aga ka empaatiline, endasse vaatav ja lähedasi hoidev. Kui tema ehk kunagi elulooraamatu kirjutab, peab see ilmuma mitmes köites, sest muidu ei mahu kõik ära. Žanrilt oleks see arvatavasti tragikoomiline seiklusraamat.

ELUGA RAHUL: «Ma olen õnnelik ja tänulik. Ma olen kohal oma elus.»

Armeenia-vene juurtega isale ja eestlannast emale oli Krista teine laps. Mustamäe üheksakorruselise elamu kodus kasvas ka seitse aastat vanem vend Enrico, kellest sai Kristale lahutamatu sõber. Suved möödusid Gruusias Bathumis vanaema juures ja koju tulles oli lastel armsa ema ahastuseks eesti ja vene keel sassis.

Naine nimetab oma peret pööraseks, ja selline oli ka ta ise. Kuidas muidu seletada asjaolu, et kord said pereliikmeteks ka kuus kutsikat ilmale toonud koer, Krista leitud tänavakass, kanaarilind, siil, kaks hamstrit, kellel sündis 28 poega, ja isa leitud papagoi, kes korteris vabalt ringi lendas.
Krista elu esimesse kümnendisse kuulub ka teda siiani saatvate sõbrannade leidmine, kelle kohta ta ütleb «üheksa jalustrabavat klassiõde». Nendega suhtleb ta väga aktiivselt tänini.

Lõpetanud Nõmme lastemuusikakooli klaveri erialal, jätkas ta õpinguid 37. keskkooli muusikakallakuga klassis ja oli aeg, mil Krista kirjutas muusikatki. Peamiselt ansamblilaule, aga ka näärikantaadi, mida klassiga ette kanti. Otsa kooli minek oli seega loogiline. Kui just eriala – muusikateooria – välja arvata. See ei pakkunud elavaloomulisele neiule midagi ja tagantjärele ei oska ta isegi öelda, miks selle «katastroofilise» eriala valis.

«Rääkida sa, Lensin, oskad,» ütles talle kunagi eksamikomisjon, kui neiu värvikalt ühe muusiku elulugu jutustas, ehkki ei pannud pihta isikule ega ajastule. Õigupoolest ütles ema juba muusikakooli lõpueksamite ajal, et kui need edukalt sooritad, võid klaveri aknast alla visata.

16aastasena lõi Krista kaasa venekeelse teatristuudio etenduses, mis algas stseeniga, kus tema hommikumantlis tegelaskuju voodis kõhutab ja veinipudelist viimaseid lonkse neelab. Ja ütleb, et abielunaise elu on kuradima raske. Vend hoidis esietendusel peast kinni.

Abieluni oli tegelikult siis veel aega. Täiskasvanuelu aga terendas juba käeulatuses.

ESIMENE KÜMNEND: «Olen siin pildil kaheaastane. Vanem vend Enrico oli mu lahutamatu sõber.»
TEINE KÜMNEND: «Olin 18, kui küsisin emalt telemaja asukohta ja marssisin uksest sisse. Foto on tehtud saate «Süda tuksub» tegemise päevilt. Minust paremal on legendaarne ETV režissöör Maire Radsin.» (Heidi Maasikmets)

Iga päev nagu viimane

«Olin 18, kui küsisin emalt telemaja asukohta ja marssisin uksest sisse. Valvuritädile teatasin, et mul on kohtumine direktoriga. Ütlesin, et ei oska mitte midagi, aga mulle meeldiks siin väga. Tööle ma saingi ja olin seal paar aastat. Nüüd, kui töötan kanalis ETV+, nägin koridori peal endist töökaaslast Reet Linnat saate «Süda tuksub» tegemise päevilt. Reet ütles: «Näed, Krista, ring on täis.»

