Naistelehe toimetus jagab lugemissoovitusi: „Mõistan, miks sellest on saanud bestseller...“

Naisteleht, 23. detsember 2020

Millised olid Naistelehe toimetuse suurimad lugemisnaudingud sel aastal? Jagame oma elamusi.


Delia Owens «Kus laulavad langustid»
Helle Rudi, toimetaja:

undefined (Diana Unt +37256230294)


See raamat sobib hästi, kui tahad unne suikudes mõelda maailmale, kus rohkem valgust ja loodust kui talvises Tallinnas. Kus meri ei jää Reidi tee taha, vaid selleni jõudmiseks tuleb seigelda pilliroos. Mõistan, miks sellest on saanud bestseller ja raamatukogudes laenutamiseks järjekord. Ei ole läila ega liiga kurb. Igav ei hakka, sest pooleldi on see ka kriminull. Mõrvaga seotud momente tasub hoolsalt lugeda, sest välismaal spekuleeritakse, et äkki kirjutas kirjanik need enda elust maha. Reese Witherspoon plaanib juba raamatu filmiks teha.


Ülla Haljand, kujundaja:

undefined (Tiit Haljand)


Sitke ja andeka väikese tüdruku kummaline täiskasvanuks saamise lugu. Minu arvates on peategelane hoopis loodus, kes vormib emata jäänud tüdrukutirtsust isemoodi olendi. Teos kubiseb imeilusatest looduskirjeldustest. Mõnda kohta tahaks aina uuesti lugeda. Tõlge on tasemel. Näiteks selline mahlane lause: «Pilved laisklesid mägede vaheliti käte vahel, rullusid siis pahvakatena ülespoole ja hajusid.» Sündmustesse põimitud ebaharilikus mõrvaloos põrkuvad inimeste moraal ja loodusseadused. See lugu on väga-väga ilus.



Aigi Viira «Calmerino. Estraaditäht. Kalmer Tennosaare lugu»
Verni Leivak, toimetaja:

VAT teater 30 aastat VAT teater tähistas 30 aastat asutamisest Rahvusraamatukogus (Teet Malsroos)


Onu Kalmerist on ennegi raamatutes kirjutatud, aga ainult talle pühendatud üllitises minu teada mitte. Lõpuks see nüüd juhtus, sest ETV esimene meesdiktor ja menulaulja, kelle ees nõrkesid kümned õrnema soo esindajad, on seda väärt. Teoses, mis kirjutatud Aigi Viirale omases haaravas stiilis, on varjul mõndagi, mida sa ehk varem «Entel-tenteli» lahke saatejuhi kohta ei teadnud. Kas teadsid, et see õrna häälega mees tegutses lühikest aega tsensorina või et võis kodus isegi kaasa vastu kätt tõsta? Loodan, et kirjastus on kordustrüki tellinud.



Indrek Hargla «Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium»
Helen Perk, ilu- ja moetoimetaja: 


Eelmise aasta lõpus ilmunud Hargla krimkat «Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium» ootasin kui laps jõule. Tegelikult saingi raamatu jõulukingituseks. Ei tihanud teist kohe kätte võttagi, sest tuginedes varasemale kogemusele, oleksin selle liigkiirelt alla neelanud. Kugistanud pigem. Mis juhtus siiski. Nii sai juba seitsmendas keskaegse Tallinna krimiromaanis mõrvamüsteeriume lahendav apteeker Melchior Wakenstede au avada mu uus lugemisaasta ja seda nagu ikka, lõpuni pinget hoides.



Voldemar Kures «Seitsme lukuga suletud raamat»
Vilve Torn, tegevtoimetaja:

undefined (Priit Simson)


Minu selleaastane lugemiselamus ei kanna aastaarvu 2020, ent ühest intervjuukatkest Mart Juurega jäi mulle kõrvu, et sõja ajal Rootsi pagenud omaaegse Eesti parima ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatuid peaks kindlasti lugema. Võtsin alles sel aastal ette viis köidet pealkirja all «Seitsme lukuga suletud raamat» ja olen ülimalt tänulik selle nõuande eest. Nüüd soovitan Kurest omakorda julgelt edasi neile, kel vähegi soov teada saada, millist elu eksiilis tegelikult elati.



Milan Kundera «Veidrad armastuslood»
Jolana Aru, keeletoimetaja:


Värskemast lugemisvarast meeldis väga Milan Kundera novellikogu «Veidrad armastuslood», mis ilmus suvel Loomingu Raamatukogu kuldsarjas. Kõik seitse lugu on omamoodi veidrad ja puändikad. Nautisin väga autori ladusat kirjastiili, kummalisi tegelasi ja mahlakaid-humoorikaid ning tihti provotseerivaid dialooge. Muhe ja kerge lugemine.


Piret Raud «Kaotatud sõrmed»
Helina Piip, toimetaja:


Piret Raua jutulõng hoiab kütkes. «Kaotatud sõrmed» sisaldab 13 lugu, mille kangelastel napib enesekindlust, veidrat tarmukust siiski leidub. Osa jutte on absurdivõtmes, mis loob mõjuvaid üldistusi.
Suurepärane on ka Armin Kõomäe «Perifeeria kangelased», mille lugusid olen sõpradele jutustanud ja raamatut mitmele kinkinud. Raputavalt meeldiv oli veel Lauri Sommeri koostatud ja tõlgitud «Indiaani luulet». Varem ilmunust jäi eredalt meelde aafriklase Amos Tutuola «Palmiveinijoodik». Muinasjutud on selle kõrval poisikesed, siin juhtub pööraseid umbluuseiklusi igas lõigus.



