Alko- ja narkoõltlaste abistaja Renno: neid saab mõista ainult see, kes on ise sama kogenud

Silja Paavle, 23. detsember 2020

«Lootust on alati,» julgustab Renno Rannamäe eluga põhja langenuid kannapööret tegema. Ka tema ise käis läbi keerulise tee, kuid aitab nüüd saatusekaaslasi Päästearmee Lootusemaja rehabilitatsioonikeskuses.

«Isiklik eeskuju ja kogemus on sõltlaste abistamisel ning terveks ravimisel olulised. Meie keskuse üheksast töötajast seitse on endised sõltlased,» tõdeb Renno (42).

Sõltlase elu kriise saabki mõista ainult see, kes on ise sama kogenud. Koolitarkuste või pelgalt ettekujutuse põhjal pole Renno kinnitusel kuidagi võimalik aimata, milline tunne valdab, kui võõrutusperioodil on tõeliselt halb olla. Või mis tunne on järjekordse pudeli või narkodoosi hankimiseks varastada ema või sõbra rahakott. Mõistmisel on tulemusliku abistamise juures suur roll ja elus eeskuju on mõjusam kui mis tahes meisterlikult sõnastatud raamatulehekülg.

Algus oli väga raske

Praegu Päästearmee Lootusemaja rehabilitatsioonikeskuse juhatajana ametis olev Renno aga kuue aasta eest seda veel ei teadnud. Ta oli kaotanud töö, pere, kodu ja elukoha – kõik. Ja üksnes seetõttu, et kirg tarbida alkoholi ja aeg-ajalt narkootikume võttis võimu muu elu üle. Sõltuvus oli kestnud üle poole tema elust.

«Ma olin üks raske iseloomuga mölakas,» võtab Renno selle aja kokku ja mõistab neid, kes talle tollal selja pöörasid. Oma elu analüüsimine on andnud mehele teadmise, et sõltlased armastavad vaid iseennast. «Ma tahtsin vaid võtta, aga anda ei tahtnud – ei aega ega tähelepanu. Isegi lähedastele mitte,» lausub mees.

Siis, kui tema ellu olid jäänud vaid tema ise ja kaks kätt püksitaskutes, otsustas Renno ühel hetkel abi otsida. «Probleemi tunnistamine ja esimene telefonikõne Lootuse külla olid väga rasked,» tunnistab ta. Seal läbis ta kolmeaastase rehabilitatsiooniprogrammi. Renno meenutab, kuidas esimesel aastal vaadati teda kui usklikuks hakanud napakat, teisel aastal hakati tema tegevuste vastu huvi tundma ja kolmandal aastal hakkas tema ellu naasma lähedaste ring, kellega mees vahepeal suhted ära rikkus.

Meeldiv sõltuvus

«Sõltuvusest tervenemisele kulubki minimaalselt kaks aastat. Seda ei saa aga avaldada ühelegi karskuse teekonna alguses seisjale – siis keerab ta ukselävel poolelt sammult ringi,» teab Renno nüüd. Samuti teab ta, et sõltuvusest paranemise võti on soovis teisi aidata. «See on küll ühe sõltuvuse vahetamine teise vastu, kuid erinevalt alkoholi või narkootikumide tarbimise vajadusest on see hea,» nendib ta, et see on karm tõde: sõltlane jääb sõltlaseks elu lõpuni.
Kolme aasta eest naasis Renno Tallinnasse ja läks esialgu Päästearmee Lootusemaja rehabilitatsioonikeskusesse vabatahtlikuks. Mitmeid ameteid pidanuna on ta seal vastu pidanud kolm aastat ja möödunud kevadel tehti ettepanek asuda asutuse juhi ametikohale. 