Siis aga juhtus mu vennaga õnnetus, ta hukkus Prantsuse võõrleegionis teenides ja mu elu kukkus kokku. Ema ja isa olid juba lahus ning kõik kuidagi laguneski laiali, sest keegi ei saanud leinaga hakkama. Pettusin kõiges. Olin ju unistanud, et mul saavad olema enda lapsed ja vennal vennalapsed ning oleme siis suur suguselts, ja äkki polnud mitte midagi …

Pakkisin asjad ja hakkasin Soomes tööle suures Vene alkoholifirmas, seal vajati keelteoskust. See oli uskumatu töö! 1992. aastal, kui rublade asemele tulid kroonid, teenisin tuhat dollarit kuus. Nii oli mul 22aastasena tuttuus Volvo, ilusad riided, möbleeritud korterid Soomes ja Tallinnas, lahedad sõbrad ja raha. Lubasin endale kõike, korraldasin pidusid ja kuna suguvõsas oli veelgi matuseid, siis ilmselt elasin seda kõike välja. Et unustada. Iga päev oli nagu viimane.

KOLMAS KÜMNEND: «Aastal 2003 toimus minu elu kõige olulisem sündmus: mulle sündis tütar Simone. Kohe loksus paika ka see, milleks ma eksisteerin.»

«Lihtsalt nautisin seda pöörast elu.»

Lõpuks läksingi suures rokkimise tuhinas New Yorgi lennukile, sest seal ootas mind ees mu lapsepõlvesõbranna. Tõtt-öelda sain kohe kokku tulevase lapse isaga, kelle sõbranna mulle lennujaama vastu saatis, ja õhtul läksime peole. Juba ülejärgmisel päeval kolisin tulevase mehe juurde, kes tegelikult on pärit Karksi-Nuiast. Ilmselt armusin temasse nõnda kiiresti sellepärast, et ta polnud mingit pidi seotud mu eelmise eluga. Sümpaatne, ilus, pikk, töökas, lõbus, vägev mees.

Ütleme siiski, et olime kõik need aastad nagu parimad sõbrad ja armastus tuli hooga järele. Ja kuigi tänaseks oleme lahus, pole sõprus kuhugi kadunud. Kärgpere on meie suguvõsas üldse levinud. Minu isa uus naine, minu ema, minu eksämm ja uus ämm – kõik istuvad ühe laua taga, sest kõige tähtsamad selles maailmas on lapsed ja lapselapsed.

Elu New Yorgis rabas mind. Kõik 25aastased võiksid mõneks ajaks sinna sõita. Kui palju energiat! Kui sellest läbi ujud, ujud läbi kogu elu, sest sul kaovad kõigi suhtes eelarvamused. Vahet pole, mis nahavärviga, on nad geid või lesbid, sul on täiesti ükskõik, kes kellega magab, kus ta töötab − kui ta on tore, siis ta on tore.

Ega ma seal midagi tarka teinudki. Mul polnud kohustusi, lihtsalt nautisin pöörast elu, lõbu ja pidusid ning vahepeal läksin mehelegi. Samas töötasin luksuslikus ilukliinikus ja hambakliinikus assistendina, mis sellest, et palka maksti kordades vähem kui kohalikele.

NELJAS KÜMNEND: «Viimased viis aastat Kroonikas elasingi kaksikelu: hõljusin uhkes meigis ja õhtukleitides mööda punaseid vaipu, samal ajal iga nädal psühholoogide ning psühhiaatrite juures istudes.» (KRISTJAN LEPP)

Elu olulisim sündmus

Ent siis lõi koduigatsus justkui noaga. Mõistsin, et pean otsekohe end ümber pöörama, lennujaama minema ja ära sõitma. Igatsesin sõpru, ema ja isa ning see igatsus ei läinudki ära. Olin 30 ja arutlesin omaette, et pole midagi korda saatnud, ainult ringi tuuseldanud ja palju reisinud. Kohvripakkimine on siiani mu elu suuremaid naudinguid.

Kui ühel päeval kaksiktornid kokku kukkusid, seisime sõbrannaga linnatänaval, tolm lendas üle peade ning õud ja paanika kandus meissegi. Seisin seal keset tänavat ja mõtlesin: mul pole last, pole karjääri, mul pole mitte midagi ja ma pole mitte keegi. Olen lihtsalt raisanud kümme aastat elust! Just sel päeval kadus minust soov olla newyorklane ning pidu ja pillerkaar said samal päeval läbi.

