Suurvürstinna Olga: „Oh, emake, sa oled sama kaunis kui jõulupuu!“

Tõlkinud Allan Espenberg, 23. detsember 2020

Talviseid pühi kui imelist muinasjuttu oodati Venemaa keiserlikus perekonnas pikisilmi. Samuti kingitusi – lihtsatest maiustustest kuni kuusepuu külge köidetud kihlatuni välja.

Sageli arvatakse, et euroopalikke kombeid juurutanud Peeter I tõi Venemaa linnapilti ka ehitud jõulupuu. Tegelikult mitte. Küll kehtestas ajaloo üks võimsamaid valitsejaid uue kalendri, mille järgi hakati sarnaselt teiste tsiviliseeritud riikidega uut aastat vastu võtma 31. detsembri öösel vastu 1. jaanuari.

Tõsi – Peeter Suure ajal ilmusid tänavatele kuuseokstest pärjad, ent täies hiilguses pühadekuusk püstitati keisrikotta enam kui sada aastat hiljem – keiser Aleksander I valitsemisajal, kuid kaugeltki mitte tema algatusel.

Tulekahju Talvepalees

1817. aasta suvel abiellus Aleksander I noorem vend (järgmine keiser Nikolai I) Preisimaa kuninga tütrega, kes sai õigeusku üle minnes nimeks Aleksandra Fjodorovna. Sama aasta detsembris veetis noor abielunaine uuel kodumaal esimesed jõulud.

Kuna Aleksandra lapsepõlves oli jõulukuusk talvepühade lahutamatu osa, andis naine käsu see ka Moskva Kremlisse tuua. Edasistel aastatel tähistas keisripere jõule enamasti Talvepalees Peterburis.

Et muuta jõulupuu eriliselt muinasjutuliseks, süüdati sellel küünlad. Vaatepildist vaimustusid iseäranis lapsed, aga keiser esiotsa elavat tuld heaks ei kiitnud. Kui 1837. aasta detsembris Talvepalee põlema läks, kahtlustas Nikolai I kohe, et mõni laps pillas ettevaatamatusest põleva küünla maha. Tegelikult põhjustasid suurpõlengu ehitusvead. Mõni aeg hiljem hakati kuusekaunistustena kasutama ka kullatud-hõbetatud puuvilju ja loomulikult ehteid.

Jõulupuid toodi mitu

Huvitav on see, et jõulupuid toodi metsast hulgi. Igale keisripere liikmele paigaldati oma puu, mille kõrval seisis valge laudlina ja kingitustega kaetud laud. Lisaks oma lastele oli Aleksandra Fjodorovna vendadel-õdedel palju lapsi, nii et mõnikord paigutati uhketesse saalidesse kümmekond väikest kuusepuud.
Lapsed ootasid seda maagilist aega muidugi kannatamatult ja õhtu saabudes tunglesid kõik Talvepalee suurima saali ukse taga. Määratud tunnil avas keisrinna Aleksandra uksed ja saatis iga last käest kinni hoides tema enda jõulupuu juurde.

Järgmiste riigipeade ajal sai jõulukuuse püstitamisest iga-aastane traditsioon. Hiljem ei pandud neid üles üksnes suurtesse saalidesse, vaid ka sinivereliste eraruumidesse. 1906. aastal kirjutas Nikolai II oma päevikusse lause: «Minu abikaasa uues toas oli meie isiklik jõulukuusk koos suure hulga kingitustega.»

Keiser valis ise kinke

Jõuluõhtul ootasid keisripere liikmeid kingitused, mille hulgas leidus nii luksuslikke kui ka täiesti tavalisi asju. Lapsed said enamasti mängukanne ja Peterburi kondiitrite käe all valminud maiustusi. 1880. aastal sisaldasid keiserlike võsukeste pakid näiteks kompvekke, kahte mandariini ja kahte õuna. Suurvürstide kingikottidesse poetati meeleheaks ploome ja keisrile aprikoose.
Keiser Nikolai I suhtus kingituste valimisse eriti kohusetundlikult ja valitseja käis neid ise poodides valimas. Kõige originaalsema kingituse tegi Nikolai I aga oma tütrele suurvürstinna Aleksandra Nikolajevnale 1843. aasta jõulupühal. Talvepalee kontserdisaali sisenedes leidis 18aastane neiu eest jõulupuu, mille külge oli lehvikestega seotud – tema kihlatu. Hessen-Kasseli prints Frederick William saabus Peterburi eelmisel päeval ja tema saabumist hoiti mõrsja eest kuni piduliku hetkeni saladuses.