Renno sõnul oli see suur tunnustus ja kunagi laomajandusega tegelenud mees poleks eales osanud arvata, et temast võib juht saada. «Aga praegu tundub mulle, et nii pidigi minema. Ma ei tea, kus oleksin oma probleemideta ja rehabilitatsiooniprogrammita. Paranemise käigus on minust palju õhku välja lastud ja praegu seisan üsna kindlalt kahe jalaga maa peal,» on põhjust arengutega rahul olla.

NUKKER ARGIPÄEV: Nii, nagu iga päev Lootusemaja supiköögis, pole ka sealne jõululõuna priiskav. Reaalsuses on see paljudele varahommikust järjekorras seisjaile ainus söögikord päevas ja võimalus saada ka pisut toiduaineid endaga kaasa. ( Erakogu)
TEELE KAASA: Lisaks soojendavale kõhu- täiele antakse võimalus pisut toiduaineid ka endaga kaasa võtta. ( Erakogu)

Murdepunkt on ees

Järgmine oluline murdepunkt terendab algava aasta jaanuaris, mil mees kolib keskusest välja elama oma korterisse. Renno tunnistab, et võtab tööd Päästearmees nii suure südamega, et talle tundus, et ei saa asutusest eemale jääda – siis ei vastuta tegevuse eest keegi. Samas saab mees aru, et eks sellinegi lähenemine ole märk sõltuvusest ning paranemiseks on vaja õppida vastutust jagama. «Liigne kontrollimine ei too tulemusi, vaid lõhub meeskonda,» lausub ta. Samas on reeglite loomine ja nende üle ka kontrolli pidamine sõltuvusest vabanemise teel olulised, kuid kõik peab olema tasakaalus. «Reeglid loovad kindla seljataguse, millele rasketel hetkedel toetuda,» põhjendab ta.

Karjub metsas

Raskeid momente tuleb 14 kohaga rehabilitatsioonikeskuses ette omajagu. Alates sellest, kui inimene lõpetab järsult alkoholi tarvitamise, siis pooltel juhtudel tabab teda epilepsia ja tarvilik on kiirabi sekkumine. Lõpetades sellega, et üle talve keskuses elanud inimene otsustab kevadel naasta endisesse ellu, sest siis saab ka õues taarat korjates hakkama. Vahepeale jagub ka pettumusi, kui vanade harjumuste nimel lüüakse töötajatele piltlikult nuga selga ja talle valetatakse. Selle kõigega tuleb harjuda isegi siis, kui see läheb väga hinge.
Kui Rennol pinged üle pea kasvavad, võtab ta seljakoti ja telgi, läheb metsa ning karjub end seal tühjaks. «Ma ei oska puhata,» nendib ta. Lõõgastust leiab mees ka jalgpallist, mida ühes keskuse teiste olijatega mängitakse. Tugeva meeskonnana on rehabilitatsioonikeskuste vahelistelt turniiridelt nopitud omajagu medaleid. «Mina joosta ei jõua, olen väravavaht. Aga olen selles päris hea,» naerab mees.

LÕÕGASTAV HOBI: Lootusemajas on Renno avastanud enda jaoks jalgpalli. «Mina joosta ei jõua, olen väravavaht. Aga olen selles päris hea,» naerab mees. (Erakogu)
VÄGA UHKE SAAK: Ühes teiste meestega on Renno edukalt osalenud mitmetel reha- bilitatsioonikeskuste jalgpalliturniiridel. Koju on toodud omajagu auhindu. (Silja Paavle)

Kõik on enda teha

Lootusemaja rehabilitatsioonikeskust iseloomustab see, et seal ulatatakse abikäsi ainult meestele. Keskusesse pääseb igaüks, kes soovib oma elu muuta. Pärast rehabilitatsiooniprogrammi, mille käigus pakutakse võimalust teha veidi jõukohast tööd ehk ümbruskonna elanikele küttepuid, osaleda õppetundides ning psühholoogi grupitöödes, saab mõneks kuuks jääda veel adaptsioonikeskusesse. «See on vajalik, sest siia sattunutel pole reeglina dokumente, elu- ega töökohta. Kui näeme, et abivajaja hakkab tervenema, tegeleme ka tema sotsiaalse poolega. Koostööpartnerite toel aitame nad järjele ja siit välja minnes on nende enda teha, kuidas edasi hakkab minema,» kõneleb Renno.

