Põliseestlaste kultuuri eestkõnelejad õpetavad, kuidas vanu kombeid tänapäevaselt jälgida

Silja Paavle, 23. detsember 2020

Jõulude tähista­miseks meie esiemade kombel pole tarvis muldpõrandaga suitsust rehetaret – ka linna­korteris on see võimalik.

Põliseestlaste kultuuri eestkõnelejad Liisa (36) ja Ahto (51) ning nende kolm last tähistasid seni jõule linnakorteris, kuid kümne aasta pikkune majaotsing lõppes sel kevadel. Tänavu tervitab pere pühi Valgamaal asuvas talus.

Sealgi toimetatakse vanade eestlaste tarkusi silmas pidades – olgu see siis kuuseisude arvestamine argistes tegevustes või igast valminud roast esimese tüki viimine haldjatele. «Põliste kommete jälgimine ei tähenda hommikust õhtuni regilaulude laulmist või pasteldes ringi lippamist. Seda saab teha täiesti tänapäevaseid elustandardeid järgides,» kinnitab Liisa. Ka suurt põllulappi koos vana talumajaga pole selleks tarvis.

Väge täis tavad

Liisa ja Ahto meelest on põliste tavade järgimine oluline, sest neis peituv vägi on eestlastel aidanud üle aastasadade kestma jääda ka kõige hullemas olukorras. Kindlasti leiab nendest tuge tänavuselgi keerulisel aastal, sest põlisjõulude pühitsemine on Liisa sõnul aeg, millega luuakse uut aastat.

«Sel ajal kodus valitsev puhtus, küllus ja koosolemine ennustab kõike seda ka uueks aastaks, seepärast tähistati Eestis jõule ennekõike kodus oma pere ringis,» kõneleb ta. Seejuures ei lähe jõulumeeleolu loomiseks tarvis kopsakat rahakotti, priiskavaid kingitusi ega vilkuvaid kaubanduskeskuse tulesid – see algab südamest ja suhtumisest. «Jõulud on aeg, mis annab võimaluse astuda argistest tegemistest välja,» sõnab naine ja toob näiteks, et jõulumeeleolu aitab luua kasvõi üheskoos kuuseehete valmistamine. Ühiselt asju luues pannakse alus ka pereõnnele.

VÄIKESED MÄRGID: Nii nagu jõulutäht on jõulude sümbol üle maailma, on see omal kohal olnud ka põliseestlaste kommetes – Liisa on ühe sellise õnnetuse ja hädade eest kaitsva isetehtud sümboli riputanud ka koduõue. (Maria Kilk)

Õled põrandale

Muide, kuusk ei ole üldse põliste eestlaste tavadega seotud, kuuse tuppa toomise komme jõudis siia mõisnike mõjutusel. Enne toodi kambrisse käsitsi lõigatud õlgi, mis muutsid suitsused rehetared heledamaks. «Õled sümboliseerisid pidulikkust ja pühalikkust, ka sünnitavale naisele pandi need alla,» kirjeldab Liisa. Ühel aastal said Kaasikud ka põllumajandusmuuseumist endale õled ja viisid need koju. Koos õlgedega jõudis nende autosse ka kubus elanud hiir, kes pärast end masinas mõnusalt tundis. Praegu seisab jõuluperioodil nendegi kodus kuusk ja aitab ruumi argisest pidulikumaks muuta.

Korista vastupäeva

Liisa räägib, et jõulud tähendavad eestlaste muistses usundis aega, mil lõpeb vana ning algab uus päikeseaasta. Seepärast algavadki põlisjõulud juba 21. detsembril ehk toomapäeval, mis on ka päikeseaasta lõpupäev. «Toomapäev toob jõulud majja,» lausub Liisa vanarahvatarkust.

Perenaisele tähendab see päev rassimist hommikust õhtuni, sest kodus on vaja teha pühade-eelne suurpuhastus, puhtaks peavad saama kõik põrandad, laed, sahvrid ja sahtlid.

Liisa ja Ahto on juba aastaid teinud detsembri alguses nimekirja kõigest, mis peaks kuu lõpuks korda saama. Võimalusel puhastatakse ka arvuti töölaud ja lõpetatakse kõik projektide aruanded. Sel päeval pannakse askeldustele lihtsalt punkt. «Päeva lõpuks peaks olema valge lina laual ja orikakujuline jõululeib seal pühi tervitamas,» kõneleb naine ja lisab, et pärast toomapäeva võib teha vaid selliseid töid, mis on tarvilikud jõulude pidamiseks.

Toomapäev on hea ka aasta jooksul võetud võlgade tasumiseks, olgu see siis raamatukogust laenatud raamatu või naabrinaiselt küsitud soola tagasiviimine.
Toomapäeva lahutamatud tegevused on ka kodu ohutamine ja piiramine inimeste ning kogu pesapaiga kaitseks ja õnneks. Näiteks on ajalooliselt selleks tubades tehtud kadakasuitsu või raputatud soola. Liisa viitab, et uskumuste kohaselt tuleks ka koristada vastupäeva – selline tegevus aitab mustust kaotada. Näiteks leivatainast või üldse toitu tuleks aga segada päripäeva – see kasvatab head juurde.