Mõeldi ka vaesematele

Ka lapsed tegid säästetud taskuraha eest oma vanematele, vendadele-õdedele kingitusi. Vahel meisterdasid lapsed neid guvernantide abiga ise.
«Kingitus, mille Papale andsin, oli minu enda tehtud – pehmed punased kingad, tikitud valgete ristidega. Mul oli nii hea meel näha teda neid kandmas,» on meenutanud suurvürstinna Olga Aleksandrovna kingitusi oma isale, keiser Aleksander III-le.

Suures pühadesaginas ei unustanud Romanovid ka alluvaid. Nikolai I korraldas näiteks seltsidaamidele, teenritele, sulastele ja teistele palee töötajatele jõululoterii. Hea õnne korral võis uue omaniku leida peenem vaas, lamp või isegi komplekt hinnalist portselani.

1866. aastal korraldas keiserlik perekond Anitškovi palees aga esimest korda jõulupeo sajale vaeslapsele.

Puhtalt perekondlik

Jõulude ajal korraldati ka pidusööming, kuid sellest võtsid osa ainult keisripere liikmed ning mõned lähedasemad ja staažikamad töötajad. Erilist menüüd ei koostatud ja enamasti serveeriti pereliikmetele meelepäraseid toite. Kohustuslikus korras maiustati vaid jäätisega ja see meeldis kõigile. Jäätist eelistati lihtsal põhjusel: tuhanded põlevad küünlad muutsid ruumid väga kuumaks ja umbseks.

Erinevalt jõuludest ei organiseeritud keisripalees uue aasta vastuvõtmisel suuremaid pidustusi või õhtusööke. Sageli juhtus isegi nii, et 31. detsembril kella 23 paiku õhtul läksid kõik pereliikmed oma tubadesse, isa soovis lastele head uut aastat ja heideti magama.

Kindlasti külastas vana aasta viimasel päeval aga paleed metropoliit koos munkadega. Kõlasid vastavad pidulikud laulud ning keiser ja keisrinna kostitasid usukülalisi isiklikult hea ning paremaga.

Oakuninga pidu

1. ja 2. jaanuaril korraldati seevastu suursugune söömaaeg, kuhu kutsuti ka välisriikide diplomaadid ja keisrikoja ametnikud. Üsna euroopalik menüü sisaldas spinatisuppi, kreemisaiu, musta kalamarja ja taas ohtralt jäätist.
Ajaloost on teada, et Nikolai II abikaasale Aleksandra Fjodorovnale meeldis aastavahetuse paiku korraldada Lääne-Euroopas populaarset oakuninga pidu – ühte pirukasse küpsetati uba ja kelle taldrikule see juhtus, sellest sai peokuningas. Viimane valis endale kuninganna ja mõnda aega valitsesid nad teiste piduliste üle. Sageli toimusid sellal ka maskeraadid.

Suurvürstinna Olga on kirjeldanud üht taolist oakuninga pidu, kui kõik kandsid hiinapäraseid kostüüme. Nikolai II maskeeris end mandariiniks, suure kõhu ja roosa mütsikesega – ja keegi ei tundnud keisrit ära.

Uusaastal toimus ka suur pidulik tseremoonia, millest võttis osa kogu kõrgkihi eliit. Nikolai II abikaasa Aleksandra Fjodorovna riietus selle sündmuse jaoks alati väga pidulikult, nii et printsessidest vanim, väike Olga hüüdis ükskord südamest: «Oh, emake, sa oled sama kaunis kui jõulupuu!»

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?