Järgmisel päeval otsustasin, et pean kohe emaks saama. Muutsin selle nimel kogu oma elu. Ja siis, aastal 2003 toimus minu elu kõige olulisem sündmus: mulle sündis tütar. Kohe loksus paika ka see, milleks ma eksisteerin. Tütar oli see, kes andis mulle uue hingamise. Selle kõrvalt hakkas lagunema perekond – olime küll kolinud Bostonisse, kuid mu mees tahtis elada endistviisi, mina mitte.

Tagasi televisiooni

Olin Eestisse naastes 35, käe otsas kaheaastane laps ja kaks kohvrit. Mul polnud kodu ega tööd, lapsel lasteaiakohta. Algul peatusime sõbranna korteris. Toona sõbrad üksteise käest raha ei küsinud.

Kohanesin kiiresti, kuid tagasi elukeerisesse sukeldudes ei teadnud ikka veel, millega lapse kõrvalt tegelema hakata.

Sattusin produktsioonifirmasse Filmimees tänu Epp Petronele, kes mind Ameerikas intervjueeris ja soovitas end sinna pakkuda. Nii saigi minust kiiresti tõsieluseriaali «Lihtsa elu» režissööri assistent. Edasi olin juba seotud saadetega «Maamees otsib naist», «Sind otsides», «Krista lood», «Missid», «Kaalust alla», «Võlast vabaks», «Krista ja Carmen – patuste palveränd», «Üksikvanem otsib kaaslast», «Unistuste printsess», «Eesti muusikaauhinnad» jpt. See oli televisiooni hiilgeaeg, kui võis endale võteteks helikopteri või limusiinide tellimist lubada. Tihti aitas last hoida ema, üritasin kuidagi hakkama saada. Aga ma lihtsalt pidin saama, olin ju üksikema.

(Laura Strandberg)

Mitte sellepärast, et ei hoolinud

Ettepanek hakata Kroonika peatoimetajaks tehti täiesti ootamatult. Telemaailmas tegid tasapisi ilma sarjad ja kõik oli muutumises. Võtsin pakkumise vastu eeldusel, et seda tööd tehes ei pea keegi vastu rohkem kui paar aastat. Tol ajal olid seal õnneks tugevad ajakirjanikud, mina lisasin sellele oma tutvused, ligimesearmastuse, läbirääkimisoskused ja oskused inimestega hästi läbi saada.

Kroonika ajal sain ühelt naiselt kirja. Selgus, et kogu meie pere teadmata oli mu vennal poeg. Praegu juba ammu täisealine ja temast on saanud meie pereliige. Minu ammune unistus vennapojast täitus!

Aastaid kulus elu vaid ajakirjale, üritustele, meelelahutusele ja pildis olemisele. Mu tähelepanu kese oli suunatud tööle. Kogu selle aja oli aga mu kõrval ka tütar, kellest arvasin, et ta on juba piisavalt suur ja saab minuta hakkama. Nii me siis elasime – mina hõljusin ringi, tema pidi aga kasvama. Tegelikult ei saanud ta minuta hakkama.

Olin 45, kui pühendasin end saba ja karvadega tööle. Arvasin, et teen kõike hästi ja õigesti, aga mu tütar oli vaimselt haigeks jäänud. Viimased viis aastat Kroonikas elasingi kaksikelu: hõljusin uhkes meigis ja õhtukleitides mööda punaseid vaipu, samal ajal iga nädal psühholoogide ning psühhiaatrite juures istudes. Palvetades, et sügavasse kliinilisse depressiooni langenud tütreke saaks terveks. Pluss muud probleemid, mis seonduvad teismeeaga.
See polnud sellepärast, et ma ei hoolinud. See oli sellepärast, et ma ei teadnud. Ma ei teadnud, sest ta ei tahtnud mind oma mõtetega kurvastada. Olin harjunud läbi elu vuhisema ja see kõik tuli tõelise pauguna. Jätsin tütre vooluga kaasa minnes liuglema. Vale, milles elasin aastaid, kukkus kokku. Oli õudne juhtida laval glamuurset suurüritust ja salaja kella vaadata, et saaks juba koju, lootuses, et tütrega on kõik hästi. See pidev meeletu hirm, süü- ja kahjutunne, teadmatus, kuidas olukorraga hakkama saada, võita tagasi tema usaldus …

Mõistsin, et elada nii nagu vanasti on ilmvõimatu. Samas olin sellest kõigest haige, väga väsinud ja omadega läbi. Sest samal ajal oli ka suhteid, mis tulid ja läksid … Kui saabus teadmine, et pean Kroonikast lahkuma, oli see mulle veel üks šokk. Tagantjärele olen selle eest aga tänulik. Alles siis sain üle tüki aja välja hingata ja omadega täielikult kokku kukkuda.