JÕULUDE LOOMINE: Kaasikud on veendunud, et jõule ei saa osta, neid saab ise luua. Nii meisterdavad enne pühi ka nende pere lapsed Tuul (8, vasakult), Hõbe Mari (5) ja Laas (10) sageli kuuseehteid.

Ainult oma pere päralt

Pärast toomapäeva algab aeg, mil päike asub oma pesas ja koos päikesega peaks puhkama ka inimene. See tähendab, et 22.–24. detsembril ollaksegi vaid oma pere päralt – ei käida külas, ei võeta külalisi vastu, ei tehta argiseid toimetusi. «Hea oleks telefonid välja lülitada ja ollagi vaid lähedastega. Rääkida jutte, teha lauamänge, käia kodulähedases metsas kolamas,» loetleb Liisa. Kui muul ajal silkame väsimatult ringi, siis põlisjõule au sees pidades annavad need päevad võimaluse puhkuseks ja ajaks koos kallite lähedastega. «Meelele ja kehale puhkuse andmine pole tänapäeval lihtne, kuid on võimalik,» kinnitab Liisa. Nende peres veedetakse päikese pesas olemise päevade tegevusi laste soove arvestades – see on üks viis vanematele end igapäevarutust välja rebida.

Saun puhastab

24. detsember on aga pühadelaupäev, mille olulisim tava on saunas käimine – see puhastab uueks aastaks nii keha kui ka hinge. Kui veel möödunud aastal käisid linnakorteris elanud Kaasikud rituaali pühitsemas Tartus spaas, on tänavu neil viimaks oma saun. Liisa sõnul tasub sellesse kombesse suhtuda loominguliselt – kui sauna pole, võib end ka lihtsalt jooksva vee all puhtaks küürida.

Pühadelaupäev on peamine päev külluse loomiseks. Seepärast tuleb jõululaud katta priiskavalt, sööma korduvalt ja soovitatavalt mitte magama minna. «Ahto vanaisa tukkus näiteks kogu jõuluöö kuuse all,» räägib Liisa, et põlisel ajal oldigi üleval terve jõuluöö. Ja söögilaua alla kukkunud palakesi ei tohiks üles võtta, sest need on jõuluajal kodus käivatele hingedele. Küllust jagatakse ka lähedal elavatele teist liiki olenditele, olgu need siis kanad kuuris või metsloomad kodulähedases võsas.

Too õnn majja

Ka tuli käib selle päevaga kokku. Kui ahju või kaminat pole, tee tillukestest laastudest lõke tulekindlale alusele. Ka sellega saab tulevikku ennustada: kui suits tõuseb otse üles, läheb järgmisel aastal kõik hästi. Õnnetina valamine on sel ööl igati omal kohal. Lisaks ennustamisele mängiti pereringis mänge ja vesteti niisama jutte.

Liisa lausub, et jõululaupäev on perekeskne püha ja sel päeval kaeti vanasti aknad nii kinni, et sealt kõige pisematki valguskiirt välja ei paistaks. See oli vajalik kaitseks halbade vaimude eest.

25. detsember on see päev, kui päike läheb pesast taas välja ja hakkab suve poole liikuma, mistap päevad muutuvad järjest pikemaks. «Head uut aastat!» on sel päeval paslik soov.

Kuid sellelgi päeval on rida kohustuslikke tegemisi. Näiteks hommikul võiks allikaveega nägu pesta, see annab uueks aastaks selged silmad ja hea tervise. Liisa sõnul usuti seda tegevust andvat selgeltnägemise võimeid. Kui allikat läheduses ei vulise, sobib silmade pesemiseks jõevesi või voolav kraanivesi.
Sarnaselt 1. jaanuari kohta kehtivale uskumusele peaks ka sel päeval esimene üle koduläve astuv külaline olema meesterahvas – siis tuleb õnn ka majja.

TOITU TEISTELE: Põlisjõulude asendamatu osa on viia toitu ka teistele lähedal elavatele asukatele, olgu need siis kuurinurgas elavad kanad või end aeda sisse seadnud metsalinnud. (Maria Kilk)
(Maria Kilk)

Õiged valikud

Sellest päevast alates ollakse ka rohkem seltskondlikud ja käiakse üksteisel külas. «Vanasti käisid mehed omatehtud õllega naabritel külas head uut aastat soovimas, praegusel koroonaajal võib selle küll vahele jätta,» kostab Liisa. Kuigi tänapäeval lõpeb jõuluaeg just 25. detsembriga, siis vanarahva kalendri kohaselt pani jõuludele punkti alles 2. veebruar ehk pudrupäev.

«Jõulud on puhtuse, puhkuse ja uhkuse püha,» võtab põlisjõulude teema ilmekalt kokku Ahto lause. Puhtus ja puhkus on ülalpool kirjeldatud, selle kõigega kaasneb aga uhkus oma maa, rahva ja identiteedi üle. «Kui jälgida aastasadu vanu tavasid ja neid pärandada edasi ka lastele, tunda oma juuri ja tavasid ning kanda edasi neid tulevikku – see kõik on uhkust väärt,» kinnitab Liisa ja rõhutab veel kord, et selle müstilise jõulutunde, mida kõik kuskilt otsivad, leiabki kõige paremini üles läbi iseenda tegevuste ja häälestuse. «Jõulutunnet ei saa tellida ega osta, seda saab ise luua. Õigeid valikuid tehes,» kinnitab ta.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?