J. K. Rowling «Harry Potter ja tarkade kivi»
Silja Paavle, toimetaja:


Kuigi Harry Potteri lood seisavad me koduses raamaturiiulis juba aastaid, ei jõudnud ma nende lugemiseni. Lihtsalt, kuidagi ei köitnud. Aga kui sügisel jõudsid minuni Potteri sarja kaks esimest raamatut illustreerituna, tundusid need nii hurmavad, et neelasid mu endasse. Haarasin kannatamatult põnevat teksti ja silmitsesin kõrvale üksikasjalikult Jim Kay imelisi illustratsioone. Tekst ja pildid kokku täiustavad üksteist, rääkides ühte ilusat ja fantaasiaküllast keelt. Ma ei uskunud, et selle sarja kunagi läbi loen. Aga tänu neile kaunitele teostele õnnestus mul end sel segasel aastal reaalsuse eest veidi Sigatüüka kooli peita.



Geidi Raud «Ümber ahju paremale»
Virge Ilves, kujundaja:


See noore autori debüütromaan valmistas ägeda üllatuse. Humoorikas muinasjutt Võrumaa metsade vahel elavast ja sealsete inimeste ning elukatega toimetavast krõbeda ütlemisega teadmamehest. Siin kohtab ehedat võru keelt, kivirähalikku suhtumist pärimusse ning mikitalikku metsaarmastust. Puhas võrumaagia!
Veel meeldis Stephen Fry «Kreeka müüdid», mis Inglise koomiku muhedas stiilis kirja pandud. Jumalaid ja nende keerulisi peresuhteid näitab autor läbi inimliku prisma. Suurepärane viis avastada või meenutada müüte ja seda, kust on pärit paljud tänapäevased väljendid.



Tõnu Õnnepalu «Pimeduse tunnil»
Liis Ilves, toimetaja:


Tõnu Õnnepalu on kirjutanud, et leidub asju, millest saabki rääkida vaid riimides. Selles vanas vabaduse keeles. Nii ongi kogust «Pimeduse tunnil» välja jäänud mugav vabavärss ja sündinud kibevalusad riimid. See ei ole helge luulekogu, kuid siiski pisukest lootusekuma võib ridade vahelt näha. Luuletustega on lihtsalt nii, et kui need jõuavad sinuni õigel hetkel, siis jäävad need kummitama.
Kuid puudutas ka Andrus Kasemaa ilus ja siiras luulekogu «Silmapilk tagasi». Nii lihtsad read, mille sisse võid sügavalt uppuda. «Üksindus pole üldse tore/üksindus on tore vaid sinuga koos.»



Nicola May «Väike nurgapood»
Ragne Värk, köögitoimetaja:


Olgugi et paljud on leidnud koroonaajal rohkem mahti raamatuid lugeda, siis minul läks vastupidi. Siiski toon välja viimati loetust Nicola May «Väikese nurgapoe». See on üks mõnus ja lihtne lugemine, samuti äärmiselt kaasahaarav. Sobib ideaalselt just jahedama hooaja kaaslaseks – kui saad end tassikese tee, raamatu ja magusa koogiviiluga diivanile teki alla kerra tõmmata. Seda teost julgen ma tõesti soovitada – tore ja armas lugemine! Juba on eesti keelde tõlgitud ka raamatu teine osa, nii et plaanid on tehtud sellegi osas.



Tara Westover «Haritud»
Andra Nõlvak, veebitoimetaja


Võtsin aasta alguses eesmärgiks lugeda igal kuul kaks raamatut. See teekond tõi minuni hulga hämmastavaid teoseid, millest üks lemmikumaid tõsieluline «Haritud». Tundub uskumatu, et tänapäevalgi saab võimalikuks olukord, kus usk on tugevam kui lähedaste soovid ja unistused. Loo keskmes on autor ise, pärit süvausklikust perest. Ta kasvas üles keskkonnas, kus isa valmistus saabuvaks maailmalõpuks, tauniti meditsiini ja kõike, mis kodust väljaspool, peeti saatanlikuks. Ent tänaseks on ta lõpetanud Cambridge’i ja õppinud Harvardis. Hämmastav, kuhu võib jõuda, kui vaid tahta!



Vladimir Pool «Konstantin Päts. Vang nr 12»
Merle Luik, peatoimetaja:


Tõenäoliselt poleks raamat Pätsist muidu mu riiulisse sattunudki, aga huvi tekkis pärast seda, kui olin lugenud mitmeid ajaloolaste arvustusi. Ühes leiti koguni, et «parem kui selline tekst üldse ilmavalgust poleks näinud». Tekib ju huvi – kui halb saab olla üks raamat, mille kohta nii kirjutatakse?
Eks ta ole – kui autoriks on KGB polkovniku auastmeni jõudnud mees ja raamat on pandud kokku KGB dokumentide põhjal (seejuures pole kindel, et need on autentsed), tasubki teatava reservatsiooniga suhtuda. Nii ka tegin – ei otsinud ajaloolist tõde, vaid võtsin seda kui ilukirjandust või ühe ajastufilmi stsenaariumi.
Kui õudsed olid need meetodid, mida toonased Nõukogude julgeolekuorganid kasutasid! Kõik see hirmutamine, mõjutamine ja lõputu nuhkimine eeldatavate ja ootamatute tegelaste poolt! Usun, et see pool raamatust on kindlasti päris tõepärane, eriti arvestades autori tausta ja teadmisi süsteemi toimimisest.
Hea fantaasia puhul hakkab seda raamatut lugedes üks mustvalge film ikka täiega silme ees jooksma, ja tõenäoliselt saavad täidetud ka mõned ajalooteadmistesse jäänud lüngad.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?