Nõus kõigest loobuma

Vedelesin pea kaks aastat kodus, et leida iseennast. Süüdistasin ennast ja tegin endale palju haiget, sest mulle tundus, et olen selle ära teeninud. Ent samas olin olemas kõige olulisemale inimesele – tütrele.

Korjasin riismed põrandalt kokku ja võin nüüd selle tohutu traagika kõrval öelda, et see meie teineteise taasleidmine on meile tohutu võit olnud. Oleksin selle nimel nõus loobuma tuhandetest töökohtadest, karjäärist – kogu elust. Saime kaotatu tagasi ja mu kõrval on praegu 17aastane imeilus, täiesti terve, enesekindel, võrratu ja tark noor neiu, kes on mulle kõige lähedasem maailmas. Olen uhke nii tema kui ka enda üle, sest meie suhted on paremad kui kunagi varem.

VIIES KÜMNEND: Äsja maskisaates kohtunikutööd teinud naine juhib nüüd kanalil ETV+ iganädalast tõsist vestlussaadet «Kes keda?», tegutseb firmas BrokerStreet maaklerina ja nõustab abivajajaid Facebooki kogukonnas «Teadlikult õnnelik mina». (Laura Strandberg)

Vaatab särasilmil kõigile otsa

Nüüd on mul taas napakalt tore perekond. Lisaks tütrele on mul fantastiline elukaaslane. Ta on väga-väga noor. Oleme juba kolm aastat koos. Tutvusime, kui olin see särav naine, aga ta jäi mu kõrvale läbi kogu raskuse ja valu. Ta oli mulle suureks toeks. Lihtsalt, sest ta armastab mind.

Ta on alati öelnud, et teda ei huvita mu karjäär, ta on alati hoolinud minust kui Kristast. Perre tulles võttis minu, tütre, meie koera, Aafrika hiidteod, Mehhiko tömpsuud ja kogu muu kupatuse suure südamega vastu, olles igati väärikas meesterahvas. Tunnen enda kõrval meest ja saame temalt tütrega tuge. Mis sellest, et ühiskonnal on alati midagi öelda.

Kummaline, et mu mehe sõbrad ei tee meie vanusevahest mingit probleemi, küll teeb seda minu tutvusringkond, kel on alati midagi kommenteerida. Me justkui ei sobiks suure vanusevahe tõttu ühiskonda, kuid olen endale tänaseks selgeks teinud, tulles läbi tule, vee ja olles olnud käpuli ning püsti tõusnud, et mul on ükskõik, mida teised arvavad. Ja mul ei ole häbi mitte millegi pärast, mida elus teinud olen. Käin ikka, selg sirge, silmad säravad, ja vaatan otsa kõikidele, kellele ei meeldi minu elu, minu suhted või minu väljaütlemised. See ei tähenda, et ma neist lugu ei pea, aga ma ei hooli sellest, kas neile meeldin või mitte.

Abielluda ma rohkem ei kavatse, jumala eest mitte! Pole vaja abielluda, vaja on olla lihtsalt õnnelik. Pealegi ei saa noorema mehega suhtes olles teda mitte millegagi kinni hoida, ehkki naistel on igasuguseid nippe ja nõkse. Kui ta ükspäev läheb, soovin talle kõike head, aga selle ajani naudin iga sekundit. Mehe poolt, kes on oma olekult ja käitumiselt kindla peale mehelikum kui pooled mehed, keda olen näinud.
Hetkel on nii. Ja ma olen õnnelik ja tänulik. Ma olen kohal oma elus.»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?