Õigele rajale tagasi

Paljud satuvad endisele rajale tagasi, kuid leidub neidki, kellele Lootusemaja on olnud hüppelauaks karskesse täisväärtuslikku ellu. «Neile peale vaadates ei oska keegi aimata, et nad on kunagi räpase ja haisvana oma probleemidega meie keskusesse tulnud,» sõnab Renno. Aastatega on keskusesse sattunute arv vähenenud ja see valmistab mehele ainult heameelt. Rõõmu pakub seegi, kui oma elu peale läinud inimesed tulevad keskuse jumalateenistustele tagasi oma kogemusi jagama, sest tunnevad, et see paik on nende elus oluline.
Samas juhtub sedagi, kui inimest aidata ei saa – soov muutumiseks peab tulema enda seest. Siis tuleb Renno sõnul olukorraga leppida. Aga enne käegalöömist püütakse hädalisele leida mõni teine ja sobivam rehabilitatsioonikeskus, üle Eesti asub neid kokku 13. Päästearmee hallata on ainult Lootusemaja ja seda eristab teistest suure ning tugeva ülemaailmse organisatsiooni tugi.

Lootust peab olema

Kui Renno on keskuse arendamises teinud ära tublisti tööd, siis lähiajal on tal soov tegevust veelgi parendada. Lootusemajast võiks saada see paik, kuhu elu hammasrataste vahele jäänud leiaksid veelgi sagedamini tee ja kust saaks ammutada inspiratsiooni uue elu alustamiseks. Selleks tuleb lihtsalt käia ja jagada infot kohtades, kus sõltlaseid enim kohtab. Tallinnas on üks selline paik näiteks Balti jaam ja selle ümbrus. Kui info keskuse olemasolust laiemalt levib, tullakse esialgu ehk supikööki ja siis puhtaid riideid küsima. Ja siis avaneb ehk võimalus, et supijärjekorrast pöördub inimene sooviga liituda keskuse paranemisprogrammiga, sest ta enam ei jaksa. «Nii on juhtunud,» kostab Renno.

LIHTNE, KUID ÜLIoluline: Lootusemajas valmistatakse ühe kuu jooksul keskmiselt 1640 toiduportsjonit. ( Erakogu)

Armastab inimesi

Supiköök on Lootusemaja üks oluline osa, kus ühe kuu jooksul valmistatakse hädasolijaile keskmiselt 1640 toiduportsjonit. Eelolevate jõulude ajalgi on see paik siginat-saginat täis, sest traditsioonilisele jõululõunale oodatakse umbes 400 sööjat. See tähendab rehabilitatsioonikeskuse inimestele paari nädala pikkust rassimist lõuna ettevalmistamisel. 

Kogu teekond ühes rõõmude ja muredega on Rennot õpetanud inimesi armastama, vaatamata sellele, kuidas too käitub või mida ütleb. «Me kipume teisi liiga kergekäeliselt hukka mõistma lähtuvalt sellest, kuidas nad meile paistavad,» selgitab Renno oma mõtet. Tema on õppinud, et kui inimesega tööd teha, võib ogaliste soomuste alt välja kooruda hoopis teine ja meeldivam loomus.

Renno ise on oma minevikuga rahu sõlminud. «Ma ei saa ju midagi muuta,» nendib ta. Kuna suur osa tema elust kulus kurnavale sõltuvusele, tuleb tal veel end tublisti avastada ja endaga tegeleda. Aga praegu tunneb mees, et käes on aeg saatusekaaslasi aidata. Sest tema tee on parim kinnitus sellest, et lootust on alati – ka kõige hullemas olukorras.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?